Järele mõeldes ei ole mul ühtki tema plaati, mis said välja antud aastatel 1978, 1980 ja 1995. Tuntud on Bruce hoopis kui laululooja, kelle kirjutatud on näiteks Cliff Richardi “We Should Be Together” ja Dolly Partoni hitt “You’re the Only One”. Ta on ka Kerli Kõivu üks mänedžeridest.


Greg on Bruce’ist noorem ja kõhnem terava käepigistusega mees, kes juhib lootustandvate artistide mänedž­mendifirmat Chalkboard Music. Artiste on Chalkboardil hetkel neli ja Kerli on üks neist.


Viiendal korrusel, plaadifirma Island Def Jam ruumides, tulistab viitsepresident Amy Hartman oma tugitoolist välja ühe küsimusemürsu teise järel: “Kas keegi tahab kohvi?”, “Kas ajakirja People intervjuuaeg sai ringi muudetud?”, “Kas kellelgi on vaja vett?”.


Alates 2006. aastast on tema firmal Kerliga plaadileping. Toa teises otsas troonib ninarõngaga Tig Pena, kelle ülesanne on orkestreerida Kerli peatset etteastet enam kui 150 riigi telekanalites näidataval Scream Awardsi tseremoonial, kus Elva tüdruk astub üles kõrvu Samuel L. Jacksoni, ­

Guillermo Del Toro, Kevin Smithi, Rob Zombie, The Osbournesi ja Liv ­Tyleriga. Vahepeal räägib Pena kõigile soovijatele oma hiljutisest reisist fantastilisse Estoniasse: “...ja siis oli seal see suur sammastega ööklubi Hollywood, mis meenutas Vana-Roomat, ja seal oli nii palju jaburalt ilusaid naisi... Oh, see oli imeline...”


Ent veidike vaatavad nad kõik juba ka kella.


“Kas Kerli juba liigub?” nõuab Amy oma laua tagant.


“Kerli juba liigub,” kinnitab Greg.


• • •

See ei ole meie esimene kohtumine. Kuus aastat tagasi intervjueerisin toona 15aastast Kerli Kõivu Stiina jaoks. Nimelt oli Kerli äsja võitnud Riias “Fizz Superstar 2002” konkursi, saanud auhinnaks plaadilepingu muusikakompaniiga Universal ning pannud endale oma elu esimese ninarõnga – piisavalt tähtsündmusi, et äratada huvi juhtivas Eesti tüdrukuteajakirjas.


Otsisin nüüd selle loo üles: Kerli on üleni roosa nagu väike laborihiir – juuksed roosad, tossud roosad ja suvepäikse käes eredalt sätendav pükskostüüm samuti mannavahukarva. Roosa on Kerli lemmikvärv. “Vahepeal varases puberteedis oli selleks mõistagi must nagu kõigil,” teatab ta.


21aastaselt on puberteet ilmselt tagasi, sest kui Kerli, pooleliitrine jääteetops käes, oma stilisti ja sõbranna Eme seltsis uksest sisse astub, kannab ta vaid musta. Mustad on sukad ja kõrge kontsaga platvormkingad, must on miniseelik ja lehviroos paremal meelekohal. Isegi laupa kaunistavad kolm väikest meigipliiatsiga tehtud musta täppi, mida Kerli nimetab kuumärkideks (moon marks) – ainult silmalaud on kollakassinist karva.


Ebamaine olend lendleb toas ringi ja embab tervituseks kõiki kohaletulnuid, surudes end korraks tugevalt ka minu vastu. See ongi esimene mulje Kerlist – ta kallistab inimesi ootamatult siiralt, ootamatult lähedaselt.


“Me loobume tulest, ristidest, mustast ja gootist ja võtame selle asemele hoopis talve, lume, roosa, sinise ning surnud puud, võib-olla paar kaske,” paristab Tig Pena. Tema ees laual on kümneid joonise id, alustades Scream Awardsi lavakujundusest ja lõpetades hiiglasliku kellukaga, mis kujutab endast Kerli esinemiskleiti.


