Keskerakonna ajaloo lühikursus (VANA KULD)
Sissejuhatus
Eesti Keskerakond on ära käinud pika ja kuulsusrikka tee, alates esimestest väikestest ringidest ja ja rühmadest, mis tekkisid Eestis möödunud sajandi 90. aastate algul, kuni suure tsentriparteini, mis juhib Tallinna linna.
Keskerakonda on juhtinud ja juhib õpetus keskklassist. Uutes tingimustes arendasid Linnar Priimägi ja Allan Alaküla edasi Edgar Savisaare õpetuse rakendusi Tallinna linnas, tõstsid ta uuele astmele.
Keskpartei ajaloo uurimine aitab o m a n d a d a t s e n t r i s m i, kindlustab meie veendumust Savisaare partei suure töö lõplikus võidus.
Keskerakonna loomine ja tegevus
Võitlus Keskerakonna loomise eest ja ülesehitava tegevuse algus (aastad 1988-1994)
1980. aastate lõpus tegutses Eestis Rahvarinne, mis tolle aja tingimustes sai Keskerakonna eelkäijaks. Kuid Rahvarinne läks mööda paljudest poliitilistest küsimustest, tal polnud partei põhikirja, polnud ühest keskorganist tulevat juhtimist. Savisaarel kulus mitu aastat pingutavat tööd, et üle saada segadusest, võita oportunistlikud vankumised ja valmistada ette Keskerakonna asutamist.
Eesti Rahva-Keskerakond (hiljem Eesti Keskerakond) asutati 12. oktoobril 1991. a. Erakonna II kongress toimus Tallinnas 17. aprillil 1993. Aastail 1992-1994 tehti aktiivset tööd erakonna ülesehitamisel. Kuid samal ajal oli ideoloogilisel rindel käimas Keskerakonna vastaste pealetung. Ilmus terve kari tagurlikke tegelasi, kes tsentristlikku poliitikat "arvustasid" ja "maatasa tegid", irvitasid tema üle, ülistasid reetmist. Keskerakonna arvustamine sai moeasjaks. Kõigil neil härradel, hoolimata nende kirevusest, oli ühine eesmärk - eemaldada rahvahulki Keskerakonnast.
Võitlus välisvaenlasega
Nn "lindiskandaali" mõju. Kurss partei ühtsuse tugevdamisele. Rahvamajanduse tõus Keskerakonna valitsusajal Eestis ja Tallinnas (aastad 1995-2002)
Savisaarlaste ees seisis kiireloomuline ülesanne - anda kohane vastulöök neile kahekeelsetele dekadentidele, kiskuda maha nende mask, paljastada nad lõplikult ja kaitsta sel kombel Keskerakonna tegevuse aluseid. Võib kindlasti ütelda, et veel kunagi ajaloos pole ükski poliitiline erakond olnud nii põhjalikult ette valmistatud selleks, et minna valimistele, nagu oli seda Keskerakond 1995. aastal. Saavutati kolmas koht ning Keskerakonda toetas ligi 77 000 valijat, sh erakonna esimeest Edgar Savisaart 13 699 valijat. Valimiste järel moodustas valitsuskoalitsiooni Keskerakond koos KMÜ valimisliiduga
Kuid poliitilised vastased otsustasid antikeskerakondlikku tegevust jätkata. Siseminister Savisaart süüdistati oma poliitiliste vastaste kõnede lindistamises. Välisvaenlase niisuguse tegevuse tulemusel astus erakonna liider tagasi nii esimehe ametikohalt kui ka muudelt valitavatelt ametikohtadelt. Erakonna esimeheks valiti Andra Veidemann. Selle aktsiooni õnnestumise korral lootsid antisavisaarlased kogu võimu erakonnas enda kätte haarata.
Keskerakonda pugenud partei tegevuse vastaseid oli kahte sorti. Esimesed neist olid l i k v i d a a t o r i d, partei otsesed vastased. Teised neist olid nn l õ h e s t a j a d, partei maskeeritud vaenlased. Nende mõlema tegevus tekitas erakonna liikmeskonnas rahulolematust. Vähemusse ja ilma toetuseta jäänuna otsustasid oportunistliku voolu esindajad koos oma mõttekaaslastega Keskerakonnast lahkuda, luues kaasajooksikliku Arengupartei. Sellega näitasid nii likvidaatorid kui ka lõhestajad oma õiget nägu ja jäid ilma masside toetusest.
