Keskaegne Soome
Erinevalt meist pole Soome keskaeg paekivist, vaid kirju,
maakivist ja punasest tellisest. Parematel päevadel on püütud
seinad siledaks ja valgeks krohvida, kas või kohati, jättes
kivimügarikud välja. Samuti on iseloomulikud tellisepinna sisse
laotud ja seest valgeks krohvitud lihtsad kujundid.
Seda on huvitav
uurida, sest just neist näojoontest sai inspiratsiooni Soome
rahvusromantiline arhitektuur, mis vaimustas kogu Euroopat. Ehk võib
siin paralleeli tõmmata Herbert Johansoni paekivifungiga, mille
eeskujuks võib lugeda Tallinna keskaega? Eeeee, või hoopis
pankrannikut?
Keskaja kaitseehitiste tiib ulatus üle Soomemaa
lõunaosa. Kolm vägevat kindlust peaaegu ühel sirgel –
Turu, Häme, Olavi – ning Viiburi kindlus Soome lahe tagasopis. Osa
neist tähistas Vene-Rootsi rahutut riigipiiri, osa lihtsalt kaubateede
kulgemist. Ja muidugi ei saa sellest teemast rääkides kuidagi
mööda Turu toomkirikust.
Turu toomkirik –
Turun Tuomiokirkko
Otse Turu toomkiriku (mille ehitust alustati
1286) külje all oli läbi sajandite Vana Turg, mis oli ikka elavaks
kaupmeeste kohtumispaigaks. Seda kuni aastani 1827, mil Turu linn peaaegu
tervenisti maha põles. Taastamisel rajati tiheda linnasüdame asemel
haljasala, nagu linnaplaneerijatel sel ajal kombeks oli – vanade pugerike
ja kitsikuse asemele laiad avenüüd ja puuderead, suurejoonelised
vaated ja rohelus. Sestpeale haigutab kiriku ümber… avarus.
Kiriku seinad jäid aga püsti ning peagi see taastati. Praegu
peetakse Turu toomkirikut Soome rahvuspühamuks, maa
tähelepanuväärseimaks ehitiseks.
Hoone on
võimas, mida lähemalt vaadata, seda võimsam. Erinevalt
Tallinna kirikutest on koguduse jaoks siin piisanud vaid kesklöövist!
Külglöövid on märksa kitsamad ning nendes on ridamisi
eriilmelisi külgkabeleid. Lõunapoolsete kabelite kohal muuseumis
säilitatakse mingi ime läbi tulest pääsenud kirikuaardeid.
Ajastutruudusest tuleb siin aga teisiti aru saada. Torni kroonib
“moodne”, ainult saja-aastane tornikiiver ning nii välis- kui
ka siseseinad kannavad paljude ümberehituste märke. Ka sees, juba
tuttavamate kõrgete teravkaarsete võlvide all, paistab selgelt
mitmete ehitusjärkude jälgi – kirikus vilksatab nii romaanit,
gootit, barokki kui ka uusgootit.
Kiriku välimus on
enneolematu ja võrreldamatu. Seintes on maakivikamakaid ja punast
tellist, valgeks krohvitud kujundeid ja salapäraseid
kinnimüüritud avasid, mis kokku mõjub küllaltki
võõrapäraselt. Kuni täiesti ootamatult vaatab
põhjaküljel vastu tuttavaim tuttavaist – Tallinna-pärane
paekivist gooti raidportaal. Terves linnas pole kusagil näha paekivi ja
äkki selline teravkaar, täpselt nagu mõnel meie kaupmehemajal!
Ehk on selle teinud keegi Eestis töötanud rändkiviraidur?
Kusjuures ehk on kivigi siit kaasa viidud, Soomes seda ju napib? Siiski on
kirikus ka korralikud paekivist põrandaplaadid ja nii mõnedki
paest raiutud sarkofaagid. Muidugi ka marmorist … Kõige
meeldejäävam on (ainus Soome maetud) kuninglik põrm –
must sarkofaag, milles puhkab Catharina Månsdotter (1550–1612,
Rootsi kuninga Erik XIV abikaasa), kaanel kuldsel padjal kuldne kroon.
Kuid kirikuehitus sai alguse alles pärast seda, kui oli alustatud
vägeva Turu kindluse ehitust.
Turu loss (ja kindlus)
– Turun linna
Kirikust piki Aurajõge mõne
kiviviske kaugusel seisab jõesuus kuulus Turu loss. Seegi rajatis kannab
mitmete ehitusetappide jälgi. Müürid on p
eamiselt maakivist ja vahelduva eduga krohvitud. Mõnes kohas vilksatab
ka punast tellist – kuid muidugi mitte mingit paekivi.
Kindluse
rajas Rootsi kroon 13. sajandi lõpupoole. Esimesele, sadamapoolsele
kindlusetornile lisati ajapikku neljakandiline kastell-tüüpi loss.
Mitmel korral ehitati kompleks suuremaks, kindluseõu piirati
eeskindlusega jne.
16. sajandil kolis lossi elama Gustav Vaasa
poeg Johan (hilisem Rootsi kuningas
Johan III), kes harrastas tolle aja
Euroopa tavade kohaselt luksuslikku õukonnaelu. Lossile ehitati kohe
terve korrus peale ja seitsme aasta jooksul sai keskaegsest kindlusest
renessansspalee, milles töötas 600 inimest.
