Kes on see mees?
Ta võttis ise ühendust. Ma ei tea, kes talle täpsemat eelinfot andis või kes teda soovitas. Aga ta ütles, et talle pakub huvi meie tegevus tänavalaste abistamisel.
Mõni päev hiljem tuli ta ise kohale. Oli varunud mitu head tundi, et end asjaga põhjalikult kurssi viia. Kuulas põhiliselt, ise rääkis napilt.
Umbes pool aastat hiljem kandis meie arvele tänavalastele uue sotsiaalhoone ehitamiseks 500 000 krooni ehk täpsemalt öeldes 32 000 eurot. Ütles, et tema isa toetas samuti sarnaseid projekte. See on üks suurimaid annetusi, mis meile on tehtud.
Küsisin, et äkki võiks heateost laiemale üldsusele teatada. Tema vastas, et ei ole sellest huvitatud.
Ma olin kuulnud ta nime. Aga kes ta on ja millega üleüldse tegeleb? Seda kuulsin hiljem," räägib Tallinna Peeteli kiriku juhatuse esimees Mati Sinisaar oma kohtumisest Rustam Aksenenkoga (32).
"Vaieldamatud teened"
Tänavu 21. juunil allkirjastas rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo taotluse anda Aksenenkole eriliste teenete eest Eesti kodakondsus.
See on haruldane privileeg. Aastas saab valitsus anda eriliste teenete eest kodakondsuse kuni kümnele inimesele. Erilisteks teeneteks on saavutused teaduse, kultuuri, spordi või muul alal.
Kuni viimase ajani pidi kodakondsuse taotleja olema elanud Eestis vähemalt kaheksa aastat, sellest viimased viis aastat püsivalt.
Ent 15. juunil muutis Riigikogu kodakondsusseadust ja kaotas eriliste teenetega kodanike puhul elamisnõude. See avas Šveitsis elavale Vene kodanikule Aksenenkole rohelise tee Eesti passi taotlemiseks.
Niisiis kirjutas Rummo soovituse juba nädal pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist. Kes on see mees, kes on pälvinud Reformierakonda kuuluva staažika liberaali eestkoste? Millega ta on selle ära teeninud?
"Tema panus Eesti majanduse arengusse on olnud ju vaieldamatu," põhjendab minister Rummo Ekspressile.
Rummo loeb üles terve rea Aksenenko teeneid. 2005. aastal ostis ta maailmakuulsate semiootikute Juri Lotmani ja Zara Mintsi arhiivi ning kinkis selle Tallinna ülikoolile. Kui Aksenenko poleks raha välja käinud, oleks Lotmani poeg müünud arhiivi välismaale.
Rummo jätkab ülivõrdes: "Tunnustust väärib Aksenenko samm eelistada just Eestit. Temasugusel inimesel oleks võimalik saada mis tahes suure ja maineka riigi kodakondseks."
Minister ise on Aksenenkoga vaid korra pooljuhuslikult kohtunud ja pisut vestelnud, kuid mitte kodakondsusest. "Sümpaatne mulje jäi."
Selge, härra minister. Aga kes ikkagi Aksenenko kodakondsusküsimust tagant lükkab?
Rummo nõustub, et tavaliselt jõuab säärane algatus ministri lauale kusagilt mujalt. Kust initsiatiiv seekord tuli, seda Rummo ei mäleta.
Võib-olla võis Aksenenkole Eesti kodakondsuse andmine olla arutusel juba kunagi varem, kui Rummo selle temaatikaga kursis polnud, ja kerkis taas üles nüüd, mil seadus seda võimaldab. "Selline mulje mul on, aga ma võin ka eksida," kõhkleb minister. Eks ta on ka kolm nädalat puhkusel olnud.
Jõukaim Eesti kodanik
29. juulil 1974 Venemaal Kemerovo oblastis sündinud Rustam Aksenenko oleks hoobilt kõige jõu kam ja ilmselt ka kõige mõjuvõim sam Eesti passiga inimene maailmas. Aksenenko juhitavale investeerimisfirmale Finartis kuulub 27 protsenti Saksa luksusmoefirma Escada aktsiatest.
Saksa uudisteajakiri Focus hindab osaluse väärtuseks 100 miljonit eurot ehk ligi 1,6 miljardit krooni. Sellest suvest kuulub Aksenenko Escada nõukogusse.
Finartise kodulehekülg www.finartis.ch teatab, et firmal on suured huvid ka Eestis. Ekspressi andmetel vastab see tõele.
Näiteks omab Finartis osalust Eesti suurimas ravimimüügifirmas Magnum Medical. Muu hulgas Apotheka apteegiketti valitseva kontserni käive ligineb kahele miljardile kroonile.
Finartis toimetab usinalt ka Tallinna kinnisvaraturul. Käesoleval kevadel registreeriti äriregistris osaühing Teatri Maja, mille juhiks on Ondrej Pavlik. 31aastane tšehh on Finartise investeeringute direktor.
Teatri Maja ostis hiljuti suurärimees Märt Vooglaiult otse Tallinna südames Estonia puiesteel asuva endise Teaduste Akadeemia maja. Finartis näeb hoonele uut tulevikku äri- ja kortermajana. Projekt peab valmima 2009. aastaks ja see läheks maksma 500 miljonit krooni.
Lisaks reklaamib Aksenenko ennast veel seoses kahe
suurejoonelise äriideega. Finartise väitel osaleti maa
enampakkumisel Liivalaia tänaval, kuhu saaks ehitada
80 000
ruutmeetrit kasulikku pinda.
