Nii algas see samuti Keila külje all Kumne külas elava nelja-aastase Liis Ottise jaoks.
Statistikaameti 2006. aasta andmetel elab Eestis üle 50 000 alla nelja-aastase väikese eestlase ja tõenäoliselt on nad praeguseks kõik selle armsa ühe patsi ja piraka ninaga, rääkida oskava koera ilmatu suu-uu-red fännid.
Niisiis, kolm kuud tagasi tõi jõuluvana Liisile Lotte DVD “Leiutajateküla Lotte”.
Pärast seda võib Liisi lühikese elu jagada Lotte-eelseks ning Lotte-järgseks perioodiks.
Keskendume Lotte-järgsele ajale.
1) Mõnikord kõnnib Liis kell kuus hommikul korteris ringi – teised normaalsete inimeste kombel loomulikult alles magavad –, Lotte DVD näpu vahel. Kui ema üles ärkab ja küsib: “Liis, kus sa lähed?”, vastab tema: “Jüri tuppa DVDd vaatama.” Jüri on Liisi onu. Kui mitmes kord see juba oleks, on ammu sassi läinud. Lotte-film on tõsine narkootikum: mida rohkem vaatad, seda suuremaks kasvab isu veel ja veel ja ikka veel kord vaadata. See on järele proovitud ja iga uus nakatunu kannab täpselt samu sümptomeid.
2) Liisil on kass-sõber Bruno, kes on nähtav ainult Liisile ja kellega ta räägib üks-ühele filmist kopeeritud dialooge.
3) Veel hiljuti oli Liisi lemmikmängustseen selga panna trikoo ja mängida ujumist. See, et talvises korteris ei olnud “ujumisilma”, Liisile ei lugenud. Lottel on alati õige ilm.
4) Kuna tähelepanelikud lapsed on märganud, et Lotte ei kanna sokke, siis keeldub ka Liis sokke jalga panemast.
5) Kuna Liisile tundus, et Lotte magab roosa kleidiga – mitte öösärgiga –, siis nõudis Liis magama minnes, et ta võiks jätta selga ka oma roosa kleidi...
Jne jne...
Praegu on Liis nohune ja köhane ja pole täpselt teada, kas see on seotud trikoovooru ja sokkide puudumisega. Ent parata pole midagi. Kuud mööduvad, Lottest tüdinemise ja väljakasvamise märke pole näha kuskil.
Tegelikult isegi vastupidi.

