Kellel on kõige pikem?
Peaaegu igal suvehommikul läheb inglane Frank Howard Tallinnas Pirita jahisadamasse, et vaadata üle ja hooldada oma kolm jahtlaeva. Talle kuuluvad purjekad on siin mastide all olevatest alustest ühed uhkemad – 15,4 meetri pikkune Geneviéve on Pirita sadama pikim kohalik jaht.
Howard alustas Eestis jahtide rentimist kuus aastat tagasi. Ta polnud ses bisnises kaugeltki esimene välismaalane. Juba nõukogude aja lõpul tegeles sellega Eesti-Suurbritannia ühisfirma Top Sail. Kuid 1990. aastate alguses käis jahi rentimine kohalikele üle jõu, välismaalastest kliente polnud aga piisavalt ning ettevõte pakkis pillid kokku.
Juhtumisi sattus umbes samal ajal Eestisse Ameerikas purjetamisega tegelnud Frank Howard, kes ostis Top Saili jahi ära. Kosmilist tulu ei too laevarent ka temale.
Howard rõhutab, et see on ots otsaga kokku tulemise äri fanaatikutele. Tulevast aastast kavatseb ta edukamaks majandamiseks viia jahid sügisel esmalt Kanaari saartele ja edasi ehk Kariibi merele. Edaspidi võikski äriplaan olla selline – suvel sõidavad laevad Eestis, talvel Kariibi merel, kus päikest ja tuult alati piisavalt.
Kallis hobi
“Jahirendiga tegelemine pole viie aasta äriprojekt,” ütleb Pärnu ja Eesti pikima jahtlaeva Linda kapten Andres Tamm. Ta seletab, et Eestimaa lühikese purjetamishooaja jooksul on ainus võimalus laevaga teenida, kui hoida seda võimalikult hästi ja siis järelturul võimalikult hea hinnaga edasi müüa. 27aastase Linda turuhinnaks hindab ta praegu 1,5 miljonit krooni. Samaväärne uus alus maksaks umbes kümme miljonit.
Väiksema, tosinameetrise jahi saab kätte umbes pooleteise miljoni krooniga. Suuremate ja peenemalt nikerdatud purjekate hinnad võivad ulatuda paarikümne miljonini.
Odavaimad Eestis saada olevad uued jahid on Saksamaal valmistatud Bavariad. Nende kohta ütlevad purjetajad, et on odav osta ja veel odavamalt saab neist lahti. Kallimad ja korralikumad on Prantsuse tootja Beneteau ja Taani firma X-Yachts alused. Korraliku 12meetrise jahi hind jääb vahemikku kaks kuni neli miljonit krooni.
“Mujal maailmas suhtutakse jahti kui ujuvasse kinnisvarasse, mis peab vastu enam kui 20 aastat, korralikult hooldatud jahile eksisteerib alati ka aktiivne järelturg,” nendib purjetamiskooli FineSailing üks omanikke Kuno Panksepp. “Rõõm on tõdeda, et meie pangad on hakanud sellest aru saama.”
Pärast ostmist aga suuremad kulud alles tekivad. Väiksemate jahtide aastaseks hoolduskuluks võib arvestada 5-7 protsenti ostuhinnast. Ainuüksi kaks võistlushooaega vastu pidav purjekomplekt maksab umbes 300 000 krooni. Rahulikuma purjetamise korral võivad purjed töötada kuni neli suve.
Üha rohkem huvilisi
Suurem osa Eesti merekarudest on pühapäevapurjetajad, kellele hobi on pigem väljaminek. Elukutselisi purjetajaid, kes sellega leiba teenivad, võib kokku lugeda kahe käe sõrmedel.
Üks selline on kapten Alar Volmer, kes 15 aastat tagasi seilas esimese eestlasena soomlaste võistkonnas purjeregatil ümber maailma.