Jutt saab käia vaid Olümpia hotelli vastas asuvast krundist. Paraku ei tea tolle enampakkumise võitnud metalliärimees Viktor Levada Ekspressi küsimuse peale ei Aksenenkost ega Finartisest midagi. Ei tea neist midagi ka teine oksjonil osalenud firma Arco Vara.
Aksenenko kolmas kinnisvaraprojekt Tallinnas on seotud Telliskivi tänavaga. Ka seekord on numbrid aukartust äratavad: 100 000 ruutmeetrit kasulikku pinda, kogu projekti maksumus kaks miljardit krooni. Võimalik, et jutt käib endise elektroonikatehase arendamisest.
Ministri poeg ja väimees
Aga miks peaks 32aastane Šveitsis elav ärimees tahtma tuua oma raha just Eestisse? Vastuse sellele küsimusele annab Aksenenko päritolu. Ta on abielus endise Vene leivatoodete ministri Leonid Tšešinski tütre Svetlanaga. Tema enda isa oli aga endine Vene raudteeminister ja asepeaminister Nikolai Aksenenko. Too mees pani aluse Eesti transiidiäri õitsengule.
"Nikolai oli see, kelle abiga rongid Venemaa naftatehaste ning Muuga sadama vahel sõitsid ka siis, kui Moskva oli Eesti suhtes võrdlemisi vaenulik," räägib endine minister Raivo Vare.
Tänu Nikolai Aksenenkole sai võimalikuks naftatoodete vedu nn süstikrongidega. Eesti transiidiäri vanaisa Aadu Luukase sõnul oli tegemist maailmas unikaalse süsteemiga. Nafta laaditi tehastes tsisternidesse ja saadeti otse sadamas asuvatesse terminalidesse.
"Minu teada oli ta Moskva ministeeriumis ainus, kes seda ideed toetas, teised olid kõik vastu," meenutab Luukas.
Nikolai Aksenenko oli endise Vene presidendi Boriss Jeltsini suur soosik ja isegi võimalik peaministri kandidaat. Tema allakäik algas Vladimir Putini võimuletulekuga. Sellest ajast hakkas vene ajakirjandus kirjutama, et raudteeminister on seotud riigi raha ulatusliku väljakantimisega välismaale. Väidetavalt kaotas Vene riik sadu miljoneid dollarei d. Algatatu d uurimise käigus sattus tähelepanu alla ka juba tollal Šveitsis elanud po e g Rustam.
Nagu kirjutab ajakiri Focus, tungis aprillis 2003 Aksenenko juuniori koju hambuni relvastatud Šveitsi eriüksus ja korraldas läbiotsimise. Poja teatel on juurdlus tema osas tänaseks lõpetatud. Focuse väitel käib aga uurimine siiski edasi.
Küll oleks pidanud astuma Venemaal kohtu ette Aksenenko seenior. Süüdistuseks ametialased kuritarvitused ja riigi vara raiskamine. Kohtuni aga ei jõutud, sest mees suri läinud aasta suvel.
Transiidihai sünd
Minister Aksenenko nimel ei olnud Eestis kunagi ühtki ettevõtet. Küll oli aga tema poja osalus transiidiäris avalik saladus. Nüüd, kodakondsuse taotlemise ajal on kunagi hoolega varjatud ettevõtlusest saanud auasi.
Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo kirjutab oma soovituskirjas Aksenenko nooremast koguni: "Ta on üks tänapäevase eesti transiidiäri rajajatest. Aastal 1998 lõi ta Eestis transiidifirma DBT, millesse investeeris 150 miljonit krooni."
"Tema loodud on ka firma Linkoil, mis hakkas esimesena kasutama süstikrongide meetodit. Sellega on Aksenenko oluliselt tõstnud Eesti transiidikoridori ja sadamate konkurentsivõimet."
Lugupeetav minister eksib natuke. Tollal nendes sündmustes osalenud Aadu Luukase sõnul sündis Linkoil siiski vana Aksenenko otsusel ja Rustam liitus asjaga hiljem.
Kui midagi suurt transiidiäris toimus, oli Aksenenko alati kohal. Kui 2001. aasta suvel sai Eesti Raudtee Jüri Käo, Guido Sammelselja ja jänkide omaks, saabus Aksenenko nendega kohtumiseks oma eralennukiga Tallinna.
Aksenenkoga seotud logistikafirma Unitrans ning suur raudteeveofirma Balt Trans Service olid toona Eesti Raudtee ühed tähtsaimad partnerid. Paljuski tänu Aksenenkole said suures transpordiäris tegijateks tänased Eesti miljonäride edetabelite juhid Maksim Liksutov ja Sergei Glinka.
Eesti avalikkus nägi Aksenenko nägu esimest korda möödunud aastal seoses Lotmani arhiivi annetamisega ülikoolile. Sellest sai meediasündmus. Tagantjärele tundub, et see oli esimene hoolega valitud samm eriteenetega kodanikuks saamisel.
Aga miks oleks nii rikkal mehel Eesti passi vaja?
Võimalik, et ta soovib nagu normaalne Euroopa Liidu kodanik mõnusalt ja mugavalt piire ületada. Äri on tal ju rahvusvaheline. Piire tuleb ületada ka eralennukil lennates. Vene passi omanikul tuleb ennast igal pool tõestada.
Või otsib ta endale pääsu Vene võimude võimaliku ahistamise eest? Kuigi isa suri, võib Vene riik tunda jätkuvat huvi tema perekonna rikastumise vastu.
Ekspress soovis Aksenenkot intervjueerida ja võttis ühendust Finartisega. Kahjuks ei olnud intervjuu korraldamine võimalik.