“We Kerlify it; me teeme sellest täieliku Kerli-asja ja näeme välja hoopis teistmoodi kui teised! Pange tähele, et lumega on lood riskantsed, sest see šõu toimub väljas ja ma ei taha, et keegi pettuks, kui tulemus on sitt, aga see on samas odav 800dollariline risk. Me võtame šampoonimullidel baseeruva lume, sest ma ei taha enam kunagi kasutada seda vaha, mis meil oli Masoni puhul; it’s a bitch to clean up!”


Tig Pena esineb nii ekspressiivselt, et talle vahelesegamine näib võimatu, kuid Kerli teeb seda siiski: nõtkelt ja sõbralikult, samas innukalt ja enesekindlalt.


“Ma tahan kanda valget ja ainult valget,” teatab ta armsal koolitüdruku toonil. “Teeme nii, et kõik on valge, veidike winter-wonderlandish!”


Kerli kontrollijaroll kõiges, mis puudutab tema välimust, imagot ja sõnumit, saab selgeks juba esimesel veerandtunnil. Ta juhib oma brändi sama täpselt, nagu tema laulude sõnad on pandud rääkima temast endast selles kummalises Kerli-maailmas, kus “armastus on surnud”, kuid kus on ometi alles võimalus lunastuseks; maailmas, kus lendab ringi “lagritsakärbseid” ja väikesi hirmsate mütsidega tüdrukuid; maailmas, mida piiravad “šokolaaditaevas” ja “jäätisemäed”.


See on maailm, kus ei trükita raudselt mingit raha, kuid kuuldes, et puude lavale toomine maksab tuhat dollarit, torutab Kerli kohe huuli: “See on kallis. See on ju... just a fucking tree!”


Ja ta vaidleb detailide üle. Kui Pena on lõpetanud ülevaate Kerli lavalisest liikumisest: “Ja siis sa lähed tagasi kasti, mille sees sa tulid”, tuleb tüdruk uskumatult kiirelt välja tehnilise nägemusega oma kleidi konstruktsiooni osas.


“Nii ei ole võimalik,” väidab Pena, kes ilmselt tahab, et kõik käiks tema plaani järgi, kuid Kerli väidab vastupidist: “On küll võimalik! Me kerime selle mulle kaenla alla üles ja õigel hetkel langeb see tagasi alla!”


Ja ta võidab selle lahingu, pillates siis, et “I need to pee”, ning lahkudes nõtkelt kabinetist, mustal sukal üksik pikk valge juuksekarv.


See on kolmas tähelepanek: Kerlil on positsioon rääkida nii, nagu ta tahab, ja mitte nii, nagu Ameerikas enamasti kombeks.


• • •

Kell on 11.20. Veereme Bruce Robertsi mustas ja külmkapi temperatuuriga autos Century City linnajaos asuva talendiagentuuri CAA poole.


Hiiglaslikus peegelakendega kuubikmajas peakontorit pidav Creative Artists Agency töötab tuhandete lauljate, sportlaste ja näitlejatega alustades Victoria Beckhamist ja lõpetades ­Justin Timberlake’iga. Kusagil nende nimekirja keskel on ka Kerli Kõiv.


Uues nõupidamisteruumis (aknast paistavad kõrghooned, päike ja männid) kerib Kerli end koos kontsadega valgele nahktugitoolile istuma. See toimub väga enesestmõistavalt, otsekui oleks kassipoeg diivanile hüpanud. Pühib silmanurgast sõrmega lauvärvi ja ütleb, et keegi tooks talle ühe Red Bulli.


Ja ma ei suuda jätta tähele panemata tema vastuolu. Ühel hetkel on ta mõtlik, sügavalt kuhugi oma sisemaailma kadunud, kuid võib juba järgmisel sekundil jutustada elavalt sellest, kuidas eelmisel ööl salapärased tumedad varjud (keda prožektori abil jälitas madalal tiire tegev politseihelikopter) tema tagaaias ringi jooksid. Ja kuidas te mal ja majanaaber Emel polnud enesekaitseks võtta midagi peale kahvli, pudeliavaja ja ühe suure risti.


“Seal on täielik geto,” teatab Kerli.


“See ei ole geto!” ütleb mänedžer Greg õudusega, mõeldes ilmselt peamiselt sellele, et talendiagentuurile ei pruugi kõlada eriti hästi, kui nende staar getos elab. “See on Lake View Terrace, selline alternatiivne linnaosa, ninarõngad ja nii edasi, teate küll.”


