Tristan Ploom on Tallinna Halduskohtu kohtunik. Foto: Riigiprokuratuur

Pealkirjas tsiteeritud laulusõnad meenuvad, kui vaadata meediakajastusi teemal „Kellest saab riigi peaprokurör järgmiseks viieks aastaks?“. Keskerakond ja Isamaa on joondunud Lavly Perlingu selja taha, EKRE pole oma soosiku nime seni avalikustanud.

Seega kaks kandidaati ühele riigi kõige mõjuvõimsamatest ametikohtadest? Aga teised? Kas keegi on võimalike pretendentide käest küsinud, ehk soovivad hoopis nemad kandideerida? Ei, mis te nüüd! Nii need asjad meil küll ei käi. Need teised võivad ju isegi olla arukad ja võimekad inimesed, aga… Me ei tunne neid või õigemini nemad ise ei tunne õigeid inimesi (loe: poliitikuid).


Jääb mulje, et „õigeid inimesi“ tundmata ei ole teistel potentsiaalsetel prokuratuuri juhtidel lootust isegi kandidaadiks saada. Tekib küsimus, kas ainuüksi asjaolu, et sel moel on protsess 20 aastat toimunud, õigustab samamoodi jätkamist.

Riigi peaprokurör ja sõltumatus

EKRE on sõnades tugevahäälselt võidelnud läbipaistvuse eest avalikus sektoris, ka personalivalikul. Üldiselt osaleb avaliku sektori tippjuhtide valikul vastav komisjon, kes hindab kandidaate avaliku konkursi raames. Selliselt toimitakse näiteks ministeeriumi kantsleri, asekantsleri, ametite ja inspektsioonide juhi valikul.

Kahtlemata on peaprokurör tippjuht. Peaprokuröri sõltumatus või sõltuvus mõjutab prokuratuuri kui riigiasutuse käekäiku tervikuna. Igal viiel peaprokuröri ametisoleku aastal on esinenud „poliitilisi kriminaalasju“ ning peaprokurör on pidanud end kaitsma rünnakute eest, mille põhistiil on sama – „täidab teatud erakonna tellimust“. Sellele vaatamata on jätkatud senise valimissüsteemiga, vabandust, poliitilise kokkuleplusega. Mis aga võikski olla parem rünnaku ajend kui väide, et näe, see vastav isik oli ju selle või tolle erakonna soosik, loomulikult ei menetle prokuratuur seda või toda erakonda riivavaid asju. Ja nii viis aastat järjest. Kuni uue valikuni.

Teine tee

Aega on novembrini, et võimekate kandidaatide ringi suurendada ja lasta sõltumatul komisjonil nende seast oma valik teha, sellest avalikkust teavitada ja esitada kandidaat justiitsministrile. Sealt edasi on juba tõesti poliitikute otsustada, keda eelistada: vabariigi valitsusele jääb igal juhul viimane sõna. Avaliku konkursi võimaluse loomine eeldab valitsuse vastava määruse muutmist, mis on tahte olemasolul ajaliselt kahtlemata teostatav.

PS. Autoril puudub soov kandideerida.