Kes on "julge teo" teinud Standard & Poorsi juht?
India idaosas Jharkhandi osariigis 1955. aastal sündinud Sharma juhib reitinguagentuuri Standard&Poor’s, mis 5. augustil tegi ajaloolise sammu ja võttis USA riigireitingult vähemaks ühe A: kolmekordsest A-st sai ühe astme võrra nõrgem AA+. Sisulises mõttes oli see tühine muutus – AAA tähistab “erakordselt tugevat” finantskohustuste täitmise võimet, AA “väga tugevat”. Reitingu langetamise sümboolne tähendus seevastu on tohutu. USA oli ju kõrgemat reitingut kandnud sellest ajast saadik, kui reitinguäri 20. sajandi teisel kümnendil tekkis.
“Ükstapuha, mida mõni agentuur ütleb, me oleme alati olnud ja jääme alati kolmekordse A maaks,” reageeris S&P käigule Ühendriikide president Barack Obama. Sarnase kihutuskõnega võib pesapallureid mängule innustada, börse ei rahustanud Obama sõnavõtt karvavõrdki, pigem vastupidi. Meeletult kõikuvad (suurema osa ajast kukkuvad) aktsiate ja võlakirjade hinnad, kriisikoosolekuid pidavad valitsusjuhid ja keskpankurid... Ka S&P emaettevõtte The McGraw Hill Companies aktsia on viimase nädalaga umbes viiendiku võrra kukkunud, kuigi ettevõtte teise kvartali käive ja kasum kasvasid kenasti, S&P-l sealhulgas mõlemad umbes 18 protsenti.
Reitingute andmine, millega S&P tegeleb, on küllaltki mõnus äri. Kui oma tegevuse algusaegadel said reitinguagentuurid tulu reitinguinfo müümisest investoritele, siis nüüdseks on algne ärimudel pea peale pööratud. Arve oma töö eest esitavad reitinguagentuurid hoopis neile, kelle võlgade tasumise võimet nad hindavad. See tähendab: riik või (suur)ettevõte, kes tahab võlakirjaturult laenu võtta, läheb reitinguagentuuri, palub sellelt krediidireitingut ja maksab reitingu andmiseks tehtava analüüsi eest. Loomulikult on siin võimalus huvide konfliktiks, aga agentuurid – põhilisi on kogu maailma peale ainult kolm, S&P, Moody’s ja Fitch – ütlevad, et teisiti pole võimalik, sest nemad pakuvad avalikku hüve: igaüks saab reitingut kasutada, kui see on avalikuks tehtud, aga maksma pole iga kasutajat võimalik sundida.
1970. aastatest peale on reitingud ka järjest sügavamale riiklikesse õigusaktidesse kirjutatud. Võlakirja reitingust sõltub, kas ja kui palju tohivad seda osta pangad, pensionifondid, investeerimisfondid, kindlustusseltsid.
Reitinguagentuuride kätte on nõnda läinud suur võim. Aga vale oleks arvata, et reitinguagentuurides töötavad võimuhullud. Ei, üldiselt on seal rahulikku tubast tööd armastavad finantsistid, kes fondide haldamist ja investeerimispangandust peavad liiga äkiliseks ja närviliseks. Vaid harva kerkivad nad rambivalgusse.
Doktorikraadiga, 1980. aastate keskpaigast USAs elav ning varem tööstuses ja ärinõustamise alal töötanud Sharmast sai S&P viitsepresident 2005. aastal ja president 2007. aasta augustis ehk vahetult enne hüpoteeklaenude kriisi puhkemist. Tolle kriisi eest said reitinguagentuurid kõvasti võtta, sest hüpoteeklaenudest kokku pandud võlakirjadele antud reitingud osutusid valeks ja agentuurid ei viinud neid õigel ajal tegelikkusega kooskõlla. Seda tausta arvestades tundub, et Obama ja teised Ühendriikide patrioodid süüdistavad Sharmat ja ta tiimi USA reitingu langetamise eest ebaõiglaselt – tore ju, kui agentuur proovib ajaga kaasas käia, mitte ei sörgi sündmustel sabas.
Iroonilisel kombel avaldas ajakiri Time just nädala eest pika ülistava loo India päritolu tippjuhtidest USA suurfirmade eesotsas. Neid on seal rohkem kui ühestki teisest rahvusest juhte, ameeriklased välja arvatud. “Nad ei mõtle mitte ainult sellest, mis neile endale kasu toob, vaid ka üldisest hüvangust. Kui sa intervjueerid ameeriklasest tippjuhti, vaatab vastu klassikaline McKinsey strateegiline mõtlemine: kuidas me saame sellel turul raha teha? India juhid seevastu näitavad meile ärieetika taset, mida läänes ei näe,” kiidab seal HayGroupi uuringu “The Indian CEO” autor Signe Spencer.
Ei tea, kas ettekavatsetult või juhuslikult, aga just mõni päev pärast USA-le antud ninanipsu tõstis S&P Eesti krediidireitingu kahe astme võrra tasemele AA-. Otsekui näitamaks, millise majanduspoliitika eest nad praegusel ajal riikidele häid hindeid annavad.
Riikides, kus reitingud langevad, ajab see poliitikuid lausa marru: üks erafirma, mis õieti kellegi ees ei vastuta, tuleb neile ütlema, milline poliitika sobib ja milline mitte. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble on hiljuti rääkinud vajadusest “purustada reitinguagentuuride oligopol”, Euroopa Komisjoni siseturuvolinik Michel Barnier aga kuulutanud, et agentuuride kätte on läinud roll, mis on “Euroopale kaugelt liiga oluline”. Reitinguagentuurid pole pattude ja vigadeta, aga tänastes oludes kõlab selline jutt pigem peegli sõimamisena.
