Kerli: Minu jaoks ei ole raha ja edu vahel võrdusmärki, võrdusmärk on edu ja hingerahu vahel
19. märtsil oma uut albumit „Utopia" esitlenud Kerli Kõiv räägib Ekspressile, mida ta arvab edust ja rahast, depressioonist ja üksteisest hoolimisest, eestlaste suletusest ja homoabieludest, andest ja õnnest.
Telefon heliseb toimetuses pool tundi enne oodatud aega. On teisipäeva õhtu ning mitmeid kordi Universal Musicu poolt edasilükatud intervjuu pidi Tallinna aja järgi leidma aset alles kell 21.00, kuid, olles alati eelistanud juhtuda pigem-veidike-hiljem, on usutlus korraga otsustanud alata hoopis tsipake varem. Los Angelesis (kuhu Universal Musicu palgal olev pisut nasaalse häälega ameeriklanna kohe kõne ühendada lubab) on alles laisk ja hiline hommikupoolik ning Kerli - verifitseerimata kuulsustermomeetri mõningate näitude järgi kui mitte tuntuim eestlane maailmas, siis kindlasti kuulsaim siin sündinud laulja -- on oma päevaalguse veetnud suure kohvikruusi taga juba neljale Eesti meediakanalile intervjuusid andes. Kuid ma ei tea seda veel; tean üksnes seda, et Kerli - vahetu ja siiranamõjuv - teeb kohe ettepaneku minna üle sinale.
Meil on aega kakskümmend minutit.
Üks mu kolleeg tahtis teada, miks „Utopia" ilmus alles nüüd, pärast nii pikka pausi?
„(Ohkab) Jah, tead, mina õudselt tahaksin ka teada, miks need pausid nii pikad on. Aga minu plaadifirma kahjuks on megasuur korporatsioon ja nad väga kardavad välja anda uut muusikat ja millessegi investeerida. Nii et ma ajan kogu süü oma plaadifirma kaela! Mina kirjutan IGA PÄEV uut muusikat, nii et ma oleksin siin vahepeal võinud välja anda viis uut plaati."
Mäletan ähmaselt, et 2008. aastal Sa plaanisid, et lähed elama Šveitsi?
„Pidin minema või? (Ta naerab paar takti) Nojah, eks ma siis olin ilmselt esimest korda käinud ja oli muljet avaldanud. LA-sse ma olen lihtsalt jäänud püsima; poleks arvanud, et ma kusagil nii kaua elada tahan.
Ja mind näiteks stabiilsus muudab paremaks artistiks. Mõnus on tulla tagasi oma koju."
Kus Sa praegu elad?
„Minu praegune kodu on mu LEMMIKKODU, sest see on ainult minu kodu. See on üks väga erilise ajalooga väike maja Hollywoodi mägedes ja ma olen ta põhimõtteliselt teinud nukumajaks. Mul on seal suur hõbedane voodi, mis näeb välja nagu tulnukalaev; mul on karussellihobune, mida ma alles hakkan renoveerima! Ma ehitan sellist maja, mis oli viieaastase minu unistustemaja!"
Eestis refereeriti paar päeva tagasi, ma arvan, et Delfi poolt, ajakirja Playboy, kus Sind oli väidetavalt nimetanud „üheks maailma suurimatest popartistidest, kellest te tõenäoliselt midagi kuulnud ei ole". Mis tunde sinus tekitas taoline hinnang?
„Mingeid tundeid ei tekita. See ei tähenda midagi mulle."
Küsisin oma Facebooki-tuttavailt, mida nemad Su käest küsida tahaks. Ja üks tuttav palus uurida, et mis tunde tekitab Sinus see, kui Sind „fotograafide poolt punastel vaipadel" Lady Gagaks hüütakse?
„Ausalt-öeldes ei võta seda punaste vaipade asja tõsiselt; see on minu jaoks mu töö kõige vähem lemmikosa. Ning see ei ole nii glamuurne kui paistab - ma teen nende ürituste jaoks alati ise oma kostüümid, oma meigid, oma juuksed; kõik asjad. Ja mõtlen sealjuures, et ma PALJU parema meelega kirjutaksin parajasti hoopis muusikat. AINUKESED asjad, millest ma elus tegelikult hoolin, on muusika kirjutamine ja hingerahu, kõik ülejäänu on minu jaoks mäng.
Mind üllatab, et inimesed usuvad kõike, mida meediast lugeda võib."
Ja mis on kõige ootamatum või vihastavam valeväide, mida meediast enda kohta lugenud oled?
