„Ehk on ta hoopis kaladest, lindudest või talupoegadest esivanemate, eelmiste elude mälu, mis virgub, kirg ujuda luhtadele kudema, otsida paarilist ja pesaaset, katsuda peoga, kas muld on juba soe ja tahe.” – on kirjanik Jaan Kaplinski kevade olemuse väga tabavalt kokku võtnud.


Talv ei taha veel kuidagi taanduda, kuigi kalendri järgi on kevad juba käes ja pühad peatselt kätte jõudmas. Kevadepühadel nagu heal lapselgi on mitu nime: munadepühad, lihavõttepühad, jänkupühad või hoopis juudipäraselt paasa­pühad. Nimetus „lihavõtted” viitab ülestõusmispühadele eelnenud paastuaja lõpule. Kultuuriti erinevad ka road lihavõttepühade laual. Juudikommetes munade söömise kommet ei eksisteeri, küll aga on kalaroad au sees. Selle numbri toiduküljelt leiab lihavõttelauale vasikaprae asemel marinaadis kala ja veneõigeusklike pühaderoa pasha, mis seostub ilmselt paljude lapsepõlve maitsemälestusega kevadpühadest.


Lapsepõlvest mäletan kõige selgemini lihavõtte laupäevahommikuid, kui oli põhjust jänese peidetud šokolaadimune otsima asuda. Rõõmu pakkus muidugi ka munade värvimine ja sellega kaasnevad rituaalid, nagu munaveeretamise mäng. Selleks otsiti mõni kallak või küngas, kust munad alla veeretati. Kelle muna veeres kaugemale, sai teiste omad endale.


Kelle muna oli kõvem ja jäi koksimisel terveks, selle soov läks täide. Soovide täitumise mängu tuleb võtta tõsiselt – on see siis tahe olla parem isa, hoolivam elukaaslane, soov toituda tervislikumalt või loobuda mõnest pahest? Öeldakse, et õige munakoksimine käib seestpoolt. See tähendab, et nüüd algavad lindudel vilkad päevad: paarilise otsimine, pesapunumine, poegade haudumine. Sama mure ja rõõm on kõigil väiksematel mutukatel-putukatel ning ka suure­matel elukatel.

Loodetavasti leiate siit inspiratsiooni, kuidas sellest kevadest parim võtta!