Keskerakond saavutas uuesti esimeheks valitud Edgar Savisaare juhtimisel selle, et partei joone moonutused likvideeriti. Sellega kindlustati rahvamajanduse edusammud nendes piirkondades, kus Keskerakond võimu säilitas. Sellega loodi pind sotsiaalse heaolu uueks võimsaks kasvuks.
Needsamad ülesanded kerkisid partei ette 2002. aastal, kui Keskerakond moodustas Eestis uue valitsuse koos Reformierakonnaga. Ning juba mitte teoreetiliste küsimustena, vaid juba praktika küsimustena, igapäevase majandusliku ülesehitustöö küsimustena.
Keskerakond võitis ka 2003. aasta valimised, kuid seda võitu ei saanud pidada lõplikuks võiduks, kuivõrd erakonna vaenlased ühendasid oma jõud ja jätsid partei riigivalitsusest kõrvale. 2003. aasta augustis toimus partei Tartu kongress.
Kongress toimus pinevas siseparteilises õhkkonnas. Siin andsid end tunda vähese teadlikkuse tulemused erakonna endiste ministrite rühmas, kuhu olid sisse tunginud parteivastased ollused. Nad varjasid end Euroopa Liiduga ühinemise pooldamise viigilehe taha. Nende poliitika vastuvõtmine oleks tähendanud meie maa muutmist abituks kapitalistliku maailma ripatsiks.
Kongress naelutas eksministrite kava häbiposti. "Uut opositsiooni" ei päästnud ka niisugused väljaastumised nagu seletus, et Keskerakond olevat valitsuskoalitsioonis olles Euroopa Liitu astumist toetanud.
Võitlus sisevaenlasega
Eksministrite "siseopositsiooni" liidrite lõhestav tegevus. Võitluse teravnemine parteis pärast 2003. aasta Tartu kongressi (aastad 2003-2004)
Pärast Tartu kongressi teravnes võitlus parteis veelgi. "Siseopositsioon" püüdis kõigest jõust partei Tartu kongressi otsuseid nurja ajada ja haarata endi kätte partei piirkondi. Opositsionäärid nõudsid, et Kesknädala toimetusse võetaks nende esindajaid niisugusel arvul, et neil oleks toimetuses enamus. Partei lükkas niisuguse nõudmise tagasi. Siis asutasid ministrid-vähemlased oma parteivastase fraktsioonilise organisatsiooni, mille eesotsas olid Kreitzberg, Mikser ja Tõnisson, ning "tõstsid mässu ebademokraatliku juhtimisstiili vastu", nagu teatas Kreitzberg.
Parteivastase võitluse meetodiks valisid nad "külma rahuga kõigi nende lepete rikkumise, millele tugineb meie elu" (Savisaare väljendus). Nad kindlustasid endid Liberaalses Internatsionaalis ning europarlamendi liberaalide fraktsioonis, ning avasid sealt tule parteile, Savisaare ja savisaarlaste pihta.
Eksministrite-siseopositsionääride sulest hakkas nagu küllusesarvest voolama deklaratsioone ja artikleid selle kohta, et partei ei pea olema organiseeritud tervik, et parteis on tarvis lubada tegutseda vabadel rühmadel ja üksikutel isikutel, kes pole kohustatud alistuma partei organite otsustele. Et Lepiksonidele ja Soosaartele on tarvis võimaldada parteis tegevusvabadus. Et nõuda kõigi parteiliikmete - nii liidrite kui ka lihtliikmete - ühesugust alistumist distsipliinile tähendab parteis "pärisorjuse" kehtima panekut. Et kõikidele partei otsustele alistumise nõudmine on "formaalne-bürokraatlik" suhtumine asjale. Sven Mikser deklareeris: "Täna olen mina keskerakondlasena segaduses - ei ole mu parteil enam poliitilisi tõekspidamisi ega südametunnistust."
Pealiinist kõrvalekaldujaile oli tarvis anda otsustav vastulöök.
Selle vastulöögi andis neile Savisaar oma kuulsas kõnes valimiskonverentsil 03. aprillil 2004 Sütiste Majas.
Organisatsioonilised põhimõtted, mida Savisaar selles kõnes arendas ning mis seejärel said partei o r g a n i s a t s i o o n i l i s e k s a l u s e k s, olid järgmised.
1) Parteid tegelevad rohkem enesenäitamise ja omavahelise intrigeerimise ja toolijalgade saagimisega kui sisulise tööga. See puudutab kogu poliitilist eliiti, kaasa arvatud Keskerakonda.
