Kes peatab Tähismaade laimumasina?

Mihkel Kärmas kirjutab, miks ta tegi Andmekaitseinspektsioonile avalduse Inno ja Irja Tähismaa blogi suhtes. See viis läbiotsimiseni blogijate kodus.

Toomas Hendrik ja Evelin Ilvest, Andrus Ansipit, Jüri Pihli, Rein Langi, Kristiina Ojulandi, Urve Palot, Hans H. Luike, Mart Kadastikku, Peep Vainu ning tervet plejaadi Eesti tuntud tegelasi ühendab vastik saladus. Nad kõik kardavad Inno ja Irja Tähismaad! Kuidas muidu selgitada fakti, et presidenti, ministreid, äri- ja meediategelasi võib Eesti kõige loetavamas ajaveebis väljamõeldistega räigelt solvata ja laimata, aga keegi neist ei tee piuksugi.

Ka mina kardan natuke Tähismaasid. Olen oma 16aastase ajakirjanikukarjääri jooksul seisnud silmitsi püstoliga, saanud ähvardusi ja miljonitesse ulatuvaid kohtuhagisid ning talunud mõnikord kõva survet, aga esimene kord, kui ma kõhklema lõin, oli nende kurikuulsate blogipidajate puhul. Endise tähtajakirjaniku ja tema eksprokurörist naise käitumine on ebaadekvaatne ja ettearvamatu, mida olen ka oma nahal kogenud.

Mina olen üks viiest inimesest, kes tegid Andmekaitseinspektsiooni avalduse, et meie kohta avaldatud laim ja valed kustutataks. Viimati ilmus Inno ja Irja Kohvikus (I&I) läinud laupäeval postitus plaasterdatud kulmu kohta, millega “Pealtnägijas” esinesin. “Uskumatu lugu juhtus Mihkel Kärmasega, kes, nagu nägid mitmed tunnistajad, liputas Tallinna kesklinnas 21. kooli juures palja noksi väel. Ja väidetavalt lõi Mihkli kulmu sisse ühe väikse koolipoisi isa, kes seda pealt nägi.”

Haava sain korvpallitrennis ja sel õnnetusel oli kümme tunnistajat, kuid I&I-d tõde ei huvita. See on viimane ja üldse mitte kõige hullem postitus minu kohta.

Alles siis, kui ma Tähismaade (või nagu mõned nende ohvrid neid nimetavad, Tühismaade) hambusse sattusin, süvenesin nende blogisse ja loetu jahmatas mind sügavalt.

Kommentaarid, mis põhjustasid paljuräägitud ­Vjatšeslav Leedo versus Delfi kohtuasja, on selle kõrval lapselalin.

Muuhulgas kirjutavad I&I, et president on “joodikunarts”. “Tom, tunnista üles, et oled alkohoolik, maakeeli öelduna joodik,” kõlab 4. mai postitus.

“See, mis toimub seoses president Ilvesega, on täiesti ogar. Naine lööb kõrvalt üle aisa, kuna mees on ilmselt suurest joomisest impotent.”

Ning sissekanne lõpeb: “Ma soovitan sulle, Tom, mine ravile, või kui ei suuda, siis pane amet maha. Häbi on juba. Ja süda läheb pahaks. Kui Eesti president on joodikunarts.”

See on vaid üks näide kümnetest. Ainuüksi viimase aja sissekannetes väidavad I&I, et Ansip peab armukest, EE väljaandja Luik on narkosõltlane, kadunud Lennart Meri ja presidendi nõunik Indrek Kannik on homod, Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ja rahvastikuminister Urve Palo seksivad alluvatega.

 Tekste vürtsitavad hüüdnimed nagu Tom of Estland, Narko-Hans ja Pano-Palo ning tihti on juures mõnitav foto.

Halastamatu äriajakirjanik

Praegu 39aastane Inno Tähismaa oli omal ajal Eesti üks visamaid ja halasta­ma­tumaid äriajakirjanikke. Puutusin ­temaga esimest korda kokku 2005. aastal, kui ta andis “Pealtnägijale” intervjuu, kuidas ta Itaalia suurärimehe ­Ernesto Preatoni tausta uuris. Inno oli ajakirjaniku ameti maha pannud ja töötas toona rahandusministeeriumi PR-nõunikuna.