Kui ta parajasti näiteks Frank Howardi jahtide kaptenina merd ei künna, õpetab ta samas lahe peal väiksemate sportjahtide peal huvilisi otsi tõmbama ja jahil tegutsema. Pooleteise hooajaga on tema ja teiste täiskasvanute purjetamiskooli Fine Sailing koolitajate käe alt läbi käinud pealt 400 meresõiduhuvilist. 12tunnise kursuse sooritajad saavad “kompetentse meeskonnaliikme tunnistuse”.
Kes aga tahab väikelaevakapteni pabereid, peab läbima Mereakadeemia kursused. “Tänavu oli täiendõppe tahtjaid nii palju, et pidime tegema ka suvekursused,” nendib akadeemia merepraktika keskuse juhataja Teet Kolk. Kursandid saavad praktika Mereakadeemia kahel jahtlaeval Vesta ja Tormilind, mis praegu seisavad Pirita jahisadamas, kuid peavad ilmselt peagi endale uue kodusadama leidma.
Nimelt on Eesti esindussadam Pirital alaliselt parkivatele meresõidukitele ning läbisõidul olevatele külalistele ammugi kitsaks jäänud.
Mereakadeemia jääb septembrist ilma nii oma kaikohtadest kui ka koolitushoonest. Teisi samal tasemel jahisadamaid aga Tallinnas esialgu pole.
Asjatundjate sõnul ongi just sadamate vähesus ja väiksus põhiline takistus purjetamiskultuuri hoogsamale levikule. Eestlased on võrreldes põhjanaabrite soomlastega veel väga tagasihoidlikud purjetajad. Soome jahiregistris on purjenumbreid tublisti üle kümne tuhande. Tegelik jahtide arv seal on küll mõnevõrra väiksem, kuid elaniku kohta on purjepaate väidetavalt siiski kuus korda enam kui Eestis.
Eesti suurimad jahid:
* Sweet Janina, Sweet Sofia ja Sweet Kitty – pikkused vastavalt 19, 14,95 ja 11,9 meetrit. Pikim jaht Janina valmis eritellimusel alles tänavu, väiksemad alused on ehitatud 2004 ja 2003. Kuuluvad Eestis registreeritud ettevõttele Sailors Charter, mille omanikud on Soome kodanikud Markku Viljo Tapani Kurki ja Tapani Ensio Teeriaho. Alused seilavad Vahemeres Türgi ja Prantsusmaa rannikul ning omanikel pole lähemal ajal kavas neid Eestisse tuua.
* Linda - 16,57 meetrit, ehitatud 1978. aastal. Osales 1980. aastatel edukalt rahvusvahelistel regattidel. Viis aastat tagasi ostis jahi ettevõtja ja endine Tallinna Tehnikaülikooli haldusprorektor Peep Jonas, kes ise on purjetamisega tegelnud kümmekond aastat. Tema firma Lindajaht renoveeris jahi ja rendib seda praegu teisele ettevõttele, mis korraldab korraga kuni 12 reisijale tšarterreise. Linda kodusadam on Pärnu ja põhiliselt sõidetakse Kihnu, Ruhnu, Saaremaale ja Riiga.
OÜ Lindajaht teenis 2003. aastal laeva rendist 95 000 krooni ning umbes samas suurusjärgus oli ka ettevõtte puhaskahjum.
* Genevieve, Emily ja Alice – vastavalt 15,4, 13,95 ja 10,3meetrised jahid, ehitatud 2003-2004. Kuuluvad osaühingule Yacht Charter, mille omanikud on Briti kodanikud Francis Anthony Howard ja Thomas Eric George Buck. Jahte renditakse Pirita sadamas peamiselt sõitudeks Tallinna lahele ja väikesaartele.
* Martha – 14,6 meetrit, ehitatud 1999. Ainus legendaarse laevaehitaja Colin Archeri jooniste järgi ehitatud jahtlaev Eestis kuulub kapten Hillar Kukele. Omanik kasutab jahti ise pikemateks meresõitudeks. 2001-2002 seilas ta koos abikaasa Katiga ümber Atlandi ookeani. Sel suvel on Martha kaks kuud sõitnud Šotimaa vetes ja jõuab koju alles augusti lõpuks.
