“Keset kuuma actionit, kuklasse hingasid malemaailma suurkujud.”
Eesti koondise Maleolümpiale jõudmine oli üldse väike ime. Mul oli au viibida kurikuulsal Eesti Maleliidu erakorralisel koosolekul 21. augustil ning sealsed arengud olid kõike muud kui lootustandvad. Ausalt öeldes hakkasin sisimas välja töötama ka plaani B juhuks, kui olümpiale üldse ei mindagi. Oli ju olümpia alguseni siis jäänud vähem kui kuu...
Õnneks jäi seekord must peatükk Eesti malelukku kirjutamata ja koondised jõudsid Hantõ-Mansiiskisse. Me saime mängida malet ja näidata ülejäänud maailmale, et me üleüldse olemas oleme. Muidu võinuks Eesti tippmalele tõmmata alla samasuguse joone nagu 1. jaanuarist 5-kroonise ringlusele, millel troonib Paul Keres – ainus maletaja terve maamuna peal, kes on oma riigi rahatähel.
Pärast eelmainitud erakorralist koosviibimist õnnestus konstruktiivselt suhelda Maleliidu juhatuse liikme Riho Liivaga. Õnneks võttis tema sisuliselt kõik olümpiaga seotud Maleliidu poolsed asjatoimetamised ning meeskonnaliikmetega suhtlemise enda peale. See oli käik hüüumärgiga, mille järel hakkasid asjad Maleliidu poolt liikuma.
Siiski ei näe ma varianti, kuidas võinuks sõit toimuda, kui ei eksisteeriks Eesti Male Toetusühingut. EMTÜ võttis enda kanda kõik meeskonna osalemisega seotud kulud. Seejuures kaeti kõigi mängijate ja kapteni päevarahad. Olümpial mängimine on oma riigi esindamine, aga professionaalsele mängijale ei ole ta mitte vähem ka raske töö. 2 nädala vältel (siinkohal peab meelde tuletama, et maletaja töötunnid ei moodustu vaid laua taga veedetud tundidest, vaid ka suurest-suurest kogusest ajast, mis on kulunud võistlusele valmistumiseks. EMLi juhatuse esimees oli selle oma Vaadeldaja intervjuus kahe silma vahele jätnud) tuleb olla täielikus lahingvalmiduses. Seetõttu on väga meeldiv, kui mõistetakse sellise töö tasustamise otstarbekust ning veel meeldivam, kui leiduvad ka võimalused selleks. Tegelikult, hästi oluline veel huvi ja tahtmise olemasolu. Igatahes, kõigi meeskonnaliikmete poolt suured tänud EMTÜle!
Aga nüüd juba konkreetselt olümpia juurde. Oma asetusega olime 48. Alguses mõistatasime väheke, et millist paarimissüsteemi kasutatakse. Kas kiirendusega või mitte. Esimesel juhul oleksime juba esimeses voorus saanud soliidse vastase. Säärane üllatus tabas meid eelmisel olümpial Dresdenis, kui kohe kuubakad vastu anti. Seekord jäädi siiski vana süsteemi juurde ja kokku läksid tabeli esimene ja teine pool. Vastu saime jälle saareriigi, aga sedapuhku juba Guernsey. Mina olin enne olümpiat üksjagu mänginud ja otsustasime, et on hea võimalus ka teistele hüva mängutunnetus anda.
Suuri üllatusi ei sündinud ja võitsime avamatši 4:0. See jäi ka meie viimaseks matšiks nö suures saalis. Väiksesse saali, kus mängisid esimesed meeskonnad mahtus 27 meeste matši. Mina külastasin suurt saali alles viimasel mängupäeval, et huvi pärast vaadata, kuidas see välja näeb. Seega, olime pidevalt pildil ning muidugi tuli kokku minna ka soliidsete meeskondadega.
Ei hakka ehk kõiki matše ükshaaval läbi võtma. Võib nimetada need, mis eriliselt meelde jäid. Võidud Saksamaa ja Kasahstani üle, kuulus viik Venemaa kolmega ning loomulikult ülioluline võit viimases voorus Filipiinide vastu.
Meeskond toimis terve pika võistluse vältel suurepäraselt. Kõigil oli selge, mispärast nad kaugele Siberisse olid sõitnud ning kõik olid valmis andma endast maksimumi. Väga hästi sai oma ülesannetest aru ka võistkonna kapten Kalle Kiik. Loomulikult tegi suurepärase tulemuse Aleksandr Volodin, +5 ning koos sellega suurmeistrinormi täitmine, siin nagu ei olegi midagi kommenteerida. Mul meenus kohe enda esinemine Istanbuli olümpial 10 aastat tagasi, kui mängisin 3. Laual, kogusin samuti +5 ning tasuks veel ka suurmeistrinorm. Ajalool on tavaks ühel või teisel moel korduda...
Suure panuse võistkonna edusse andsid ka kõik teised. Kuskilt oli lugeda, et esimestel laudadel oli nagu natuke jama. Kuidas seda niimoodi kargelt kommenteeridagi... Mina personaalselt 2700se seltskonna vastu sedapuhku probleeme avangus ei tunnetanud. Vastupidi, tekkinud seisud olid väga perspektiivikad. 2600+ seltskond ei jäänud ka sugugi võitmatuks. Meelis sundis teisel laual mustadega mängides hea koduse ettevalmistuse abil tõsiselt higistama venelaste staari Motõljovi. Meelis on viisakas poiss - õnnitles pärast matši lõppemist venelaste treenerit Halifmani suurepärase tulemuse puhul. Õnnesoovid võeti vastu, sest vahepealsete seisude järgi pidanuks matš venelastele lõppema 0,5-3,5.
Võistkondlikul turniiril nagu Maleolümpia on tähtis, kuidas võistkond tervikuna toimib. Omi korrektiive teeb taktikasse asjaolu, et arvestatakse matšipunkte. Praegusel juhul toimis Eesti meeskonna taktika eeskujulikult – liidrid hoidsid oma lauad kindlalt ära ning Volodin tagapool sõna otseses mõttes lammutas. See tõi meile kokkuvõttes soliidse koguse matšipunkte, nii lihtne see oligi.
26. koht on kindlasti suurepärane. Ja seejuures ei saa mingil moel öelda, et meil oleks vedanud. Eelmise olümpiaga võrreldes, kus me lõpuks tõusime normaalsele kohale kaugelt ja pimedast, olime seekord pidevalt keset kuuma actionit, kuklasse hingasid malemaailma suurkujud.
Eks paistab, kuidas Eesti male käsi edasi käib, maletajatel endil täheldasin ma küll mängulusti küllaga.
