Kui me muuseumipäeva lõpetame, on Ita juba tööl. Õhtuse etenduse tarvis on ta alati juba kell 16.30 teatrimajas. Ita garderoobi aken on valge. Kardinad on veidi kõrvale lükatud. On võimatu teada, kas Ita on oma maki käima pannud – see on tema harjumus. Ta kuulab Aretha Franklini, Frank Sinatrat. Ital peab muusika olema, kodus mängib tal kogu aeg Mezzo kanal.

Teater hoolitseb, et Ita ilusasti taksoga tööle ja koju saab. Kuid aeg-ajalt, nagu Roman teab, meeldib emale ka bussi või trolliga sõita. Kord peatas trollijuht oma bussi ja tormas välja. Kui naasis, oli tal käes suur lillekimp Itale. Ilus! Trollijuht tegi seda, mida teeksid kõik, kui see võimalus oleks.

Aga ühel päeval peab Ita ka ise andma. Kellele kinkida edasi Liina Reimani haruldane sõrmus? Aino Talvilt saadud sõrmus peab kuuluma andekale noorele näitlejannale. Kes oleks selline Draamateatris? Ita veel vaeb. Nuusutab. Vaatleb. On kurioosne, et Aino Talvi ei tahtnud kunagi enda dublandiks Itat – vaat et mängib veel Talvi üle! Kes praegu võiks Ita üle mängida? Näitlejat, kes on ette kandnud terve klassika – Shakespeare’i, Ibseni?