* Edda – 14,16 meetrit, ehitatud 1981. Purjejaht kuulub juba selle ehitamisest kommivabriku Kalev ametiühingule. AS Kalev rendib jahti ametiühingult rendilepingu alusel. Praegu teenib Edda peamiselt turunduslikke eesmärke, osaledes Kalevi lipu all regattidel ja muudel üritustel. Samuti võõrustatakse jahil kliente ja koostööpartnereid.
Jaht sai nime Kalevi kunagise direktrissi Edda Maureri järgi. Tänu tema energilisele tegutsemisele sattus Poolas Gdanskis ehitatud jaht üldse Eestisse, kuigi oli algselt mõeldud Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemiale.
* Minna – 14,16 meetrit, Edda sõsarjaht, ehitatud 1982. Kuulus varem OÜ-le Atteo, mille ainuomanik on varem Eesti Ühispanga nõukogu ja Eesti Televisiooni juhtinud Aare Urm. Käesolevast aastast kuulub jaht aga ettevõttele Chivas Holding, mille omanik on Urmi abikaasa Merike. Laeva renditakse endiselt soovijatele lõbusõitudeks.
* My First – 13,66 meetrit, ehitatud 1991. Veesõidukite renditeenust pakkuv firma Jarman Eesti OÜ kuulub Targo Rausile, kes on tuntud kui kiiret krediiti pakkuva ettevõtte BIG juhatuse esimees.
* Tormilind ja Vesta – mõlemad 13,64 meetrit, ehitatud 1982 ja 1985. Soliidses eas identsed jahid “töötavad” õppelaevadena Mereakadeemias ning sõidavad kadettide käe all endiselt edukalt regattidel.
Kohalikud paadiehitajad konkureerivad Vana Euroopa hiidudega
Hea uudis on, et paras amps jahtidele kulutatavast rahast jääb Eestisse. Eestis on 15 jahtide ehitusega tegelevat ettevõtet, millest enamik tegeleb küll allhankega. Suuremad tootjad on Saaremaal tegutsevad rootslase Lennart Alpstali firma Luksusjaht ja Saare Paat, Pärnu lähedal tegutsev Folkboat Baltic ja endise Nõukogude olümpiakoondise purjetaja Ridas Kaleininkase firma Ridas Jaht.
Ridas ehitab aastas sadakond jahti, millest jääb Eestisse vaid üks-kaks. Kõige minevam kaup Eesti turul on 35jalane (11,5meetrine) nimimudel – Pirital on neid kõrvuti sadamakai äärde rivistatud kümneid. Neid toodetakse aastas umbes 30 ja põhiliselt lähevad need ekspordiks Soome ja Saksamaale. Rootslased ja taanlased ehk Ridase tehase põhikliendid eelistavad aga veidi suuremat ja kallimat 38jalast Diva-seeria mudelit, mille tehasehind on umbes kaks miljonit krooni.
Ridase tehases Saku lähedal ehitatakse valmis umbes 95 protsenti jahi kerest, mastid ja purjed pannakse peale alles sadamas. Ühe seeriamudeli ehitus võtab kaks-kolm kuud, tõeline maiuspala laevaehitajatele on aga kaks korda kauem aega nõudev nn one-off ehk eritellimusjahtide ehitus. Ekslusiivsus väljendub muuseas ka hinnas - kõige kallimal säärasel alusel oli tehasehind viis miljonit krooni, millele lisandus veel kahe miljoni krooni eest purjesid ja muud lisavarustust.
Saare Paat teeb aastas 15-20 purjejahti, kuid need kõik lähevad Skandinaaviasse ja mujale Euroopasse. Jahid moodustavad firma toodangust umbes 30 protsenti, enam valmistatakse puupaate ja mootorpaate.
