Kepikõndijad hävitasid rapsipõllu ja peksid selle omanikku

Salk kepikõndijaid hävitas Harjumaal Kose-Uuemõisas talunik Virgo Anveldile kuuluva rapsipõllu. Kui mees oma viljade kaitseks välja astus, peksid tallajad ta keppidega vaeseomaks.

Annus (64) näitab ajakirjanikule oma sinistest ja punastest vorpidest kaetud selga ning oigab valust. Tema ligi kolme hektari suurune rapsipõld, kus vili oli juba kenasti kosunud, näeb välja nagu oleks seal lahingut peetud. “See oli hea tihe rukkioras, lootsin sel aastal korralikku saaki.

Minu arvates tegid nad seda meelega. Põllul oli mitmes kohas keppidega songitud ja maakamar täiesti lõhutud. Tavalise kõndimisega põldu nii hullusti ära trampida ei saa.”

Kui Annus möödunud pühapäeval pärast lõunat märkas, et kümmekond kepikõndijat, nende hulgas mitu naist, tema põllul trambivad, tormas ta neid minema ajama, kuid langes ise arvulises ülekaalus oleva jõugu ohvriks. Mees suruti oma maale pikali, selg kisti paljaks ning lasti keppidel vihiseda.

“Kaks meest istusid mul otsas ja kaks nüpeldasid kordamööda keppidega,” jutustab Annus jubedast läbielamisest väriseval häälel. “Naised aga kilkasid lõbu pärast ja hüüdsid: “Fuih, mats!””

“Need ei ole inimesed, vaid metsloomad,” leiab lapsena Siberisse küüditatud mees, kelle sõnul ei leidunud isegi Stalini-aegsel Venemaal nii julmi ja südametuid inimesi kui kepikõndijad.

Põhja prefektuuri uurija Rain ­Simonsoni sõnul kuuluvad Kose-Uuemõisas omavolitsenud isikud legaalselt registreeritud spordiseltsi Kepivere Parunid.

Seltsi pealik Adolf von Jõmm leiab, et kepikõnd on tõeliste aarialaste ning kultuuritoojate meelelahutus. “Põld, millel me tallasime, oli matside oma, aga meie oleme ju härrad,” selgitas von Jõmm. “Meil, kepikõndijatel, on põline privileeg kõndida seal, kus süda lustib. Matside asi aga on ennast teelt kõrvale hoida ja õigel ajal müts maha võtta. Anvelt seda ei teinud ja muidugi pidime me teda karistama nagu koera. Olgu see õpetuseks kõigile, kes kepikõndijaid piisavalt ei austa.”

“Tsiviliseeritud riikides oleks ennekuulmatu, et kepikõndijad peavad ise juhme talumehi peksma,” imestab teine ühingu liige Meinhard von Sokk. “Seal on selleks spetsiaalsed kupjad.”

Von Sokk möönab, et kepikõndijad tõepoolest mitte ainult et kõndisid, vaid ka jooksid ja hullasid orasep õllul. “Värske kevadine õhk teeb ju lõbusaks ja meil olid napsilähker ja daamid ka ühes.”

Von Sokul on tõsiseid etteheiteid keppe tootvale firmale. Tema sõnul murdsid kepikõndijad talunikku nüpeldades puruks viis keppi ja kuna neil varu kaasas polnud, lõppes seekordne retk plaanitust hoopis varem.

“Mina ei kavatse ka edaspidi ühegi kepikõndija ees mütsi maha võtta!” jääb Anvelt endale kindlaks. “Peksku või oimetuks.”

Uurija Simonsoni sõnul Annusele rikutud põllu ja kehavigastuste eest kompensatsiooni ei maksta. “Meie seadusandlus ei võimalda kepikõndijate menetlemist. Küll nõutakse talunikult välja tema süü läbi lõhutud keppide hind.”

Tänu kepikõndijate armulikkusele lubatakse peremehel siiski oma tallu edasi elama jääda.