Kuna kindlus
hakkas 17. sajandi algusest riiklikku tähtsust kaotama, kasutati seda
peamiselt lao ja vanglana. 19. sajandi lõpus kohandati see muuseumiks,
kuid siiski pommitasid punakotkad 1941. aastal selle põhjalikult puruks.
Rajatis restaureeriti ja selles on nüüd vilgas elu. Muuseumid ja
näitused, teatrietendused ja pulmad…
Suure
ümmarguse suurtükitorniga eeskindlus levitab püssirohuajastu ja
kasarmu hõngu, kuigi selle ümber ei ole bastione ega muud tolle aja
“land-arti”. Kandilise, võimuka, edevuseta kaitseehitise
olemus muutub muuseumitreppe mööda kõrgemale tõustes
vähehaaval tsiviliseeritumaks. Kuni renessansskorrusel ringi jalutades
meenuvad juba Rootsi kuningalossi saalid.
Häme kindlus
– Hämeen linna
Üle saja kilomeetri kirde suunas,
Vanajavesi järve rannale jääb keskaegne Häme kindlus.
Kaugelt vaadates on sellelgi kaks kandilist torni, mis vormilt meenutavad
Kuressaaret, kuid siin võidutseb täiega punane tellis (kõige
paremini säilinud telliskindlus põhjamaades). Ehitamist alustati
siiski maakivist (ülimalt võimas “vundament” ulatub
vahel poolde seina), jätkati aga tellisega.
Seegi kindlus
rajati 13. sajandi keskpaigas. Kindlust oli hädasti tarvis nii
maksukogujate elu kui ka kokkukogutu säilitamiseks enne selle
transportimist Turgu ja sealt edasi Rootsi. Ka vanglaks oli seda vaja, ja
kaitseks, nii mässuliste soomlaste kui vaenulike venelaste vastu, sest
kuningriigi idapiir oli veel lähedal. Igal juhul – selles kindluses
pole jälgegi kuninglikkusest.
18. sajandi alguses ümbritseti
kompleks ohtrate suurtükiajastu kaitserajatistega, mis on tänasekski
hämmastavalt heas korras. Näib, nagu oleks kindlus alles hiljuti maha
jäetud, kuna kaua aega unustati selle kaitsjatele teatada, et ajad on
muutunud.
Muide, Soome sõja järel oli kindluses
venelaste kasarm ja vangla kuni aastani 1953! Relvi pole aga hoonest viitsitud
kuigi kaugele vedada, kohe selle kõrval on praegu relvamuuseum.
Idapiiri kaugenedes 15. sajandi lõpus muutusid Hämest
kaitse mõttes tähtsamateks Olavinlinna ja Viiburi kindlused.
Olavi kindlus – Olavinlinna
Piki sirget
umbes sama kaugele edasi kirdesse jääb Olavinlinna, kõige
paremini säilinud keskaegne kindlus Põhjamaades. Saimaa veelahkmele
kalju otsa hakati Savo maakonna kaitseks kindlust ehitama alles aastal 1475.
Kindlus, mis sai püha Olavi (seesama, kellelt Oleviste oma nime sai) nime,
on juba moodsam: sellel on kaks ümartorni ja üks kuuekandiline.
Asukoht on sel suurepärane, raskesti ligipääsetavat
saart ümbritseb kiire vooluga vesi. Ehitusmaterjaliks maakivi, hiljem
samuti tellis. Peakindlusele on lisatud kahe torni ja kõrge
müüriga eeskindlus.
Põhjasõjas piirasid
venelased kindlust ja vallutasid selle. Pärast seda ehitasid nad
kindlusele ümber moodsad bastionid. Soome sõja järel kaotas
kindl
us sõjalise tähtsuse sootumaks ja seetõttu on siin keskaegse
kindluse atmosfääri säilinud rohkem kui Hämes.
Huvi laguneva kindluse vastu tekkis taas 19. sajandi lõpul, kui seda
hakati muinsuseks pidama. Möödunud sajandi alguses avastati seal
akustika ja romantika, ning Savonlinna ooperifestivali asukohana teavad
kindlust ju kõik.
Viiburi kindlus – Viipurin
linna
Karjalasse hakkas Rootsi kuningas kolmanda ristiretke
käigus aastal 1293 ehitama õnnetut Viiburi kindlust. Selle
ümber kasvas ajapikku väga suur ja tähtis linn, mis aga hakkas
auhinnana käest kätte käima. Praeguseks on maatükk koos
linna ja kindlusega jälle venelaste käes.
Kindlus jaguneb
taas neljakandiliseks peakindluseks ja eeskindluseks. Esimese südameks on
torn, mille vanim osa, alus, on maakivist ja neljakandiline, selle peale on
ehitatud kaheksakandiline osa. Ülaltpoolt on see krohvitud.
Põhjasõjast alates on ehitist kujundanud venelased. 17. sajandi
lõpus lisati kindlusele veel bastione ja valle.
Siiski on ka
selles kindluses natuke keskaega alles. Muide, nendele, kes pole kaotanud usku,
et Tallinnast viib salakäik Pirita kloostrisse: Viiburisse rajati 1560.
aastal tõesti võlvitud käik, mis viis vete alt läbi
linna.