Kuid Kerli jääb enesele geto osas kindlaks, sest tema kodu ümber olevat ainult mehhiklased ja poodides maksvat kõik maksimaalselt kaks dollarit.


Mitte et ta kaebaks, sest “ma olen siin kodutu olnud viimased neli kuud, kuna ma läksin lahku sellest kutist, kellega ma elasin, ja kõik mu asjad olid kontoris hoiul vahepeal”.


Siis räägitakse asjast. Üks põhiteema on Kerli positsioneerimine Ameerikas (Euroopas pole sellega probleeme: “They just fucking get it!” teab Kerli).


Teine teema on internet, onlain-sponsorid ja kodulehele riputatavad videod. “Inimesed ei taha, et kvaliteet oleks super; nad tahavad, et videod oleks filmitud võimalikult kräpi mobiiliga ja just siis, kui ma olen eriti kehvas tujus!”


Põgusalt on jutuks ka võimalus paigutada veebikaamerad laulja elamisse. “Ma olen tegelikult nagu supererak,” ohkab Kerli, “but whatever it takes.”


Kohtumise lõpus on õhkkond muutunud juba väga sundimatuks ning Kerli (Veevalaja) muljetab CAA Londoni kontorist kohale lennanud inglasega (Kalad, aga ei tea seda) horoskoopide teemal:


“Jah, sellised need on, need Amburi-naised; täpselt nagu mu ema! Sa lööd neil käed ja jalad maha ja jätad nad kuue lapsega üksi ja nad saavad ikka hakkama!”


• • •

Kella 13 ja 14 vahel ei ole päevakavas midagi. Kohe absoluutselt mitte midagi: vaba aeg.


“Me võiksime minna sööma Rodeo Drive’ile,” pakub Kerli, “seal näevad kõik välja nagu kassid tänu plastilisele kirurgiale.” Aga mänedžer Greg, kelle veresuhkur rallib ilmselt allamäge, vajab Mehhiko kiirtoitu.


Peatume ühe Baja Freshi ees ning Greg toob endale käte värinal midagi burritolaadset ning ühiskondlikuks tarbimiseks kausitäie maisikrõpse ja guacamole’t. Viie minuti jooksul üritab mees samaaegselt kahvliga toitu suust sisse kühveldada ja mobiiliga rääkida ning Kerli usaldab kuidagi väga möödaminnes, et tegelikult tahab ta kolida LA-st ära.


Jah, minema.


Tõenäoliselt Euroopasse, Šveitsi, võib-olla juba aastavahetusel. Tema majanaabrid ei tea seda veel, bänd ei tea seda veel, väga vähesed teavad.


“Draamat tuleb kõvasti,” ennustab Kerli, “aga ma lihtsalt võtan oma kolm paari teksaseid ja... here we go!”


“Muutus on alati hirmutav ja erutav, aga ma ei saa elada ilma muutusteta. Ma olen LA-st saanud kõik, mis ma olen tahtnud. Mul on sellest vaat siiamaani.” Ta näitab armsalt naeratades, kuhu maani täpselt.


Ameerika mänedžerid ilmselt jäävad. Ilmselt lennatakse vajadusel edasi-tagasi ja töötatakse rohkem telefoni ja Skype’i teel.


Lõuna lõpuks pole Kerli söönud midagi peale kahe maisikrõpsu.


• • •

Kui uuesti autosse läheme, on Gregil varuks hea uudis. “Envy ajakiri tahab, et sa läheksid Texasesse. Nad saadavad sulle eralennuki järele!” teatab ta.


Kuna enamik Kerli seniseid reise on toimun ud turistiklassis, põhjustab see info rõõmsat elevust.


Ka järgmine päevakorrapunkt on ajakirjandusega seotud – see on kohtumine People Magazine’iga, mis on ingliskeelne Kroonika, ainult et suurem. Kümneid kordi suurem, peaaegu sada korda suurem. Ajakirja trükiarv USAs on 3,75 miljonit.