Kepikõndijate varasemad hirmuteod Eestis
 
Esimesed kepikõndijad saabusid Eestisse 13. sajandi alguses Saksamaalt ja Taanist. Katoliku kirik õigustas kepikõndi igati, seletades usklikele, et Jeesus suutis vee peal käia üksnes keppide abil. Uue liikumisviisi levitajate sümboliks oli kaks ristatud keppi.
*
1343. aasta jüriööl puhkes üle kogu maa ülestõus, mille käigus kepikõndijate abivahendid halastamatult puruks murti – tavaliselt koos kõndijate enestega. Ülestõus suruti maha, neli rulluiske propageerinud eestlaste juhti kutsuti Paide linnusesse ja hukati. Algas mitmesaja aasta pikkune sünge kepiöö.
*
Pikki sajandeid kehtis Eestis ebainimlik “esimese kepi õigus”. Selle kohaselt võis iga kepikõndija, kelle abivahend kasutamiskõlbmatuks muutus, võtta esimeselt vastutulnud elatanud inimeselt tema kepi ja väeti rauga abitult tee äärde virelema jätta.
*
1858. aastal avaldatud Fr. R. Kreutzwaldi eeposes “Kalevipoeg” leidub kirjeldus, kuidas rahvalik vägilane Kalevipoeg kohtub Sarviktaadiga, kes on just Venemaalt suure noosi keppe toonud, et neid oma perele ja sulastele jagada. Kalevipoeg koos oma kaaslase siiliga peksab kõik kepid tema seljas puruks, osalt lapiti, osalt serviti. See müüt innustas maarahvast kepikõndijate ülemvõimule vastu hakkama.
*
Peagi jagunesid kepikõnni vastased kahte leeri. Carl Robert Jakobson ning tema pooldajad soovitasid kepikõndijate hävitamiseks ehitada lõkse, kuhu need sisse kukuksid või raudadesse kinni jääksid. Jakob Hurt ja tema mõttekaaslased seevastu alustasid kogu maalt keppide kokkukorjamise aktsiooni.
*
1919. aasta suvel saavutas Eesti rahvavägi Võnnu all hiilgava võidu, sest kepikõndijad ei jõudnud kuidagi soomusrongidega sammu pidada. 1920. aasta Tartu rahu alusel anti kõik kepikõndijate Eestisse jäänud abivahendid Venemaale, kus valitses terav puudus küttematerjalist.
*
1941. aasta suvel ilmusid kepikõndijad taas Eestisse. Hoolimata Hitleri propagandast, mis kuni viimase hetkeni pasundas mingisuguste imekeppide leiutamisest, mis võimaldavad läbida seitse penikoormat ühe sammuga, koondus eesti rahvas 1944. aasta sügiseks siiski kindlalt VTK-märklaste ning Komsomolskaja Pravda jooksukrossist osavõtjate selja taha.
*
Nikita Hruštšovi ajal üritati Eestis juurutada ruutpesitsi suusahüppeid, mis pidid olema aseaineks kepikõnnile. Illegaalsete kepikõndijate ohjeldamiseks rajati hulgaliselt maisipõlde. Raskete ja lopsakate maisivarte vahel oli igasugune kepikõnd võimatu.
*
1972. aastal sõlmisid NSV Liit, USA ja Inglismaa lepingu, mille kohaselt keelustati kepikõnni katsetused maa peal, atmosfääris ja vee all. Ainsana oli lubatud maa-alune kepikõnd. Kahjuks ei peetud lepingust kinni ning paljud riigid, eriti Soome, ei ühinenud sellega.
*
Mart Laari valitsuse ajal hakati Eestis kunagiste kepikõndijate õigusjärglastele keppe tagastama. Sellest ajast alates on kepikõndijad meie põllumeestele taas raskeks nuhtluseks muutunud.
Allikas: TEA entsüklopeedia 329. köide 
Veiko Märka