Turu toomkirik, Soome kõige tähtsam hoone. Anneliis Aunapuu

Erinevalt meist pole Soome keskaeg paekivist, vaid kirju, maakivist ja punasest tellisest. Parematel päevadel on püütud seinad siledaks ja valgeks krohvida, kas või kohati, jättes kivimügarikud välja. Samuti on iseloomulikud tellisepinna sisse laotud ja seest valgeks krohvitud lihtsad kujundid.

Seda on huvitav uurida, sest just neist näojoontest sai inspiratsiooni Soome rahvusromantiline arhitektuur, mis vaimustas kogu Euroopat. Ehk võib siin paralleeli tõmmata Herbert Johansoni paekivifungiga, mille eeskujuks võib lugeda Tallinna keskaega? Eeeee, või hoopis pankrannikut?

Keskaja kaitseehitiste tiib ulatus üle Soomemaa lõunaosa. Kolm vägevat kindlust peaaegu ühel sirgel – Turu, Häme, Olavi – ning Viiburi kindlus Soome lahe tagasopis. Osa neist tähistas Vene-Rootsi rahutut riigipiiri, osa lihtsalt kaubateede kulgemist. Ja muidugi ei saa sellest teemast rääkides kuidagi mööda Turu toomkirikust.

Turu toomkirik – Turun Tuomiokirkko
Otse Turu toomkiriku (mille ehitust alustati 1286) külje all oli läbi sajandite Vana Turg, mis oli ikka elavaks kaupmeeste kohtumispaigaks. Seda kuni aastani 1827, mil Turu linn peaaegu tervenisti maha põles. Taastamisel rajati tiheda linnasüdame asemel haljasala, nagu linnaplaneerijatel sel ajal kombeks oli – vanade pugerike ja kitsikuse asemele laiad avenüüd ja puuderead, suurejoonelised vaated ja rohelus. Sestpeale haigutab kiriku ümber… avarus.
Kiriku seinad jäid aga püsti ning peagi see taastati. Praegu peetakse Turu toomkirikut Soome rahvuspühamuks, maa tähelepanuväärseimaks ehitiseks.

Hoone on võimas, mida lähemalt vaadata, seda võimsam. Erinevalt Tallinna kirikutest on koguduse jaoks siin piisanud vaid kesklöövist! Külglöövid on märksa kitsamad ning nendes on ridamisi eriilmelisi külgkabeleid. Lõunapoolsete kabelite kohal muuseumis säilitatakse mingi ime läbi tulest pääsenud kirikuaardeid.

Ajastutruudusest tuleb siin aga teisiti aru saada. Torni kroonib “moodne”, ainult saja-aastane tornikiiver ning nii välis- kui ka siseseinad kannavad paljude ümberehituste märke. Ka sees, juba tuttavamate kõrgete teravkaarsete võlvide all, paistab selgelt mitmete ehitusjärkude jälgi – kirikus vilksatab nii romaanit, gootit, barokki kui ka uusgootit.

Kiriku välimus on enneolematu ja võrreldamatu. Seintes on maakivikamakaid ja punast tellist, valgeks krohvitud kujundeid ja salapäraseid kinnimüüritud avasid, mis kokku mõjub küllaltki võõrapäraselt. Kuni täiesti ootamatult vaatab põhjaküljel vastu tuttavaim tuttavaist – Tallinna-pärane paekivist gooti raidportaal. Terves linnas pole kusagil näha paekivi ja äkki selline teravkaar, täpselt nagu mõnel meie kaupmehemajal! Ehk on selle teinud keegi Eestis töötanud rändkiviraidur? Kusjuures ehk on kivigi siit kaasa viidud, Soomes seda ju napib? Siiski on kirikus ka korralikud paekivist põrandaplaadid ja nii mõnedki paest raiutud sarkofaagid. Muidugi ka marmorist … Kõige meeldejäävam on (ainus Soome maetud) kuninglik põrm – must sarkofaag, milles puhkab Catharina Månsdotter (1550–1612, Rootsi kuninga Erik XIV abikaasa), kaanel kuldsel padjal kuldne kroon.

Kuid kirikuehitus sai alguse alles pärast seda, kui oli alustatud vägeva Turu kindluse ehitust.

Turu loss (ja kindlus) – Turun linna
Kirikust piki Aurajõge mõne kiviviske kaugusel seisab jõesuus kuulus Turu loss. Seegi rajatis kannab mitmete ehitusetappide jälgi. Müürid on p eamiselt maakivist ja vahelduva eduga krohvitud. Mõnes kohas vilksatab ka punast tellist – kuid muidugi mitte mingit paekivi.
Kindluse rajas Rootsi kroon 13. sajandi lõpupoole. Esimesele, sadamapoolsele kindlusetornile lisati ajapikku neljakandiline kastell-tüüpi loss. Mitmel korral ehitati kompleks suuremaks, kindluseõu piirati eeskindlusega jne.

16. sajandil kolis lossi elama Gustav ­Vaasa poeg Johan (hilisem Rootsi kuningas
Johan III), kes harrastas tolle aja Euroopa tavade kohaselt luksuslikku õukonnaelu. Lossile ehitati kohe terve korrus peale ja seitsme aasta jooksul sai keskaegsest kindlusest renessansspalee, milles töötas 600 inimest.