Mõni kuu hiljem sai temast seksi­skandalist. Postimehes ilmunud arva­mus­­loos kirjutas oma abikaasast, pikaajalisest Kroonika peatoimetajast ­Ingrid Tähismaast lahku läinud Inno, kuidas ta oli lõbumajade regulaarne kunde, ning paljastas &scaron ;okeerivaid detaile oma intiimelust. Selle loo tuules, märtsis 2006, sündis I&I blogi, mida on tänaseks külastatud (kui uskuda leheküljel tiksuvat loendurit) üle kolme miljoni korra.

Sõltumata täpsetest lugejanumbritest on Tähismaadest saanud Eesti netiprominendid. Nende sait on segu intiimsest perepäevikust ning tekstidest, mis pretendeerivad aja- ja ilukirjandusele. Paljud inimesed võtavad seal kirjutatut puhta kullana või suhtuvad vähemasti stiilis – kus suitsu, seal tuld.

Kuid kui alguses võis blogis olla ka tõepärast sisu, siis väljamõeldised on selle lõplikult nullinud.

Nende pooldajad on I&I-d kiitnud kui alternatiivmeediat, mis räägib asjust, millest peavoolu press vaikib. Pigem on nende blogi äraspidine peegel, kus antikangelastest saavad kangelased ja kiidetakse inimesi nagu Liis Haavel, Anna-Maria Galojan, Juhan Saul Gross ja Öise Vahtkonna liikmed eesotsas ­Dmitri Linteriga. Värskeim liit, mille I&I sõlmisid, on Soome stalinisti Johan Bäckmaniga, kelle korraldatud 9. mai konverentsil nad Eestit sarjasid.

Tähismaad näivad tõsimeeli uskuvat, et Eesti on politseiriik ja nemad on selle vaenlane number üks. Nendevastase vandenõu taga on Reformierakond ja homoringkonnad (mis osalt kattuvad), kes on neile kallale ässitanud politsei ja ajakirjanduse. Hiljuti avalikustasid I&I, et pooldavad Keskerakonna maailmavaadet.

Oluline on, et sopaga ei valata üle ainult avaliku elu tegelasi, vaid kõik, kes on I&I-le või nende sõpradele vastu astunud, ka viimaste pereliikmed.

Näiteks on raske ette kujutada, kuidas üks avalikkusele tundmatu projekteerija, kes Tähismaadele ette jäi, peab nüüd seletama: ei, ma ei ole voodoo-nõid, kes kodus kanu veristab ja lapsi röövib! Tavalised inimesed saavad sellistest sissekannetest tõsise trauma.

See on sigatsemine sõnavabaduse sildi all

Mina sattusin I&I vaatevälja kuu aega tagasi, kui kirjutasin artikli ühest nende sõbrast, blufoloog Juhan Saul Grossist, kes kasutab vastaste terroriseerimiseks just I&I blogi.

Mind oleks pidanud valvsaks tegema see, kui Inno hakkas mulle väitma, et ta ei ole blogiga seotud. Mind oleks pidanud veel valvsamaks tegema, kui Inno nädal hiljem mulle jaburdas, et mina korraldasin nende saidile häkkerite rünnaku. Minu viga oli, et siis ma arvasin veel, et temaga saab ajada mõistliku inimese juttu.

Samal õhtul ilmus I&I blogisse esimene räige postitus minu kohta. Küsisin mitmelt targalt inimeselt nõu, mida teha – minna kohtusse, teha järgmine lugu, käega lüüa? Mind hämmastas, kui ohtlikuks Tähismaasid peetakse. Enamik arvas – ära s...a puutu, läheb kõvemini haisema.

Üks televisiooni ülemus soovitas mul enne nende vastu astumist tõsiselt perega rääkida, kas nad elavad järgneva rünnaku üle.

Probleem on paljuski selles, et ükskõik kuidas I&I fenomeni käsitleda, toob see kaasa nende blogi külastatavuse mitmekordse kasvu. Ja just seda nad tahavad. Tegin lõpuks Andmekaitseinspektsioonile (AKI) avalduse, et lollid sissekanded kustutataks. Enne mind olid samasuguse avalduse teinud kolm inimest. Tähismaad ei allunud enne ega nüüd AKI ettekirjutusele, andes mõista, et nemad pole blogiga üldse seotud.