„Keegi oli kirjutanud Elu24s, et Kerli võttis oma video selle pärast maha, et see eestlastele ei meeldinud; et ta tegi selle „eestlastele kättesaamatuks". See oli ainuke kord, kui ma otsisin Anu Saagimi e-maili üles ja kirjutasin talle: „Kallis Anu! Ma saan aru, et teil on klikke vaja, aga on väga kurb, et see toimub minu arvelt."
Lõpuks nad siis parandasid ära selle väite."
Sa mainisid, et hingerahu on oluline. Kindlasti oleksid paljud inimesed tänulikud, kui annaksid mõne hea vihje, kuidas hingerahuni jõuda?
„Kõige lihtsamad asjad on juua hästi palju vett, teha trenni, vaadata, mida sööd ja võtta vitamiine... Hästi lihtsad asjad, aga tihtipeale depressioon ongi keemiline - ma tean, et mul endal on see nii. Mida aasta aastalt edasi, seda õnnelikum ma olen ja nüüd on mul madalseis võib-olla kord kahe aasta jooksul; see aeg, kui mul on nii raske ja valus olla, et ma ei suuda kuu aega tulla voodist välja.
Kuid ma saan aru, mis see on - keemiline protsess minu kehas, mida ma ei suuda kontrollida. See tuleb lihtsalt läbi elada, kanda enda eest head hoolt. Ja tavaliselt pärast väga sügavaid mõõnu tuleb ka hästi pikk ja hästi kõrge olek.
See pole muidugi ka päris terve, et keegi kirjutab 48 tundi järjest muusikat, aga mulle väga meeldivad need hetked."
Ja millal Sa viimati kirjutasid muusikat 48 tundi järjest?
„Ah, mingi kaks kuud tagasi vist. (Paus). Ja ega ma pole peatunud. Mul on kuus heal juhul üks vaba päev."
Sa oled kunagi öelnud, et kaalusid 17-aastaselt enesetappu.
„Noortel inimestel on väga kerge sattuda sellise augu äärele. Mina paljusid asju hakkasin elu kohta nägema alles siis, kui ma kodust ära läksin; kui ma hakkasin nägema, et - vau! -- kuidas inimesed väljaspool minu maailma omavahel suhtlevad; kui palju armastust on peredes. Tegelikult minu peres hakati üksteisele ütlema, et „ma armastan sind" alles siis, kui ma reisima hakkasin.
Ja ma saan hästi aru, et teismelisena võib mõni olukord tunduda väljakannatamatu; see, kui sa mitte kuskil valgust ei näe. Alati kui keegi kirjutab mulle Facebooki, et „Oo, ma lõigun ennast!", siis ma ütlen, et sind ootab ees veel nii palju ilusat, aga need armid jäävad koledad.
Nii et parem ära lõigu ennast."
Kas eestlased Su meelest näitavad liiga vähe välja, kui nad kellestki hoolivad?
„(Innukalt) Jaa! Jaa!! See on väga suur probleem Eestis, et ei öelda üksteisele ilusaid asju! Eestlane on väga kinnine ja ka mul endal on väga pikka aega võtnud, et ma suudaksin avatult suhelda ja positiivne olla. Vahel loen meediast, kui paljud Eesti artistid ütlevad isegi üksteise kohta halvasti. Väga vähe on sellist suhtumist, et kõik, kes midagi teevad, on aplausi väärt. Ning ometi Eestis võiks nii paljud inimesed teha väga lahedaid asju, kui vaimne suhtumine ja toetus suurem oleks."
Sa oled mitmel pool maininud, et toetad gayde ja lesbide õigusi. Mis tunde sinus tekitab see, et Eestis korjatakse hetkel allkirju homoabielude vastu?
„(Ohkab) On see päriselt nii? (Paus). Mul on nii valus näha, kui mingid inimesed takistavad teiste õnne. Mis see sinu asi on, kui sa ise oled heteroseksuaalne? Tean isegi siin [Californias] inimesi, kes muidu hääletamas ei käi ja läksid ainult selleks, et hääletada gay- ja lesbiabielude vastu. Selline asi tekitab... hästi abitu tunde. Õnnelikud inimesed ei tee teistele nii."
Kui palju sa loed enda kohta käivaid veebikommentaare?
„Ma ei loe kommentaare; ma ei vajuta kunagi oma uudise peale. See ei ole minu jaoks päris; see on mingi tobe mäng, millest ma absoluutselt ei hooli.
Minu tähelepanu on suunatud muusikale ja oma sõnumile; inimestele, kes tahavad olla osa minu universumist -- ja lasevad mul olla osa nende omast."