Judo-sõnameister-propagandist Lotte
“Vahepeal oli asi ikka püstihull!” Nii võtab koduse olukorra kokku kaheaastase Oskari ja nelja-aastase ­Isabeli isa Kaido.
Nende peres tuli suurt kasvu isal mõni aeg oma väiksele pojale lõputult džuudovõtteid teha. Isabel sai filmist aga sõnad “leiutama” ja “Jaapan”.
Tõenäoliselt võis judokas Indrek Pertelson aimata, ent ei võinud teada, mis võib välja kasvada ühest idanema pandud ideest. Pertelsoni mõte oli, et Lotte võiks hakata tegelema judoga. Targa mehena oli Pertelson ka pisut omakasupüüdlik: lõigata Lotte populaarsusest kasu selles mõttes, et propageerida koeraplika abil sporti, eriti aga just endale südamelähedast ala.
Tulemus: sellest ei saanud mitte ainult spordipropaganda (tõsi, Lotte-filmi mõnes episoodis kipub asi minema ka kohati spordi antipropagandaks – kui Bruno ei saa sporti teha –, aga otse loomulikult lõpeb kõik hästi ja laste arengu mõttes soodsalt), vaid ka laste sõnavara täiendaja. Nii teavad lapsed nüüd, mis asi see judo üldse on – Liis käsib emmel näiteks enne judovõtte tegemist alati tervituskummarduse teha – või kus asub selline maa nagu Jaapan.
Kuueaastase Saskia ema räägib, kuidas kõik Saskia sõbrannad käivad aeroobikas, aga Saskia ise judotrennis.
Motivatsiooni annab loomulikult Lotte.
“Vahepeal oli t a üsna tüdinud,” räägib ema. “Pole ju judo õieti printsesside ala. Aga samas leidis ta endas ikka ja jälle viitsimist trenni minna.” Ja seda iga nädal.
Lotte linad on selles peres väga hinnas – neid on ainult üks komplekt – ja ema peab neid pesema nii, et “õhtuks oleksid kuivad ja saaks jälle tekile peale tõmmata”.
Nädalavahetusel tõi tädi Saskiale kingiks Lotte kalendri, mis on väga ilus, ja Saskia ema mõtles, et võiks selle panna kööki, kus tavaliselt kalender ripub.
Loomulikult nõudis tüdruk, et Lotte kalender tuleb tingimata üles seada tema tuppa.
Eraldi teema on Lotte ja pannkoogid. Kui Liis üritab pannkooke süüa kohapeal joostes, siis Saskia soovis – ! – võtta ühe pannkoogi ja sellega kindlasti õue minna: “Aga Lotte võttis ka ainult ühe koogi ja läks õue.”
Filmis on episood, kus Lotte võtab pannkoogi ja läheb õue sõnadega: “Aga onu Klaus ütleb, et reisil maitseb söök eriti hästi.”
Selge sott.
Lotte reeglitega ei pea ühel hetkel hakkama leppima ainult lapsevanemad, kelle peres kasvab Lotte-maaniale vastuvõtlikus eas lapsi. Vaid tegelikult ka Lotte loojad ise.
“Oli üks stseen, milles Kivirähk kirjutas, kuidas keegi õngitses kala,” räägib Lotte üks loojatest, Heiki Ernits.
“Aga see ei klapi – kalu ei püüta. Kalad on ju sõbrad!!! Lotte ei söö sõpru, kala ja liha ta ei söö.”
See osa Lotte-stsenaariumis tuli seega ümber kirjutada.
Kolmas film tuleb ka, aga sellest veel väga pikalt ei räägita. Tulevad kolme kõrvaga kuujänesed, hoopis teine maailm.
Janno Põldma nimetab seda filmi Lotte Indiana Jonesiks. Road movie’ks samuti.
Poolteist nädalat tagasi sai Liis endale Lotte raamatu. Väljanägemise järgi seda muidugi ei usuks, et see juhtus poolteist nädalat tagasi, paras kapsas. See, et Liis lugeda ei oska, ei tähenda midagi. Dialoogid filmist on talle nii pähe kulunud, et vajalikul leheküljel vuristab ta loo emale-isale ise ette, mitte vastupidi.

Lotte ja täiskasvanud
“Kes viimane, see hapukoorepiimane!” Nii vist ütleks Liis tõenäoliselt viimase Lotte-haigusse haigestunu kohta. Leksika ei pärine vanaemalt või vanavanaemalt või mõnelt teiselt vanemalt sugulaselt, vaid Lotte-filmist.
See on ka üks põhjus, miks paljud täiskasvanud samuti koeratüdrukut nii väga fännavad. Lotte hoiab vanu häid sooje fraase au sees ja kõrgel selle nostalgilise aja lippu, mil nad ise veel lapsed olid. Nii võib nii mõneltki poolt kuulda, kuidas üks sõpruskond armastab võtta pärast sauna õlle ja selle kõrvale... Lotte DVD.
Täiesti normaalsed täiskasvanud inimesed. Arutamas, kes kelle prototüüp on.
Teine, 28aastane laps, kirjeldab ennastunustavalt ja kõõksudes, nii et piss püksis, seika filmist, kus “suusataja”-jänes leiutaja-Oskari ideid näppama läheb. Ronib lae alla, ripub seal ning küünitab ja kõõlub, et all toas uusi leiutusideid joonistava Lotte isa mõtteid maha joonistada. Kõõlub ja kõõlub ja siis annab tunda nohu. Kjiiiiiilks! Kjiiiiilks! tilgub tatt, aga õigel hetkel saab jänku alati jaole – kerib tatijuti pliiatsi otsa, millega ta pidi idee maha joonistama... Lotte fenomen on niivõrd lihtne, et selle peale võib olla isegi keeruline tulla. See on atmosfäär, mis imeb su helgel moel endasse ja nii, et sa ar ugi ei saa, kui juba oled ülepeakaela sees.  
Lotte suur pluss on veel, et sellist algupärast Eesti karakterit õigupoolest polegi, keda lapsed niimoodi – ja ausa ning siira eeskujuna – jäljendada saaksid. Nende vanemate ja vanavanemate ajal olid ju “Nu pogodi” ja ­Lindgreni Kalle Blomkvist ja Bullerby lapsed, Eestist ehk Sipsik ja veel mõned teised. Aga nii, peajagu teistest üle... kedagi vist eriti mitte.
Ja veel. Janno Põldma rõhutab, et oli õnnelik juhus, et Lotte sündis tüdrukuna ning kannab seetõttu pehmemaid väärtusi. Tüdrukutest kangelasi animafilmides ju nii palju ei ole. Ämblikmehed ja Batmanid on kõik poisid.