Just seetõttu tegi AKI Tähismaade kodus aprilli lõpus läbiotsimise, et tõestada nende seotust saidiga. Seejuures on tähelepanuväärne, kuidas Tähismaad väiksema analüüsivõimega ajakirjandust ära kasuta sid. “Reporteri” telekaamera ees käis nüüd jutt, et nende blogi on kunst ja satiir ning toimub sõnavabaduse piiramine.

Nimetada nendevastast menetlust sõnavabaduse piiramiseks on sama mis nimetada prussakatõrjet loomapiinamiseks. Tegelikult pole see ei ajakirjandus ega kunst, sest nad ei allu ühelegi tsiviliseeritud reeglile, vaid lihtsalt sigadus, millele igas normaalses riigis saaks piiri panna.

Pole hõbekuuli, mis nad peataks

Seevastu I&I käekirjale omaselt hakati nende blogis nüüd tarmukalt menetlema AKI töötajate personaalküsimusi. Direktor Viljar Peebust kirjutati, et ta on ema tuhvlialune, läbiotsimise teinud inspektoreid naeruvääristatakse netist leitud fotodega ja süüdistatakse neid valetamises ning ebaseaduslikus tegevuses.

 I&I fenomen ei vääriks käsitlust, kui me ise piltlikult öelda seda kõike kinni ei maksaks. Kui vene ajal vaimuhaige Ülo Kiple massiliselt seintele sodis “haiguste ravi kontrollitud...”, tuli miilitsaauto ja viis ta mõneks ajaks ära.

Aga aastal 2009 eraldab Tallinna valitsus (teate küll, mis erakond) sellistele tegelastele 200 000 krooni poliitraamatu kirjutamiseks. Isegi kui raha antakse kätte pärast käsikirja valmimist, on see tunnustus I&I tegevusele. Omaaegsed kommunistid tunduvad selles valguses arukamad...

I&I fenomeni võib lõpmatuseni lahata, kuid põhiprobleem on, et tegelikult on nende ohvrid abitud. Nõuanne “mine kohtusse” on tühine. Kõigist politseisse, prokuratuuri ja kohtusse tehtud kaebustest kõige kaugemale on jõudnud eksabikaasa Ingrid Tähismaa ja seltskonnaajakirjanik Kadi Viljaku kaebused ja nad võivad värvikalt jutustada, kuidas juuraharidusega Irja Tähismaa edukalt menetlusi venitas.

Isegi kui kohus pärast aastaid väldanud vaidlusi kannatanule õiguse annab, on see mõttetu võit, sest laimav tekst tõstetakse teisele saidile ja kõik algab otsast peale. Nii juhtus näiteks läinud nädalal Kadi Viljakuga, kelle teema “eraldati” põhiblogist uuele leheküljele.

Üks I&I ohvrist ärimees, intelligentne ja rahumeelne inimene, tunnistas isegi, et ei näe tegelikult muud võimalust kui Innole lihtsalt keretäis tappa anda.

Seda hirmu ja veendumust meie õigussüsteemi impotentsuse suhtes näivad jagavat ka kõige prominentsemad kodanikud, kes mitte ainult ei löö I&I suhtes käega, vaid ei julge nende teemal sõna võtta. Nii president kui ka peaminister keeldusid Eesti Ekspressile arvamust avaldamast. Enamik selle loo jaoks intervjueeritud inimesi räägib küll eravestluses kirglikult, aga oma nime lehes näha ei taha, hirmus järgmisena löögi alla sattuda.

Mina püüan siiski oma hirmule silma vaadata.

Riigiprokuratuur: Meie eesti rahvast laimu eest ei kaitse!

• Laim ja solvamine ei ole alates 1. septembrist 2002 Eestis enam üldjuhul kuritegu, mistõttu kriminaalõiguslik sekkumine ei ole võimalik. Erandina on Eestis kuriteoks avalikku korda kaitsva isiku ja kohtuniku laimamine ja solvamine (“Karistusseadustik” § 275 ja § 305). Kriminaalmenetluse eeldusteks on sel juhul võimalike kannatanute pöördumine kuriteoavaldusega politseisse või prokuratuuri.