Kes soojendab Maa kliimat - inimene või kosmos?
Esimestena oletasid seost pilvede tiheduse ja kosmilise kiirguse intensiivsuse vahel Taani teadlased Henrik Svensmark ja Eigil Friis-Christensen 1997. aastal. Nad märkasid, et aastatel 1987-1990 vähenes planeedi pilvkate kolme protsendi võrra ja samal ajal vähenes ka Maale jõudev kosmiline kiirgus 3,5 protsenti. Analüüsides aastail 1970-1989 mõõdetud mere- ja maismaatemperatuure, Maale jõudva kosmilise kiirguse ja Päikese tsüklite andmeid, oletasid nad, et päikesetsüklid mõjutavad kosmilise kiirguse Maale jõudmise võimet ning see omakorda kutsub esile muutusi pilvkattes.
Idee päikese aktiivsuse mõjust Maa kliimale on veelgi vanem. Juba 1970. aastal juhtis USA astronoom Jack Eddy tähelepanu asjaolula, et Maunderi miinimumina tuntud aastad 1645-1715, mil päikeseplekke peaaegu ei esinenud, langevad kokku jahedama kliima perioodiga, mis muuseas kajastub ka puurõngastes. Kuid skeptilisemad teadlased väitsid vastu, et Päikese tsüklite vaheldumise käigus asetleidvad muutused Päikesest eralduva energia hulgas on liiga tühised, et kutsuda Maal esile tuntavaid kliimamuutusi.
Svensmark ja Friis-Christensen aga oletasid, et kliimamuutusi ei kutsu esile muutused Päikesest eralduvate footonite hulgas, vaid hoopis nende footonite voo ehk päikesetuule võimes mõjutada Maa magnetvälja. Päikesetsüklite kõrgajal jõuab Maale vähem avakosmosest pärinevat kiirgust, sest tugevnenud päikesetuul koostöös Maa magneväljaga kaitseb selle eest. Kui olukord Päikesel rahuneb, raugeb ka päikesetuul ning Maa atmosfäär muutub kosmilisele kiirgusele avatumaks.
Atmosfääri jõudev kosmiline kiirgus ioniseerib seal aatomeid. Taanlased oletasid, et ioniseerimise käigus tekivad atmosfääris ka kondensatsioonituumad, mille ümber hakkavad kujunema pilved. Järelikult: kosmilise kiirguse kasv viib pilvisuse suurenemisele, tihedam pilvkate peegeldab kosmosesse tagasi rohkem päikesesoojust ning tulemuseks on planeedi keskmise temperatuuri langus. Kuna aga alates 20. sajandi algusest on aset leidnud kosmilise kiirguse vähenemine, on ka globaalne soojenemine loomulik ning tingitud kosmilistest põhjustest, mitte inimese tegevusest.
See järeldus pälvis otsekohe teravat kriitikat nii teaduslikul pinnal kui ka pelgalt poliitilistel põhjustel, sest inimese vabastamine kliimasoojenemise süüst ei sobinud kokku vasakpoolse keskkonnakaitseideoloogiaga.
Kosmiline tsükkel
Nüüd püüavad teadlased Šveitsis asuvas maailma suurimas osakestefüüsika laboratooriumis CERN lõpuks tõe jälile jõuda, kirjutab ajakiri Nature. CERNis valmistatakse ette katset, kus kosmilise kiirguse osa etendav osakestekiirendi tulistab prootoneid nn pilvekambrisse. Katse põhjal loodavad füüsikud ja meteoroloogid teada saada, kas kiirgus mõjutab pilvede moodustumise protsessi.
Teiste seas osaleb eksperimendi ettevalmistamises Iisraeli astrofüüsik Nir Shaviv, kelle varasemad hüpoteesid on Maa kliima muutumist seostanud muutustega terve Galaktika arengus. 80 raudmeteoriidi koostist analüüsides on Shaviv oma sõnul avastanud, et kosmilise kiirguse haripunkt saabub iga 143 miljoni aasta tagant. Shavivi sõnul langevad viimased neli haripunkti kokku perioodidega, mil Päikesesüsteem liikus läbi Galaktika spiraalse haru osade.
Need galaktikaosad sisaldavad kõige rohkem massiivseid tähti, mis kalduvad &u uml;pris tihti (mõõdetuna kosmilises ajaskaalas) plahvatama supernoovadena. Kuna kosmilise kiirguse üheks algallikaks peetaksegi supernoovasid, võib Päikesesüsteemi liikumine läbi selliste galaktikaosade põhjustada Maale jõudva kosmilise kiirguse kasvu ning seeläbi ka tihedamat pilvisust ja madalamat temperatuuri.
Teadlane väidab, et neli spiraalharust läbi liikumise perioodid langevadki kokku nelja peamise jääajana tuntud ajastuga.
Iisraellast toetab ka USA Atlanta ülikooli astrofüüsik Douglas Gies, kes on koos oma kolleegi John Helseliga kaardistanud Päikesesüsteemi teekonna meie Galaktikas viimase 500 miljoni aasta vältel. Nad kinnitavad, et selle aja jooksul on Päike tõesti neljal korral liikunud läbi spiraalharu osade ning alati on Maal sellega kaasnenud jääaeg.
Päike pole süüdi
Inimese ja süvakosmose vaidluses kliimasoojenemise põhjuste üle saab aga üha selgemaks, et meie kodutähte Päikest Maa temperatuuri tõusus süüdistada ei saa. Saksamaa Max Plancki instituudi astrofüüsikaosakonnas tehtud uuring selgitas, et 11aastase päikesetsükli vältel muutub Päikese eredus vaid 0,07 protsenti, mis on liiga vähe, et põhjendada Maa keskmise temperatuuri tõusu viimastel sajanditel.
Maa kliima on soojenenud alates 17. sajandist ning see protsess on iseäranis kiirenenud viimase saja aasta jooksul, mida paljud teadlased seostavad tööstusrevolutsiooni järgse inimtegevuse mõjuga. Äsja avaldatud uuringu kohaselt on näiteks Kesk-Inglismaa keskmine temperatuur viimase poole sajandiga tõusnud terve kraadi võrra. Kui 1950. aastal oli piirkonna keskmine temperatuur 9,4 kraadi Celsiuse järgi, siis nüüd juba 10,4, kirjutas BBC.
Samal ajavahemikul on Briti saartel ilmnenud ka loomaliikide ränne põhja suunas ning kevade varasem saabumine. Teadlaste sõnul on äärmiselt ebatõenäoline, et nii kiire soojenemine nii lühikese aja vältel võiks olla põhjustatud mingist looduslikust kliimatsüklist.