Eesti esimene naispresident
Joonisfilmi nukumaja meenutav pesa Roo tänaval on argipäeva pärastlõunal nagu väike oaas kiirustavas kontorite Tallinnas. Kevadpäike soojendab maja teisel korrusel end sisse seadnud Lotte loojate päid ja võimas Lotte kuju (kasvult kõvasti suurem kui siinses loos kirjeldatud tegelased) lösutab suurel toolil. Õhkkond siin mõjub kuidagi uimastavalt.
“Lottest saab esimene Eesti nais­­president!” teatab Janno Põldma oma laua tagant.
Ernits nurga taga kergitab kulme: mis asja?!
“Noh mis sa oled nüüd ümber mõelnud või?” küsib Põldma.
Umbusk Ernitsa näolt ei taha kaduda.
“Sina ära muretse, küll mina talle juba propagandat teen,” itsitab Põldma edasi.
“No-noh,” köhatab Ernits.
“Sinu asi on talle õiged kehavormid teha!”
 
* * *
 Õhtu on käes. Kell on saanud üheksa läbi ja väike Liis ilmutab väsimuse märke. Juhust kasutades võetakse pisikesed punased kingad kähku-kähku jalast, nende ninad on juba natuke ära kulunud, nii populaarsed on need.
Liis poeb voodisse.
Esimest korda poeb ta voodisse üksi, ema kaisus ta enam magama jääda ei kavatse. Ta on juba suur tüdruk.
Paneb käed pea alla, nagu teeb Lotte, ja uinub, et hommikul jälle Jüri tuppa hiilida.

 

Lottest, Edgarist ja sinimustvalgest lipust
(Ehk kuidas Lotte valimisvõitlusse kisti)

Kummaline, aga tüütust poliitikast ning viimastest valimistest ei pääsenud isegi Lotte.
Nimelt soovisid Lotte tegijad Heiki Ernits ja ­Janno Põldma joonistada Lotte-filmi sisse sinimustvalge lipukese. Lottel pidi olema õilis missioon: ­väljaspool Eestit filmi näitamisel populariseerib see Lotte autorite väikest armsat kodumaad.
Miks sellest ideest aga midagi välja ei tulnud? Aus vastus kõlaks, et Keskerakonna ja Edgar ­Savisaare pärast. Korraga olid ju kõik kohad täis näomaalinguga keskerakondlasi (valimisreklaamis kasutas Keskerand spordivõistluste atribuutikat – sinimustvalget põsel).
Nii jäi Lottele sinimustvalge tegemata. Küll aga ­ilmestab väike Eesti lipuke siiski Lotte-puslet. Patriootlik Ernits ei suutnud jätta ühele uksele ­lipukest joonistamata.