Täpselt 14.00 siseneme väikesesse ruumi kontserni Time Inc maja ülakorrusel, kus laua taga istub üheksa naistoimetajat ja kidur, blondeeritud juustega mees. Kaks seltskonnaajakirjanikku kühveldavad endale karbist suhu kiirtoitu ja üks puhub suust välja suuri nätsumulle. Nad on kutsunud Kerli kohale selleks, et end tema küsimuses briifida, ja tunnevad end väga mugavalt ja enesekindlalt.


Kerli alustab jutuga, mida ta intervjuudes ikka räägib. Kuidas tema agent kunagi ahastas, et tüdruk on kaotanud “ainsa suure šansi, mis talle elus antud”. See juhtus pärast liiga enesekindlat esinemist tähtsate muusikaärimeeste ees, ja kuidas see enesekindlus osutus hoopis läbimurde kaasatoojaks.


Kuidas muusikaäri tahab noori naislauljaid lükata teatud kindlatesse karpidesse  (“Ons Kerli ‘Spears’,  ‘Simpson’ või ‘Aguilera’?” näitlikustas ajakirjanik Brenda Marie King aprillis) ja kuidas Kerli on otsustanud mitte lasta sel juhtuda.


“Millisesse karpi sind siis panna on tahetud?” pärib üks toimetajatest ahnelt ja Kerli vastab kohe: “Kui oled blond ja Ida-Euroopast, siis tuleks muidugi autoaknaid pesta bikiinide väel.”


See vallandab naerupahvaku, eheda ja järsu. Jää, mida siiani õhus tunda oli, variseb otsekui Rossi liustik – vähemasti selle kõige pealmine kiht.


Tõsi, mitte kõik, mis Kerli ütleb, pole nätsumulle puhuvatele naisajakirjanikele arusaadav.


Mõistujutt seemnest, mis “idaneb ja ei tea, et väljas on päike, kuid kasvab üles sellegipoolest”, teenib reaktsiooniks vaid kärsitu ühmatuse.


Ent kui YouTube’ist on ära vaadatud üks Kerli video ja palutud tal rääkida midagi eesti keeles (“Ma esinen karjujate auhinna jagamisel!”), on ajakirjanikud tal üsnagi ümber sõrme keeratud. Jagatakse promo-CDsid ja kallistusi ning mänedžer Greg toodab nurgas taustanaeru, mis kestab iga kord umbes kaks sekundit.


Rõõmsa lahkuminekusädina käigus pakivad naistoimetajad Kerlile ja Gregile teemoonaks kaasa ka veidike värsket klatši: et Clay Aiken on gei ja et Sharon Stone on hulluks läinud.


Liftis, teel alla, seisab Kerli endast umbes poole pikemate täiskasvanute vahel ja vaatab oma kinganinade juurde maha. Tema näol on kummaline naeratus. Veidi väsinud, veidi vaevatud, peaaegu olematu, mõistatuslik.


• • •

Me sõidame aeglaselt läbi Beverly Hillsi. Palmid ja päikesepaiste on meie ümber ja ees ning kuidagi tuleb jutuks see, mismoodi Greg ja Bruce Kerli leidsid. Mismoodi Bruce kuulis esimest korda salvestust Kerli häälega ja milline vapustus see talle oli:  “Ma peaaegu tegin autoavarii – tõsiselt!”

Kahel pool mööduvad 15 miljonit dollarit maksavad häärberid, suured ja valged nagu suhkrutordid.


Millal Kerli nii palju plaate müüb, et siin elada, küsin ma Gregilt. “See on väga hea küsimus,” hüüatab Kerli ja mänedžer vastab, rääkimise käigus end üsnagi üles küttes ja mu õlga näpuga torkima hakates, et ainuüksi plaadimüügiga ei teeni enam keegi sellist raha.


Ei teeni enam kunagi, sest lugude varastamine ja internetis tasuta levitamine on plaadiäri ära rikkunud. Raha tulevat tänapäeval mujalt, kas või T-särkide müügist. Mispeale tulevad jutuks 360-lepingud, mis tähendavad olukorda, kus agentuur võtab endale alati osa raha sõltumata viisist, kuidas artist selle teenib. Kerli meenutab, et tema jõudis oma kokkulepped ära teha õigel ajal, enne 360-lepingute tulekut.


