Kes siis tappis Politkovskaja?
Olga Temnikova näitus “Mina tapsin Anna
Politkovskaja” kestab Draakoni galeriis 14. juulini.
Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaineri diplomiga Olga Temnikova (27)
töötab vanema galeristina Kalamajas asuvas ArtDepoos ja on
õppinud ka ajakirjandust, kuid positsioneerib end pigem kunstniku kui
kellegi muuna. Tema debüütnäitus Tallinnas “Mina tapsin
Anna Politkovskaja” on oma intrigeeriva pealkirjaga kindlustanud noorele
naisele meedia tähelepanu, olenemata sellest, mida näitusel vaadata
on.
Väljakutsuva pealkirjaga projekti avamine
Draakoni galeriis, mis asub teatavasti otse Venemaa saatkonna vastas, ei olnud
taotluslik lüke: “Alguses plaanisin teha hoopis muud asja, tahtsin
rääkida kitšist. Mõeldes aga järele, otsustasin
temaatikat muuta – aktuaalsemaks, vähemalt minu enda jaoks. Tundub,
et viimaste sündmuste võtmes puudutab see probleem suuremat
inimeste ringi,” selgitab Olga. Varem on ta isikunäitustega esinenud
Saksamaal Glückstadtis ja Soomes Tamperes: “Välismaal on see
kuidagi lihtsam, kardad kriitikat vähem, tunned end mingil moel
vabamalt,” jutustab Olga suurepärases eesti keeles.
Draakoni galerii näitus räägib stereotüüpidest ning
visuaalset osa toetab otsekohene ja emotsionaalne tekst, kus kunstnik
räägib oma Eesti venelase taustast. Näituse kange pealkiri
tuleneb Olga soovist viidata faktile, et ajakirjaniku Politkovskaja
mõrvas ei saa süüdistada eranditult kõiki tema
rahvuskaaslasi. Ta püüab läbi murda eestlaste seas levinust
“kurja venelase” valveimagost, maalides fotorealismi ja
pointillismi ristates oma edukaid ning toredaid vene rahvusest sõpru.
Akrüülmaali tehnikas valminud tumedad kummituslikud pildid
mõjuvad “valges kuubis” ähvardavatena, neile
vastanduvad rahustavad pealkirjad. Selgub, et hambarohke naeratus ei kuulu
mitte kannibalile vaid pangatöötajale ning musklis käsi ei hoia
kaigast vaid fotokaamerat. Maale täiendab video, kus Olga laulab kaasa oma
isa sõbra lindistustele, kes on II maailmasõja veteran. Lauldes
kehastuvad kitarride valmistajast vanamees ja Olga kauboideks ja teisteks
kujudeks, keda venelastega tavaliselt ei seostata.
Minu
mälu järgi on see esimene rahvusluse probleemide
käsitlemisele keskenduv kohaliku vene kunstniku näitus. Enamasti need
rahvusvähemuste esindajad, kes on saavutanud eesti kunstiväljas
teatud positsiooni, eelistavad oma päritolust mööda vaadata ning
teravatest sotsiaalteemadest hoiduda, mis pakuks ometigi rohkelt ainest kui
mitte hea, siis vähemalt epateeriva ja seeläbi märgatava kunsti
jaoks. Näiteks ukrainlannast eesti pressi lemmik Tatjana Muravskaja
läheb just seda teed, loobudes otsesest ühiskondlikust kriitikast.
Temnikova aga naudib oma “teise” staatust ja peab
vajalikuks, et teda aktsepteeritaks ühes paketis tema rahvusega.
Temnikova ei usu, et mingi hetk võiks Eestis tekkida vene
noorkunstnike rühmitus: “Minu meelest rahvusel ei ole kanda kuigi
suur osa, see ei pruugi olla piisavalt tugev ühendav jõud.
Kõik inimesed on erinevad,” kordab ta oma näituse
sõnumit. Galeristina on Temnikova elu tihedalt kokkupõimunud
eesti noores kunstis toimuvaga, hetkel sümpatiseerib talle maalijatest
kõige enam Merike Estna, fotograafidest Krista Mölder ja Reio Aare.
“Eesti foto on mu silmis väga tugev, EKA-st ja Tartust tulevate
tegijate töödes puudub tõmme kommertsi poole, nende vaimne ja
tehniline tase on tõeliselt kõrge” arvab Temnikova.
Graafilist disaini läks Olga &o
tild
e;ppima alles siis, kui oli koos maalikunstnikust ja laevamudelite valmistajast
isaga otsustanud, et kui minna kunstiülikooli, siis mõnele
rakenduslikule erialale. “Kuna mulle on väga tähtis vabadus, ei
saa öelda, et tundsin end disainis mugavalt. Reklaamis töötades
on kõige ebameeldivamaks vajadus orienteeruda ebamäärasele
“keskmisele maitsele,” mida pole tegelikult olemas,” selgitab
Temnikova oma valikut puhta kunsti kasuks.