Rademari tehniliste toodete juht Kert Olle: ..Kauplustest leiab endale ratta nii vanaema, kes soovib ratast poes käimiseks, kui ka tippsportlane". Tiit Blaat

Kert Olle sõnul peab ratast ostes mõtlema kahele aspektile. Esmalt sellele, kellele ratast ostetakse - kas ratas läheb lapsele, naisterahvale või meesterahvale.
Lasteratastega on lihtne, sest ratas tuleb valida vastavalt lapse kasvule. Loomulikult saab ostes arvestada kasvuvaruga, aga tähtis on, et ratast ei osteta liigse varuga, sest muidu ei ulata sõitma. Samamoodi on õige raamisuurus tähtis täiskasvanute rataste puhul. Ei maksa endale võtta liiga suure või väikese raamiga ratast.
Et raamisuurus saaks õige, tasub usaldada kogenud müügimehi, kes üldjuhul õige raamisuuruse juba inimesele peale vaadates kindlaks suudavad teha.

Sõidu suund ja eesmärk
Edasi tasub selgeks teha, kus ja mis eesmärgil rattaga sõita soovitakse. Sellest lähtuvalt tuleb ratas valida kas maastiku-, maantee-, hübriid- või linnarataste kategooriast. „Spordi tegemiseks sobivad pigem maantee- ja maastikurattad ning hübriid- ja linnarattad on pigem transpordivahendid liikumaks rattaga punktist A punkti B. Samas võib hübriidratas olla vabalt ka sportliku elustiili harrastaja valik, kes kasutab ratast tööl käimiseks, kuid soovib nädalavahetusel kergliiklusteedel või metsa vahel kergemat trenni teha. Linnaratas on seevastu mõeldud kõvakattega teedel liiklemiseks ja on tihti varustatud porilaudade, pakiraami ja korviga," selgitab Olle rattavaliku tagamaid.
Ratast spordi tegemiseks valides peaks isekeskis selgeks mõtlema, kas soovitakse treenida maastikul või maanteel, ehk siis vastavalt, kas trenni tehakse maastiku- või maanteerattaga. Kui see dilemma on lahenduse leidnud, on valiku tegemine juba näiliselt poole kergem. Järgmine samm on valida ratas vastavalt oma aktiivsusele, aga tasub meeles pidada, et kunagi ei ole ratas liiga hea. Rattaspordi juures on meeldiv see, et ka tavalisel harrastajal on võimalus kasutada maailmaklassi tehnikat, ehk ka
rattaspordiga alles tutvust tegeval inimesel on võimalus sõita rattaga, millega maailma tippratturid suurtuuridel võite nopivad. Loomulikult on igal inimesel oma soovid ja maitse, millele õige ratas peab vastama, ning koos asjaliku müügimehega õige leidmine ei tohiks olla probleem.

Mis vahe on rattal ja rattal?
Kui uurin, mis vahe tegelikult erinevatel ratastel on, sõnab Kert Olle, et maastiku-ja maanteerattad on nö spordirattad ehk nende sõiduasend on sportlik ja kindlasti mitte kõige mugavam igapäevaseks liiklemiseks. Seevastu linnaratta sõiduasend on püstisem, mis tagab mugavuse, kui ratast kasutada transpordivahendina.
Olle sõnul erineb maastikuratas maanteerattast, nii nagu korralik maastur erineb sportautost. Ehk siis maanteeratas on ehitatud saavutamaks maksimaalset kiirust ja maastikuratas on ehitatud maksimaalset läbivust silmas pidades. Suurimad erinevused maastiku- ja maanteeratta vahel on, et maanteeratta rataste läbimõõt on suurem, kummid on mustrita ja kitsamad, puudub amort ja ülekanne on kiirem kui maastikurattal. Lisaks on maastiku- ja maanteeratta sõiduasend erinev. Nii nagu ei ole maanteerattaga võimalik läbida korralikku "mudarallit", ei ole maastikurattaga just kõige lihtsam saavutada kiirust 40 km/t ja rohkem.

Kuhu hübriidrattaga?

Kui uurin, mis on hübriidratas, sõnab Kert Olle, et hübriidratas on mõeldud sõitmiseks kõvakattega teel, kuid samas ei jää hea sõiduoskusega rattur sellega hätta ka maastikul. Hübriidratas erineb linnarattast peamiselt oma sõiduasendi, kummimõõdu ja -mustri ning amordi olemasolu poolest. Linnaratas on üldjuhul püstisema (mugavama) sõiduasendiga, kitsama ja siledama kummiga ning linnarattal puudub amort, tihti on linnaratastel juba standardvarustuses küljes porilauad ja korv.