Mida tähendab „bubblegoth"?
„See sai alguse kunagi siis, kui „Walking On Air" video välja tuli ja keegi kriitik kirjutas, et goot Kerli küll ei ole; kui midagi üldse, siis on ta nätsumulligoot. Ja ma mõtlesin, et see on täiesti perfektne väljend!
Ning nüüd on see sõna minu oma. Ma OMAN seda sõna. Mitte keegi teine ei saa seda kusagil kasutada!"
Aga tähendab ta mida?
„Väikse twistiga asju; asju, mis tavaliselt koos ei käi - näiteks ogasid roosal kleidil.
Mulle meeldib teha asju, mida keegi ei oota."
Üks mu kolleeg imestas, miks naisartistid - ja see laieneb ka sulle - on laval sageli poolalasti, sellal kui meesartistid hoiavad rohkem riideid seljas.
„Aga ei hoia ju! Kui ma läksin Lenny Kravitzi kontserdile Eestis, siis ikkagi lendaks särk show lõpuks seljast ära. Minu jaoks see ei ole probleem; ma kannan seda, mida tahan. Ja nii kaua, kui noor oled, võid ju teha seda."
Kui kaua inimene on noor?
„Niikaua kui.. ta usub ise seda."
Kui palju su plaadifirma su muusikasse ja imidžisse sekkuda püüab?
„Nad ei sekku! Tavainimene arvab, et plaadifirma õudselt tõmbleb, et sul oleks kõik asjad nii, nagu olema peavad; kuid tegelikult see ei ole nii. Kui mina ei teeks, siis keegi ei teeks. Kui ma oma plaadikaant teen, siis nad ütlevad, et siin on raha, vaata ise, kellega sa tahad töötada ja kolme nädala pärast on tähtaeg."
Ma teen kõik asjad ise. Mul ei ole tegelikult vaja plaadifirmat."
Edetabeli tipus olevad artistid lihtsalt ujuvad rahas. Kuidas sa ise enda materiaalset edukust hindad?
„Minu jaoks ei ole raha ja edu vahel võrdusmärki; minu jaoks on võrdusmärk edu ja hingerahu vahel. Mul on inimesed, kes tegelevad rahadega ja ausalt öeldes ma tavaliselt isegi ei küsi, , kui palju ma millegi eest palka saan. Ja, nagu loominguliste inimeste eludes ikka, on mul olnud igasuguseid aegu - aegu, kui ma saan teha huvitavaid asju ja aegu, kui ma olen maganud kellegi diivanil, kraam kilekotis."
Kuid kui sa suvel Eestisse tuled, siis kas turistiklassis, äriklass või hoopis esimeses?
„Ma arvan, et ma tulen äriklassis, kuid peamiselt seetõttu, et ma kogun neid American Airlinesi miile ja saan end upgradeda. Äriklassi piletit raha eest ma tingimata ei ostaks vast."
Kui palju sõltub edu Hollywoodis andest, õnnest ja töötegemisest? Mis on oluliseim?
„Mida aeg edasi, seda vähem ma usun andekusse. Kui vaadata maailma kõige kõvemaid artiste - näiteks Michael Jackson ja Beyonce -, siis neil lihtsalt juhtusid olema hullud vanemad, kes neid viieaastasest peale hakkasid treenima. 90% edust seisneb töötahtes; tahtmises asju toimima panna. See on täpselt sama lugu nagu spordiga."
Mis on Su enda jaoks uue albumi kõige olulisem lugu?
„Albumi esimene lugu „Can´t Control The Kids"! See räägib sellest, et maailmas on praegu tehnoloogia sedavõrd arenenud, et IGAÜKS võib oma magamistoas teha mussi ja seda
Youtube´i üles panna -- ja kui see on hea, kui see on tõeliselt hea, siis asjad hakkavad juhtuma. Sama on filmiga, sama on kunstiga. Me elame praegu lõputute võimaluste ajal ja MITTE KEEGI ei saa meilt sõnaõigust ära võtta."
Aitäh intervjuu eest. Viimane küsimus.. mäletan, et 2008. aastal sõid sa meie lõunasöögi jooksul täpselt kaks maisikrõpsu. Mida, kui võib küsida, Sa täna oled söönud?
„Täna.. ma olen söönud ühe hästi suure klaasi kohvi. Ma tegin silmad lahti ja mul on neli intervjuud olnud; ma ei ole siiamaani peatunud veel."
Ja mida sa hakkad tegema nüüd, pärastpoole?
„(Ta ei kõhkle hetkegi) Kirjutama muusikat!"
