Violetta Kõvask on "hästi sirgjooneline inimene, inimene, kes tekitab aukartust", ütleb Harju maakohtu kunagine pressiesindaja Aet Truu. "Konkreetne, läbinägev, omamoodi huumorimeelega, ent mitte kunagi intriigidesse või klatšijuttudesse laskuv." Jah, Truu tunnistab, et algul ta isegi kartis veidi Kõvaskit, kes muutus aja jooksul üheks tema "lemmikkohtunikuks".

Pretendeerimata mingitele üldistustele, lihtsalt vaadates üksikuid lahendeid, jääb Violetta Kõvaskist range õigusemõistja mulje tõepoolest. Oli 30. juuni 1993, kui Lennart Meri ta Tallinna Linnakohtu kohtunikuks määras, ning järgnenud aegadel on Kõvask olnud eesistuja nii Mait Metsamaa mõrvaprotsessil kui ka Eduard Wiiralti "Põrgu" varastamise loos, rääkimata kurioossest kohtuasjast, mille käigus Olev Remsu hages Urmas Otti, kes oli kombineerinud tema nime verbidega

"k...en" ja "s...un". Ja kõik said karmi karistuse; absoluutselt kõik.
Metsamaa tapmise tellinud Keskturu eksjuht Polištšuk mõisteti trellide taha üheksaks aastaks, "Põrgu" ostja Harry Klein (tõsi, varemgi kohtulikult karistatud) saadeti vangimajja 3 aastaks, 11 kuuks ja 22 päevaks ning Urmas Otti trahviti solvavate sõnade kasutamise eest 10 800 krooniga. Isegi avalikkusele täiesti tundmatu L. L-i, kelle sundmõte oli 2005. aasta jõulude eel varastada endale "Rakvere jõulupraadi" (Sikupilli Prismas katsetas ta praevargust kolmepäevase vahega kaks korda, ikka ebaõnnestunult), mõistis Kõvask vangi neljaks kuuks.
Ja nüüd, 6. jaanuaril 2009, tegi see Dihlofossina kange kohtunik otsuse, mida ei oodanud temalt peaaegu keegi: kuulutas süütuks Dmitri ­Linteri, ­Maksim Reva, Dimitri ­Klenski ja Mark Sirõki, kellele prokurör oli nõudnud karistust aprillirahutuste korraldamise eest.

"Tuleb korraldada üldstreik, trantsport seisma panna, mida iganes," hurjutas anonüümseks jääda soovinud internetikasutaja Õhtulehe veebis (kirjaviis muutmata).

"Kohus on selgelt ilmutanud, et on poliitiliselt sõltuv," süüdistas endine suursaadik Venemaal Mart Helme.
"Ma kindlasti ei oodanud sellist otsust," tunnistas Ekspressiga vestelnud vandeadvokaat Aivar Pilv. "Ei taha advokaadina anda mingit hinnangut õigusvaidluse kohta, aga ajakirjanduses avaldatu põhjal [-] olen veendunud, et meie karistusseadustikus on paragrahve, mille alusel oleks saanud nimetatud isikuid kohtu alla anda ja ­süüdi mõista."

Kohtuotsuse motivatsioonis puudus juriidiline argumentatsioon, teatas Triin Bergmann, riigiprokurör.

Ent Violetta Kõvask lahkus kontsade klõpsudes saalist, vajutas nuppu ja jäi, nägu vastu liftiuksi, ootama tõstukit, mis ta ära tema kabinetti viiks. Kõvaskit tuntakse kui inimest, kes ei jaga intervjuusid, ning mõistetavalt on see ka põhjus, miks me temast nii vähe teame.

Vaid veidi üksikuid avalikke fakte - et kohus.ee veebilehe andmetel teenis Violetta Kõvask 2007. aastal brutopalka 493 579 krooni ja 19 senti; et kinnistusraamatu kohaselt soetas ta 2002. aastal Hansapangast võetud laenu abil Saku valda 1174ruutmeetrise elamumaa, makstes võla ära kolme aastaga; et kõrgema astme kohtutes on tema kriminaalasjus tehtud otsustest jäänud muutmata 41,7 protsenti (näitaja, mis kohtunike tabelis kenasti äärmuste - 95,5 ja 10 protsenti - vahel). Et endine prokurör ja hilisem luuletaja Irja ­Tähismaa on oma blogis kirjeldanud Kõvaskit kui "kurja" kohtunikku, kes "sundis prokuröridele peale vene keelt": "Kord kui kangekaelselt tõlki nõudsin, nähvas Kõvask ülbelt, et ei saa, räägid nii hästi kui oskad. Talle kohe meeldis end väga tähtsaks teha."

Et Violetta Kõvask ise räägib Postimehe legendaarse kohtureporteri Tiiu Põldi kinnitusel võrdselt hästi mõlemas keeles.

Spekuleerida küsimuses, miks kohtunik Kõvask sellise (Mart Laari sõnul "õiglustunnet sügavavalt riivava") otsuse tegi, võib olla viljatu vaev. Esmalt - nagu ütleb Aivar Pilv - ongi Eesti kohtupraktika "suhteliselt ebaühtlane ja järjest enam ettearvamatu". "Juristid inimestena tõlgendavad erinevaid õiguslikke situatsioone erinevalt."

Teiseks, nagu lausub Pilv, toimib Eestis võistlev kohtumenetlus, mis tähendab seda, et prokuratuur otsustab, millise paragrahvi alusel ta inimese kohtu alla annab. "Kohus ei saa süüdistust muuta, vaid peab andma hinnangu selle süüdistusakti alusel, millega inimene on kohtu alla antud."

Ning kolmandaks... jah, kolmandaks õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1919.-1989. aastatel lõpetanute nimekirja kohaselt koos Violetta Kõvaskiga õigusteaduskonnas Vladimir Kartsev (mõlemad lõpetasid kaugõppes 1985. aastal). Samal aastal sündis Violettal tütar, kes sai nimeks ­Mariann Kartseva.

Aprillirahutuste järel andis Pronkssõduri kaitseks ja Eesti politsei jõhkruse vastu protsestiallkirja aga keegi Marianna Kartseva (allkiri on leitav aadressilt http://9may.eu/records/index.php?page=126).

Me ei tea, kas allkirja andnu on kohtuniku tütar, ja lõppkokkuvõttes (ning puhtteoreetiliselt rääkides) pole sellel ka mingit määravat tähtsust, millised on ühe täiskasvanud kohtuniku täiskasvanud lapse poliitilised vaated.

Nagu ütleb Aivar Pilv, teeb kohtunik Eestis otsuse ja "annab õigusliku hinnangu oma siseveendumuse kohaselt, jälgides kõiki ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid".

Kohtunik kommentaare ei anna
From: Violetta Kõvask
Sent: Tuesday, January 06, 2009 2:37 PM
To: Krister Kivi
Subject: RE: palve Eesti Ekspressilt
Lugupeetud pr. K.Kivi
Soovin Teile Head Uut Aastat :)
Kahjuks pean teatama, et aega pole kohe üldse :(
Paremate soovidega
V.Kõvask