Kuna kindlus hakkas 17. sajandi algusest riiklikku tähtsust kaotama, kasutati seda peamiselt lao ja vanglana. 19. sajandi lõpus kohandati see muuseumiks, kuid siiski pommitasid punakotkad 1941. aastal selle põhjalikult puruks. Rajatis restaureeriti ja selles on nüüd vilgas elu. Muuseumid ja näitused, teatrietendused ja pulmad…

Suure ümmarguse suurtükitorniga eeskindlus levitab püssirohuajastu ja kasarmu hõngu, kuigi selle ümber ei ole bastione ega muud tolle aja “land-arti”. Kandilise, võimuka, edevuseta kaitseehitise olemus muutub muuseumitreppe mööda kõrgemale tõustes vähehaaval tsiviliseeritumaks. Kuni renessansskorrusel ringi jalutades meenuvad juba Rootsi kuningalossi saalid.

Häme kindlus – Hämeen linna
Üle saja kilomeetri kirde suunas, Vanajavesi järve rannale jääb keskaegne Häme kindlus. Kaugelt vaadates on sellelgi kaks kandilist torni, mis vormilt meenutavad Kuressaaret, kuid siin võidutseb täiega punane tellis (kõige paremini säilinud telliskindlus põhjamaades). Ehitamist alustati siiski maakivist (ülimalt võimas “vundament” ulatub vahel poolde seina), jätkati aga tellisega.

Seegi kindlus rajati 13. sajandi keskpaigas. Kindlust oli hädasti tarvis nii maksukogujate elu kui ka kokkukogutu säilitamiseks enne selle transportimist Turgu ja sealt edasi Rootsi. Ka vanglaks oli seda vaja, ja kaitseks, nii mässuliste soomlaste kui vaenulike venelaste vastu, sest kuningriigi idapiir oli veel lähedal. Igal juhul – selles kindluses pole jälgegi kuninglikkusest.
18. sajandi alguses ümbritseti kompleks ohtrate suurtükiajastu kaitserajatistega, mis on tänasekski hämmastavalt heas korras. Näib, nagu oleks kindlus alles hiljuti maha jäetud, kuna kaua aega unustati selle kaitsjatele teatada, et ajad on muutunud.

Muide, Soome sõja järel oli kindluses venelaste kasarm ja vangla kuni aastani 1953! Relvi pole aga hoonest viitsitud kuigi kaugele vedada, kohe selle kõrval on praegu relvamuuseum.

Idapiiri kaugenedes 15. sajandi lõpus muutusid Hämest kaitse mõttes tähtsamateks Olavinlinna ja Viiburi kindlused.

Olavi kindlus – Olavinlinna
Piki sirget umbes sama kaugele edasi kirdesse jääb Olavinlinna, kõige paremini säilinud keskaegne kindlus Põhjamaades. Saimaa veelahkmele kalju otsa hakati Savo maakonna kaitseks kindlust ehitama alles aastal 1475. Kindlus, mis sai püha Olavi (seesama, kellelt Oleviste oma nime sai) nime, on juba moodsam: sellel on kaks ümartorni ja üks kuuekandiline.

Asukoht on sel suurepärane, raskesti ligipääsetavat saart ümbritseb kiire vooluga vesi. Ehitusmaterjaliks maakivi, hiljem samuti tellis. Peakindlusele on lisatud kahe torni ja kõrge müüriga eeskindlus.

Põhjasõjas piirasid venelased kindlust ja vallutasid selle. Pärast seda ehitasid nad kindlusele ümber moodsad bastionid. Soome sõja järel kaotas kindl us sõjalise tähtsuse sootumaks ja seetõttu on siin keskaegse kindluse atmosfääri säilinud rohkem kui Hämes.

Huvi laguneva kindluse vastu tekkis taas 19. sajandi lõpul, kui seda hakati muinsuseks pidama. Möödunud sajandi alguses avastati seal akustika ja romantika, ning Savonlinna ooperifestivali asukohana teavad kindlust ju kõik.

Viiburi kindlus – Viipurin linna
Karjalasse hakkas Rootsi kuningas kolmanda ristiretke käigus aastal 1293 ehitama õnnetut Viiburi kindlust. Selle ümber kasvas ajapikku väga suur ja tähtis linn, mis aga hakkas auhinnana käest kätte käima. Praeguseks on maatükk koos linna ja kindlusega jälle venelaste käes.

Kindlus jaguneb taas neljakandiliseks peakindluseks ja eeskindluseks. Esimese südameks on torn, mille vanim osa, alus, on maakivist ja neljakandiline, selle peale on ehitatud kaheksakandiline osa. Ülaltpoolt on see krohvitud.

Põhjasõjast alates on ehitist kujundanud venelased. 17. sajandi lõpus lisati kindlusele veel bastione ja valle.

Siiski on ka selles kindluses natuke keskaega alles. Muide, nendele, kes pole kaotanud usku, et Tallinnast viib salakäik Pirita kloostrisse: Viiburisse rajati 1560. aastal tõesti võlvitud käik, mis viis vete alt läbi linna.