04.01.2008, 00:00
Ken Oja kadreeritud elu
Kenil on kandilised prillid, talle meeldivad 1950ndad, tattoo-esteetika ja veidrad fotoaparaadid – just nimelt fotoaparaadid, mitte digikaamerad.
Maheda kõnemaneeriga 24aastane mees töötab
kunstilise juhina ühes reklaamiagentuuris ja arendab Polümeri
kultuuritehases fotostuudiot. Tema pildid on ilutsenud fotoalmanahhis Cheese,
ajakirjas Ruum (koostöös Rene Suurkaevuga), Apollo raamatumajas ja
Viru Keskuse gigareklaamidel. Seega on neid näinud suht-koht kõik
Eesti elanikud. Istun Keniga kohvikus, tema ees on taldrik viinerite,
ketšupi ja friikartulitega.
Keni kätt kaunistab lopsakas tätoveering Havai pin-up-kaunitariga. “1950ndate visuaalne keel on naiivne ja siiras, fotodel modellid alati naeratavad ja kõik see teema on täiesti puutumata digitaalsusest, puhas kästiöö,” selgitab oma sümpaatiate tagamaid Ken. Ta leiab, et fännata saab ajastut, mis jääb parajalt kaugele: “Kaheksakümnendad on justkui siinsamas ja kahekümnendad liiga kaugel, seega tuleb pühenduda viiekümnendatele.”
Nagu umbes kolmandik eesti alternatiivse kultuurivälja kujundajatest on Ken õppinud Kopli kunstikoolis. “Põhikool oli Liivalaia tänava kool. Ühel aastal jõudis ta ametlikes reitingutes auväärsele kõige kehvema haridusega kooli kohale ja tekkis ajend mujale minna,” teatab kurva häälega eesti raw foto adept.
Märt Sultsi juhitavas õppeasutuses Kenist fotograafi ei saanud: “See oli aeg, kui kõigil olid kaamerad igal pool kaasas, kõik klõpsisid ja arvasid, et jee, äge, nüüd teen kunsti ja olen fotograaf.”
Ken aga püüab täiesti teadlikult peavoolust eemale hoida, seega ei olnud fotograafia keska ajal mingi teema.
“Paar aastat tagasi käisin ühe seltskonnaga Szigeti festivalil. Kellelgi polnud fotokat kaasas, võtsin kaasa suvalise seebika. Avastasin, et mulle meeldib pildistada, meeldib protsess ise ja tulemus,” räägib Ken. Osalt olid esimesed fotokatsetused tingitud kõrvaltvaatajate positiivsest tähelepanust: “Kõik kiitsid pildid heaks. Ilmselt, kui kellelegi mu fotod ei meeldiks, ma iseendale sahtlisse pildistada küll ei viitsiks.” Nii saigi Kenist fotograaf – iseõppija.
Algusest peale keskendus Ken filmile, digikaamerad ei ole siiani erutanud: “See on loll jutt, et tänapäeva reklaami- ja moefotot saab ainult ilgelt kalli digifotokaga teha ja näiteks seebikaga saab ainult “kunsti” toota. Mulle on oluline tehnilise poole täpne tundmine ja siis, kui sa tunned oma kaamerat, milleks see mõeldud on ja kuidas mehhanism täpselt töötab, saad korralikke kaadreid igal juhul.”
Nii tulevadki Keni pildid 1960ndate ja 1970ndate range finder-kaameratest. Vaatamata oma piltide romantilisele mässuaurale keeldub Ken fotot maalikunstiga ühele pulgale seadmast: “Minu jaoks on fotograafia pigem ajakirjanduse ja dokumentalistika kui kunsti instrument. Ma taban küll mingeid põnevaid hetki, kuid ma ei loo neid. Iseasi, kui tegemist on fotolavastusega, kuid ka siis on fotograafi ülesandeks eelkõige modell tegutsema ärgitada, mitte sundida teda teatud poose võtma.”
Oma eeskujude seas mainib Ken Terry Richardsoni: “Eks ole nii, et skaala ühes otsas on David LaChapelle’i glamuur ja teises otsas Richardsoni peaaegu porno. Kõik muu on liikumine sellest ühest suunast teise. Äge oleks muidugi leiutada midagi väljaspool seda süsteemi. Siis, kui leian selliseid omaette seisvaid pilte, läheb süda soojaks.”
Eelkõige näeb Keni fotodel inimesi, enamasti veidrikke ja ilusaid naisi: “Üks eriline asi on, kui pildistad mõnd tagasihoidlikku inimest ja suudad panna teda tegema selliseid asju, mida ta muidu kunagi ei teeks, avad temas selliseid tahke, mille olemasolust ta ei pruukinud ise teadlik olla. Vahel olen mingitelt tüüpidelt tänaval otse küsinud, kas võib tast pilti teha.”
Küsin, kas tegemist on mugava trikiga tsikkidega tutvumiseks, kuid Ken räägib mulle hoopis kolmest mustvalgeks võõbatud näoga metallistist, kes keskturu kandis õlut jõid: “Tulin ligi, ja ütlesin – noh, poisid, teeme pilti!” Poisid olid nõus.
