Teda ma küll ei näinud, ta oli minust nii palju vanem. Kolmeselt, võib-olla et isegi nooremalt, ma ei mäleta täpselt, läksin Inju lastekodusse. Seal oli meil majas üks ring, kus oli vaja hommikuti joosta. Kasvataja ütles, et kes esimene on, saab hernekommipaki, teised saavad šokolaadikommi. Mina mõtlesin, et isegi kaks šokolaadikommi on vähe, ma tahan ikka tervet pakki. Sealt tuligi see pingutamise pisik.

Injult läksin Rakvere internaatkooli, kolm aastat olin seal, ja edasi Vaeküla lastekodusse.

Kuna ma olen erikoolis käinud, on mul nõrgem psüühika, ütleme nii. Pea ei plahvatanud liiga vara, nagu nad ütlevad, sellepärast ka paraolümpia. Õpetaja ütles internaatkoolis, et oleme tema parim klass. Meie vastu, et saatku meid siis tavakooli – aga ei saavat, olime juba liiga vanad, seitsmes klass.

Rakvere õhtukeskkoolis tahtsin keskharidust saada, aga pidin loobuma, sest kolme asja – töö, kool ja sport – ma teha ei jõudnud. Olin siis Porkuni koolis abiõpetaja – tegin kõike, alguses olin öövalves, lõpus sain klassi, töötasin kurtidega…

Ma pole kunagi näinud oma päris ema ja isa. Tean, et mul on õde ja ta elab Tallinnas. Ükskord hakkasin otsima sugulasi ja leidsin ühe, kuid tema tegi mulle kohe selgeks, et minu ema ei taha mind näha. Kui treener seda kuulis, hakkas nutma. Ütlesin siis, et mis siin nutta, olgu nad õnnelikud… Ma polekski tahtnud neile turjale jääda – mul on oma elu ja neil oma –, kuid oleksin lihtsalt tahtnud ema ja õe korra elus ära näha. Nüüd ma selle peale enam ei mõtle.

Tipus olen olnud 20 aastat, nüüd lähen teist korda olümpiale. 2000. aastal Sydneys sain kolm medalit, kuuli (pronks), kõrgust (pronks) ja oda (kuld ja maailmarekord) tegin. Pärast seda hakkasin tegelema mitmevõistlusega. Oleksin väga tahtnud minna ka Ateenasse ja Pekingisse – Hiina müüri äärde eriti –, aga Hispaania korvpallivõistkond pettis Sydneys, ja sellega sai kogu meie klass – intellektipuudega sportlased – võistluskeelu. Alguses 4 aastat, siis lisati veel sama palju ja veel… Kokku 12 aastat.

Olen käinud palju MMidel ja EMidel, kogu see rahvamass, mis seal staadionil on, see on ikka vägev. Mul on kokku – oi, jään vist täpse vastuse võlgu –, aga 300–350 medalit kindlasti.

Suve alguses oli mul hea vorm, tugev laks oli sees, praegu on juba hooaja lõpp… Mu isiklik rekord kuultõukes on 11.50, sel suvel Rootsis tegin. Peaaegu meetriga parandasin.

Londonis tahan kindlasti kuue sekka tulla, aga iga kõrgem koht on teretulnud. Sõpradele juba viskasin nalja, et kui jään alla kuuendat kohta, lähen Tallinna lennujaamast jala koju. Tuleb end nüüd kokku võtta. Pean juba hommikul kell 4 tõusma, et tööle tulla, kolm-neli korda nädalas teen trenni, see ka väsitab…

Londoniga lõpetan sporditegemise ära, põlved on nii läbi, et enam ei saa, kuigi võiks Rio de Janeiro’ni teha. Mind on kaks korda opereeritud ja olen süste saanud. Mihkel Mardna juba ütles, et kui ei lõpeta mitmevõistlust, olen paari aasta pärast ratastoolis.

Ma teen tippsporti, ja ausat sporti – ma ei tarvita dopingut, toitun korralikult –, kuid ma teeks seda veel paremini, kui tööl ei peaks käima. Praegu töötan Rakveres uksetehases, kassetiosakonnas, aga laagrite ajaks on vaja jälle palgata puhkus võtta, ja see on jama. Rahaliselt. Paraolümpiakomitee teeb laagrid, varustuse ja sõidupiletid muidu ikka välja.

Mul ei ole meiliaadressi, kunagi oli, aga uut pole teinud. Treener käsib teha… Aga mul on Facebook, selle kaudu saan suhelda. Londonisse sõidan 3. septembril.”

**

Londonis toimub paraolümpia 29. augustist 9. septembrini

Olümpia kodulehekülg: http://www.london2012.com/paralympics/news/