2) V a l i g e k e s k e r a k o n d l a n e, sõltumata sellest, kas tegu on eurojaatajaga või euroeitajaga möödunud aasta septembrikuust. See kõik ei ole enam peamine. Aeg on üle saada möödaniku võitlusest.
Neid põhimõtteid arutati elavalt lihtsate Keskerakonna liikmete hulgas. Paljud Keskerakonna piirkonnad mõistsid Savisaare kõne teeside õigsust ning asusid tegelema kreitzberglik-mikserliku parteivastase bloki likvideerimise küsimusega. Nad kuulutasid, et siseopositsiooni kuulumine ja selle vaadete propageerimine ei ühti Keskerakonna ridades olemisega. Näiteks Valgamaa keskerakondlaste juht Endel Uppin nentis: "Oma pimedas võimuihas ja sõdimises erakonnakaaslaste vastu nn siseopositsionäärid ilmselt ei märkagi, et lükkavad erakonda hukatuse poole".
Sisevaenlase likvideerimine
Kreitzberg-mikserliku parteivastase bloki tõelise iseloomu paljastamine. Bloki lüüasaamine (aasta 2004)
Partei mõistis, et niisuguse kallaku näol on tegemist kapitulantidega Reformierakonna ja Res Publica, nende välismaiseid rahamehi soosiva, Ameerika Ühendriikide ning Euroopa Liidu ees lömitava poliitika ees. Piirkonnad kiitsid heaks otsuse Tõnissoni ja Lepiksoni väljaheitmise kohta.
Teised kreitzberglaste ja mikserlaste bloki pooldajad nagu Mark Soosaar ja Olev Laanjärv, olles ideeliselt ja organisatsiooniliselt purustatud, kaotasid oma mõju viimsed jäänused rahva hulgas ning põgenesid häbistatuna Keskerakonna parlamendifraktsioonist.
Osutus, et need härrased ja prouad ei kujutanud endast juba enne oma avalduste sisseandmist mingit poliitilist voolu, kes oleks valmis rahva ees kaitsma oma vaateid, vaid olid muutunud ideetuks karjeristlikuks kildkonnaks, kes olid valmis oma vaadete jäänuseid kõigi nähes puruks tallama, kes olid valmis kõigi nähes kiitma temale võõraid parteivaateid; kes olid valmis kameeleonina igasuguseid värvinguid võtma, et aga jääda Riigikokku selleks, et säilitada võimalust Keskerakonna alatuks kahjustamiseks.
Kreitzberg-mikserlaste "aktiivsed tegelased" osutusid poliitilisteks kelmideks, poliitilisteks kahekeelseteks.
Poliitilised kahekeelsed kujutavad endist ainuüksi renegaatide ja provokaatorite rühma, kel juba ammu puudub rahva usaldus ja kes uuesti püüab seda tagasi võita pettuse, kestamuutmise ja kelmuse teel - et aga säilitada endile poliitiliste tegelaste nime. Nad on valmis toetuma ükskõik kellele, kas või kriminaalseile ollustele, kas või ühiskonna jätistele, kas või nurjatumaile rahvavaenlastele selleks, et "sobival hetkel" uuesti ronida poliitilisele areenile ja istuda rahva turjale tema "valitsejate näol".
Parteivastasest elemendist vabanemine oli murrang Keskerakonna arengus. Euroopa Parlamendi valimised osutusid Keskerakonna triumfiks. Partei moraalse ja poliitilise ühtsuse vajalikkus rahvaga, millest kõneles Edgar Savisaar oma ajaloolises kõnes valimiskonverentsil, leidis siin endale hiilgava tõenduse.
Kasutatud materjale:
* Tagasivaade. Eesti Keskerakond 1991-2000. http://www.keskerakond.ee
* Edgar Savisaar. Usun Eestisse. Tallinn, 1999.
* Edgar Savisaare kõne valimiskonverentsil 03.04.2004.
* ÜK(e) Partei ajalugu. Lühikursus. RK Poliitiline Kirjandus, Tallinn 1940.
* О культе личности и его последствиях. Доклад Первого секретаря ЦК КПСС тов. Хрущева Н. С. XX съезду Коммунистической партии Советского Союза.
* Keskerakonna piirkonnad nõuavad erakonna maine kahjustamise lõpetamist. Eesti Keskerakonna pressiteade 23.04.2004.