Lisavarustus on vajalik
Olle kinnitusel ei tohiks kindlasti rattaga sõitmisel unustada lisavarustust, millest kohustuslikud on rattakell ning esi- ja tagatuli, mis pimedas või hämara nähtavuse korral peavad rattal põlema. Sama oluline on turvalisuse osas kiiver, mis ei ole vanematel kui 16aastastel kohustuslik, küll aga vajalik ka väiksema kukkumise korral. Lisaks on võimalik soetada rattale porilauad, pakiraam, spidomeeter, joogipudelihoidjad, pump ja veel palju muud, mis teevad sõidu uue rattaga mugavamaks, turvalisemaks või lihtsalt huvitavamaks.
„Kauplustest leiab endale ratta nii vanaema, kes soovib ratast poes käimiseks ja kelle peamine kriteerium on, et ratas oleks kerge, lihtne (üldjuhul ilma käikudeta) ja hea veerevusega, kui ka tippsportlane, kes valib endale ratast võistlusteks, tegemata seejuures kompromisse," lisab Olle.

Ära unusta rattahooldust!
Uue ratta esmahooldus on soovitatav teha peale ca 200-300 km läbimist. Siis on ratas läbinud nö sissesõidu ja on õige aeg see üle kontrollida, et tagada ratta pikaealisus. Rademari kauplustest soetatud ratastele tagatakse tasuta korduv garantiihooldus kuni aasta pärast ratta soetamist. Hilisem hooldus tuleks lasta rattale teha vastavalt vajadusele, aga kindlasti mitte harvem kui kord aastas.



LASTERATTA VALIMINE

Rademari tehniliste toodete juht KERT OLLE:

Lasteratta valimise juures on esmane lapse kasv. Kindlasti ei ole kasvavale lapsele ratast valides mõistlik valida ratast lootusega, et see kestab tema teismeeani. Nii tehes võib kindel olla, et laps esialgu pigem kardab rattaga sõitu, kui seda naudib. Õige rattasuuruse tunneb ära selle järgi, kui mugavalt laps end sellega sõites tunneb. Näitlikult võib öelda, et 12" rattasuurusega ratas sobib 2-4aastastele, 16" vastavalt 4-6aastastele, 20" 6-8aastastele ja 24" rattasuurusega ratas 9-12aastastele lastele. Need numbrid peavad üldjuhul paika keskmise vanuse ja kasvu korral. Kindlasti on lapsele ratast valides majanduslikult mõistlik osta ratas väikse kasvuvaruga. Samas ei tohi selle arvestamisega liiale minna, muidu võib juhtuda, et laps peab enne rattaga mugavalt sõitmist selle vanemate poolt arvestatud varu valmis kasvama. Me kõik ju mäletame oma lapsepõlve rattaringe, kus sõidetud sai ka täiskasvanute ratastega nö "pulgalt", aga kui mugav ja turvaline see oli ning kas me sooviksime seda oma lastele?

Lapsele ratast valides peab kindlasti arvestama lapse sõiduoskusega. Mida parem on sõiduoskus, seda julgemalt võib arvestada ka ratta nn kasvuvaru. Kuni 16" rattasuurusega lasteratastel on üldjuhul komplektis ka abirattad, mida on vajadusel võimalik kerge vaevaga eemaldada. Samas ei tohiks abirataste eemaldamisega liigselt kiirustada, muidu on õnnetused kerged tulema ja tagajärjeks võib olla hirm rattasõidu ees. Kindlasti tasuks esimesed tiirud ilma abiratasteta teha pehmel muruplatsil, kus väikesel kiirusel kukkumine pole pooltki nii valus kui asfaltkattega kergliiklusteel.

Kindlasti peab lisaks rattale mõtlema ka turvavarustusele. Iga vanema kohus on lapsele juba maast madalast õpetada kiivri tähtsust, seda nii ise kandes kui selle kandmist lapsele rõhutades. Kuna iga lapse kasvamise juurde kuuluvad ka kerged kukkumised ja kriimustused, siis on selle vähendamiseks soovitatav kanda rattakindaid. Sarnaselt kinnastele saab lapse põlvi ja küünarnukke edukalt kaitsta rulluisutamiseks mõeldud kaitsmetega, mis on küll pisut ebamugavad, aga seejuures kaitsevad efektiivselt.