Lahinguvigastused muidugi, õnnetused, traumad, äpardused tehnikaga. Siberi katk, raskekujulised soolenakkused, malaaria. Putukate poolt edasikantavad nakkused, mis jätavad kehale võikad armid.

Kohalikku toitu on ka ilmselt parem mitte torkida?

Ega see head kaasa ei too. Kohalikel ju hügieen puudub, pole olemaski! Söögitegemise vahepeal tormab ta tualetti. Kasib ennast käega, mitte paberiga – tõsi, vesi on kannuga kaasas – ja hetk hiljem jätkab söögitegemist. See paneb vahel mõtlema: oli seal leiva sees nüüd rosin, või mis seal oli!?

Teie olitegi see arst, kelle juurde toodi hiljuti kohalik meesterahvas, kes enda pandud pommi läbi surma sai?

Jaa. Kui ta meie välibaasi toodi, oli tal mingi narts ümber pea. Kui see ära võeti, ütlesid pioneerid kohe, et sel mehel on pommipanija “naeratus” näos. Pehmed kohad – suu ümbrus, põsed – olid kolba pealt minema lükatud, silmad puudusid, nina asemel oli must auk. Suu oli lööklainest nii lahti läinud, et… Vigastused olid nii rängad, et mees hukkus silmapilkselt.

Kui tavaline see on, et te kohalikke külamehi kokku lapite?

Tuleb ette. Aga peab olema ettevaatlik – hüütakse appi, appi! Lähed kohale, ja siis lendab kõik õhku! Kohalikke ravides on vahel õudne mõelda, kui hoolimatud nad on oma naiste vastu. Ükskord sattus haiglasse terve kohalik perekond – olid autoga miini otsa sõitnud. Miskipärast olid seal ainult mehed ja lapsed. Kui küsisime, kus naised on, vastati: “Ah, naisi on meil veel! Tehke lapsed terveks!”

Ja ise kasutavad lapsi ka enesetaputerroristidena?

Nii see on jah, ja lapsi ei oska ju kahtlustada ka. Lapsed sagivad pidevalt NATO sõdurite ümber, küsivad pliiatseid, igasugu asju. Aga mõni neist võib olla välja õpetatud – mine sõdurite juurde ja küsi, kes seal on kõige tähtsam mees. Ja mis see onu selle aparaadiga teeb. Ja kas see onu kaarti ka tunneb. Siis seotakse talle vöö ümber ja öeldakse, et mine nüüd kõige tähtsama onu juurde, tõmba hõlmad lahti, ja tee põmm!

Olete näinud sellist juhust?

Olen. Aga laeng oli valesti vööle seotud – mitte ette, vaid selja taha. Pauk käis, pea-käed-jalad lendasid, aga sõdurid jäid terveks. Selline ajupestud laste ja noorte kasutamine on viimasel ajal tavaline.

Kirurgina saate te sellises kohas ikka asendamatu praktika!

Kahtlemata. Kui palju on Eestis võimalik näha kolme kirurgide-meeskonda töötamas ühe haigega? Üks meeskond aju vigastuse, teine rindkere ja südame vigastuse, ja kolmas meeskond jäseme vigastuse kallal.

Nagu ütles Hippokrates: sõda on kirurgile ainus tõeline kool.

Kui profid Eesti sõdurid muidu USA või Briti omadega võrreldes tunduvad?

Eesti sõdur on vana rahu ise, teda ei loksuta miski. Ja kui loksutab, peab olema midagi väga karmi juhtunud.

Üleolevat suhtumist liitlaste poolt tunda ei ole?

USA-kate poolt küll mitte. Kui, siis brittidelt. Britid ikka uurivad vahel, et kas meil pealinnast väljaspool ka elekter sees on. Või et kas meil ka on mõni internetikohvik. Kui siis neile öelda, et Skype on Eesti poiste loodud, jääb neil suu imetusest ammuli.

Mis mõtteid meie kodune elu tekitab, kui kuulide ja pommide vahelt tagasi Eestisse jõuate?

Tuled ja vaatad seda elu siin ja ängistus tuleb peale – inimesed, mis teil viga on!? Mida te kihutate tänavatel, mida te õiendate ja närite üksteise kallal?! Kas te üldse kujutate ette, mis on tõelised probleemid? Välja pealt tulnud mehel on seda raske vaadata.

Kuidas te suhtute kommentaaridesse, et meie omad käivad võõral maal võõraid inimesi tapmas?

Neid kommentaare ei tohi lugeda. Kui kellelgi on midagi öelda eestlaste osalemise kohta välismissioonidel, avaldagu oma arvamust valitsusele, kes on sellele üritusele jah-sõna öelnud. Ärgu ilkugu tavalise sõduri kallal, tema teeb oma tööd.

Kui kaua aega läheb, et lahingustressist lõplikult lahti saada

Mõned poisid saavad sellest lahti kiiremini, mõni väga vaevaliselt. Sõjast tulles on see emotsionaalne süütenöör tõesti väga lühike, iga väike asi ajab katla keema. Kui mõni räägib, et temal stressi pole, siis seda juttu tõsiselt võtta ei saa.