Folkboat Baltici juhi Harri Murdi sõnul valmistab firma aastas 30-35 jahti (toodangust 75 protsenti), kokku peaks neid olema tehtud juba oma paarsada. Folkboat on vana tuntud mudel, pärit aastast 1947. Hulk puukerega folkboote on Eestis alles nõukogude ajast. Uusi aga eestlased osta ei taha, hind on liiga kõrge. Murd võrdleb seda autode ostmisega: „Uue folkboodi hinnaga saab Soomest poole suurema, kuigi kasutatud jahi.”
Ka on Eestis tema meelest teistsugune purjetamisfilosoofia: “Au sees on kolhoosipurjetamine, kus jaht muretsetakse suure seltskonna peale.” Folkboat on aga mõeldud pigem perega merel käimiseks, sest lahedalt mahub sinna peale kolm- neli inimest. Samas sõidetakse selle väikese paadi peal ka üle ookeani, sel juhul üksi või kahekesi (enamasti mees ja naine koos).
Saare Paadi direktor Peeter Laum teab, et Eesti jahiostja eelistab siiski välismaist toodangut: “Käivad mööda paadinäitusi, valivad lemmiku välja ja ostavad ära.” Ehk on selle põhjus oma laevadisainerite puudumine. Kõik firmad, kes Eestis jahte ja muid väikelaevu ehitavad, teevad allhanketööd välisfirmadele või kasutavad välismaiste disainerite projekte.
Ridase turundusjuht Kalev Kaal tõdeb, et Eesti tootjad ei hakka iialgi konkureerima Saksa ja Prantsuse hiigeltehastega Bavaria ning Beneteau, mis toodavad 10 000 jahti aastas ning saavad seega pakkuda ka üsna madalat hinda.
Eesti on kaotanud odava tööjõu eelise. "Meie trump on pigem kõrge kvaliteet ja vastavalt ka kallim hind," nendib Kaal. Seejuures on mõistagi suurim probleem pädeva tööjõu leidmine.
Head tislerit tuleb Eestis tikutulega taga otsida. Esmalt tuleb neid paar-kolm kuud koolitada, õige tunnetus tekib aga alles pärast kolme-nelja-aastast töökogemust. Ridases on palgal 20 jahiehitajat. "Seda tööd on võimalik teha ka raha pärast, aga vähemalt pool tuleb südamest," lisab Kaal.
Helen Urbanik
Ede Schank
Jaht versus kaater
Jahtsadamate pilkupüüdvamad alused on alati kaatrid, mida leidub ka Pirital väiksemate maamajade mõõdus. Iga enesest lugupidav jahisõitja suhtub kaatritesse kerge põlgusega. “Kaatriga sõitmine ei vaja erilisi oskusi, see on nagu autoga sõitmine,” leiab Frank Howard.
Ka Andres Tamm leiab, et suurem osa purjetajaid ongi vee-elu juurde jõudnud tänu mootoritele, tõsised huvilised hakkavad seejärel katsetama ka purjedega. “Kaatrimehed ei näe kunagi hülgeid ega märka päikesetõusu ja –loojangut.”
Ka ehitajad ütlevad, et kaatrite valmistamine on käkitegu, aga purjekategu tõeline kunst. "Meile on pakutud, et võiksime minna kaatirehitusse, aga me ei taha," räägib Ridas Jahi turundusjuht Kalev Kaal. Kui kaatrit võib iga tehas joonise järgi juppidest kokku panna, siis jahi ehitamine vajab tõelist asjatundjat ning see valmib tihedas koostöös tellijaga.
Kergema vastupanu teed minejate arv ongi tunduvalt suurem. Veeteede ameti 2005. aasta 1. jaanuari andmetel oli Eesti väikelaevaregistrisse kantud 5833 kaatrit, jahtlaevu aga kõigest 186.
Sadama püsiasukad teavad rääkida, et mõnedki luksuskaatri omanikud liiguvad suve jooksul vaid loetud arv kordi merele, sest Tallinn-Pärnu otsa pealt tuleb ainuüksi kütuse eest välja käia umbes 8000 krooni. Odavam ja lõbusam on sõita sadamast välja ning jääda merel ankrusse.