Viinerid on söödud, meie vestlus hakkab otsa saama. “Oota, ma ütlen ühe mõttetera,” võtab Ken intervjuud kokku. “Hea foto võib olla väga halb foto, aga hea foto ei saa olla kunagi keskpärane foto.” Nii lihtne see ongi.
Vaata ka Ken Oja fotoblogi www.halbus.blogspot.com
Keni kätt kaunistab lopsakas tätoveering Havai pin-up-kaunitariga. “1950ndate visuaalne keel on naiivne ja siiras, fotodel modellid alati naeratavad ja kõik see teema on täiesti puutumata digitaalsusest, puhas kästiöö,” selgitab oma sümpaatiate tagamaid Ken. Ta leiab, et fännata saab ajastut, mis jääb parajalt kaugele: “Kaheksakümnendad on justkui siinsamas ja kahekümnendad liiga kaugel, seega tuleb pühenduda viiekümnendatele.”
Nagu umbes kolmandik eesti alternatiivse kultuurivälja kujundajatest on Ken õppinud Kopli kunstikoolis. “Põhikool oli Liivalaia tänava kool. Ühel aastal jõudis ta ametlikes reitingutes auväärsele kõige kehvema haridusega kooli kohale ja tekkis ajend mujale minna,” teatab kurva häälega eesti raw foto adept.
Märt Sultsi juhitavas õppeasutuses Kenist fotograafi ei saanud: “See oli aeg, kui kõigil olid kaamerad igal pool kaasas, kõik klõpsisid ja arvasid, et jee, äge, nüüd teen kunsti ja olen fotograaf.”
Ken aga püüab täiesti teadlikult peavoolust eemale hoida, seega ei olnud fotograafia keska ajal mingi teema.
“Paar aastat tagasi käisin ühe seltskonnaga Szigeti festivalil. Kellelgi polnud fotokat kaasas, võtsin kaasa suvalise seebika. Avastasin, et mulle meeldib pildistada, meeldib protsess ise ja tulemus,” räägib Ken. Osalt olid esimesed fotokatsetused tingitud kõrvaltvaatajate positiivsest tähelepanust: “Kõik kiitsid pildid heaks. Ilmselt, kui kellelegi mu fotod ei meeldiks, ma iseendale sahtlisse pildistada küll ei viitsiks.” Nii saigi Kenist fotograaf – iseõppija.
Algusest peale keskendus Ken filmile, digikaamerad ei ole siiani erutanud: “See on loll jutt, et tänapäeva reklaami- ja moefotot saab ainult ilgelt kalli digifotokaga teha ja näiteks seebikaga saab ainult “kunsti” toota. Mulle on oluline tehnilise poole täpne tundmine ja siis, kui sa tunned oma kaamerat, milleks see mõeldud on ja kuidas mehhanism täpselt töötab, saad korralikke kaadreid igal juhul.”
Nii tulevadki Keni pildid 1960ndate ja 1970ndate range finder-kaameratest. Vaatamata oma piltide romantilisele mässuaurale keeldub Ken fotot maalikunstiga ühele pulgale seadmast: “Minu jaoks on fotograafia pigem ajakirjanduse ja dokumentalistika kui kunsti instrument. Ma taban küll mingeid põnevaid hetki, kuid ma ei loo neid. Iseasi, kui tegemist on fotolavastusega, kuid ka siis on fotograafi ülesandeks eelkõige modell tegutsema ärgitada, mitte sundida teda teatud poose võtma.”
Oma eeskujude seas mainib Ken Terry Richardsoni: “Eks ole nii, et skaala ühes otsas on David LaChapelle’i glamuur ja teises otsas Richardsoni peaaegu porno. Kõik muu on liikumine sellest ühest suunast teise. Äge oleks muidugi leiutada midagi väljaspool seda süsteemi. Siis, kui leian selliseid omaette seisvaid pilte, läheb süda soojaks.”
Eelkõige näeb Keni fotodel inimesi, enamasti veidrikke ja ilusaid naisi: “Üks eriline asi on, kui pildistad mõnd tagasihoidlikku inimest ja suudad panna teda tegema selliseid asju, mida ta muidu kunagi ei teeks, avad temas selliseid tahke, mille olemasolust ta ei pruukinud ise teadlik olla. Vahel olen mingitelt tüüpidelt tänaval otse küsinud, kas võib tast pilti teha.”
Küsin, kas tegemist on mugava trikiga tsikkidega tutvumiseks, kuid Ken räägib mulle hoopis kolmest mustvalgeks võõbatud näoga metallistist, kes keskturu kandis õlut jõid: “Tulin ligi, ja ütlesin – noh, poisid, teeme pilti!” Poisid olid nõus.
Viinerid on söödud, meie vestlus hakkab otsa saama. “Oota, ma ütlen ühe mõttetera,” võtab Ken intervjuud kokku. “Hea foto võib olla väga halb foto, aga hea foto ei saa olla kunagi keskpärane foto.” Nii lihtne see ongi.
Vaata ka Ken Oja fotoblogi www.halbus.blogspot.com