Jõuame Chalkboard Productionsi kontorisse, kus Kerli iga paari nädala tagant oma fännidega kohtumas käib. Ta suhtleb nendega
-lehel, valge Maci kaudu ja alati täpselt tunni. “Ma olen teda vahel proovinud varem lõpetama saada,” sosistab Chalkboardi töötaja Molly, “aga see on võimatu.”


Ruum tehakse hämaraks ja Kerli kummardub monitorile lähemale, kõrval suur roheline jäätee, kes teab mitmes juba sel päeval. “Hi, guys...” sosistab ta mikrofoni leebel ja vaiksel häälel, otsekui oleks tal ees karbitäis vastsündinud hamstreid, ning kasutajatenumber tema veebilehel hakkab end kiiresti üles kerima. Ekraanile plõksatavad küsimused, soovid, palved ja ülestunnistused.

Moonchild96: “New York soon?”

Vineboy33: “Will you ever come to Ohio?”

PrincessCiara267: “I want to meet you so bad Kerli!!!”

Iwona: “Mina armastan Sind :D”


• • •

On juba pime, kui me jõuame Kerli majani, mis asub kõrgel mäeveerul. On pime, kuid see pole sügav, tõeline ja karge pimedus nagu sügises Eestis. LA pimedus on pehme ja naiselik; salalik nagu tume, veidi kulunud samet.

All orupimeduses sätendab miljoneid väikseid tulukesi kuni mägedepimeduseni, mis tuleb kümmekond kilomeetrit eemal ja läheb siis üle taevapimeduseks – kuid ka see pole tõeline.

Kerli avab tohutu raudvärava tihedas rohelises hekis. Majatagusel verandal istuvad paari külma õllepudeli ja tuhatoosi seltsis juba tuttav meikar Eme ja paar noort, keda ma ei tunne. Kerli patsutab suurt rohekate silmadega koera, kes pole tema oma. Kerli enda koer Zero on pärast lahkukolimist endise boyfriend’i juures.

Idamaine lamp Kerli magamistoas ei taha millegipärast põlema minna. Ma pildistan sellegipoolest: Kerlit istumas baldahhiinvoodil, Kerlit marokopärases vannitoas, Kerlit tema kapi juures (on see altar?), mida täidavad maagilised kivid, üks tume taevast langenud sulg ja teised asjad, ilma milleta ta “elada ei saa”.

“Pole midagi,” ütleb Kerli, kui ütlen, et mul on piinlik klõpsida neid kroonika-kodu-erilikke fotosid, eriti kuna ma tegelikult pildistada ei oska. “Inimestele meeldib selline kräpp.”

Ja see on juba kolmas kummaline moment sel päeval, samast seeriast hetkega, mil Kerli möödaminnes pillas, et talle ei meeldi inimesed, kuigi ta neid armastab.

“I love them, but i don’t like them.” Samast seeriast hetkega, kui nägin tema parema käe siseküljel seda kuulsat sinakat tätoveeringut kirjaga Amicus Humani Generis – “Inimrassi sõber”.

Me läheme trepile. Kerli tundub nüüd juba päris väsinud.

“Head aega,” ütlen.

Ta vastab poolautomaatselt: “Good bye.”

Mis tehtud:
  • Sündis 7. veebruaril 1987. Seitse on numeroloogiasse uskuva Kerli spirituaalsust tähistav eluteenumber.
  • Lõpetas Elva gümnaasiumis 9 klassi. On õppinud viis aastat klaverit.
  • Võitis aastal 2001 “Tähtede laulu” konkursi ja 2002 Baltimaade “Fizz Superstari” konkursi.
  • Andis aastal 2007 USAs välja oma singli “Love is Dead”.
  • Kerli video oli AOL Musicu kodulehel kolm nädalat järjest kõige vaadatum.
Teoksil:
  • Singel “Love is Dead” jätkab ilmumist Euroopa eri riikides.
  • 23miljonilise auditooriumiga XBox Live on valinud Kerli novembris 2008 parimaks uueks artistiks.
  • Kerli lugu “Bulletproof” kõlab detsembris 2008 väljatulevas filmis “Punisher”.