“KGB saatis oma fotograafid eesmärgil, et olla kursis sündmustega. Ülesandeks polnud konkreetsete inimeste jälitamine. Sel hetkel polnud see repressiivse iseloomuga tegevus,” arvab Rahumägi. Ta lisab, et midagi kompromiteerivat fotode hulgas pole. Noil aastail oodati KGBs, kummale poole pall kukub. Oleks putš 1991. aastal Moskvas õnnestunud, oleks neid samu fotosid kasutatud arreteerimiste läbiviimiseks.

Meelissihtmärk – loosungid

Ürituste pildistamisega tegeles KGB 7. ehk jälitusosakond, mis asus Tallinna vanalinnas kohvik Pärli vastas. Tavaliselt tuli KGB peahoones Pagari tänaval asunud 5. osakonnast kohale ohvitser ja esitas jälitajatele tellimuse. 5. osakond tegeles teisitimõtlejatega. Igast fotost valmistati kolm eksemplari, neist üks läks KGB 5. osakonda, üks partei keskkomiteesse ja üks jäi 7. osakonna kätte.

Mille vastu tundis KGB noil aastail huvi? Pildistati muidugi rahvahulki, aga fotosid vaadates ilmneb, et erilist tähelepanu pöörati aktiivsetele inimestele. Piltidele on jäänud näiteks rahvajuhid, kõnepidajad, loosungite kandjad jt. Hoolikalt on KGB üles võtnud ka kõik inimesed, kel nähti fotoaparaati. Võib arvata, et KGB pildistas ära samuti kõik loosungid, fotosid nendest on eriti palju. Aga on ka kummalisi pilte. Näiteks Raadi kalmistu hauakividest. Ei, Kuperjanovi oma nende hulgas pole, kõik on poliitiliselt korrektsed tolle aja kohta. Jäädvustatud ürituste hulgast aga puudub üks, vaat et kõige olulisem: Balti kett. Tõenäoliselt olid sealgi KGB fotograafid kohal, kuid teadmata põhjusil neid ülesvõtteid pole.

Rahvarinde omaaegne liider Edgar Savisaar mäletab KGB päevapiltnikke hästi ja seda juba aegadest enne Rahvarinde loomist või Hirvepargi sündmusi. “Kui korraldasime Muugal 1987. aastal roheliste meeleavalduse motoringraja ehituse vastu, siis sagisid seal ringi fotoaparaatidega nahkjopedes poisid, kelle kohta sosistati, et need on Pagari tänavalt. Üldiselt tehti seda täiesti avalikult ja kasutati ka inimeste hirmutamiseks, et keegi ei saaks jääda anonüümseks.”

Savisaart võib näha õige mitmel KGB fotol Rahvarinde üritusi juhtimas. Ka tal endal on mõni pildistamine meeles. “Rahvarinde aegadest mäletan, et üritusi käis filmimas üks Läti telegrupp, kes oletatavasti ei olnud üldse Lätist. Minu teada kasutati ohtrasti ka ajakirjanikke, kes täitsid lisaülesandeid.”

Omaaegsel dissidendil Enn Tartol oli KGB fotograafidega rohkelt kokkupuutumisi, ja seda juba palju varem. “Kord kuuekümnendatel tuli mulle sõber Tallinna külla. Sõitsime Tartusse ja käisime temaga ka Julius Kuperjanovi haual ära. KGB muidugi pildistas seda ja püüdis hiljem fotodega mulle ülekuulamisel muljet avaldada. “Oi kui ilusad fotod! Andke mulle ka mõni,” ütlesin neile,” meenutab Tarto.

Taasiseseisvumisaja rahvakogunemisi pildistas KGB Tarto sõnul osalt avalikult, osalt varjatult. “Alati tehti kahte moodi. Kusjuures üheksa meest kandsid ühesuguseid riideid, neid oli seetõttu lihtne ära tunda. Kuid neil oli alati kümnes mees, keda meeleheitlikult varjati. Tema tegutses salaja,” räägib Tarto.

Tarto kuulus ka komisjoni, kes Tartu KGB maja üle võttis. Fotosid nad majast ei leidnud, küll aga dokumente, mis kinnitasid, et KGB on rahvaüritusi pildistanud. Üks erand siiski oli. KGB oli unustanud maha võtta seinalehe, millel tutvustati oma töid-tegemisi ja kiideti tublimaid. Seinalehel olid eksponeeritud ka rahvakogunemisi jäädvustavad fotod.

Ega igaüks KGB pildistajat märgata siiski ei osanud. “Mind alati võlus nende oskus, kuidas nad rahva sekka sulandusid ja seal toimetasid. Ma teadsin, et nad pildistasid, aga ei näinud seda,” meenutab ERSP üks juhte Lagle Parek. Näib, et hiljem löödi konspiratsioonile käega. Dissident Viktor Niitsoo kirjutab oma raamatus “Müürimurdjad”, et KGB foto- ja videomehed jäädvustasid Hirvepargi miitingut suisa demonstratiivselt.

Kaamera lipsunõelas

“Minu käes on KGB 7. osakonnale kuulunud fotod,” selgitab Rahumägi piltide päritolu. Fotod sai ta 1990. aastate algul ühe endise 7. osakonna töötaja käest. Tasuta. “Värbasin oma meeste koolitamiseks eestikeelseid KGB ohvitsere. 1990-91 saime neilt hea koolituse selles, kuidas julgeolekusüsteem töötab,” meenutab toona siseministeeriumi juures asunud politseiameti eriteenistuses töötanud Rahumägi.

Koolituse ajal rääkisid kagebeelased oma leivaandjast vägagi avameelselt. Tutvustasid lahkelt eritehnikat, nii foto- kui ka muid seadmeid. Rahumägi nägi diplomaatkohvrisse, lipsunõela või väikese sõle sisse peidetud fotoaparaate, Viru hotelli taldrikute, tuhatooside ja nööpide sisse monteeritud mikrofone. Fotoaparaadid ja mikrofonid tulid Venemaalt, tehnika pandi kokku aga siinsamas Tallinnas. Osalt asub see eritehnika praegu kaitsepolitseis.

Kui fotosid hoolikalt vaadata, leiab ka nende seast mitmeid, mis on pildistatud peidetud diplomaatkohvrisse kaameraga. Aparaadi päästik asus näiteks varrukas või mujal mugava koha peal. Kuid ega kõike ei pidanudki toimetama varjatult. “KGB fotograafidel olid kasutada paremad filmid kui teistel. Üritustel nad pildistasid sageli koos tavaliste fotograafidega, vahetasid nendega filme ja infot. Muidugi ei teadnud nood, et vestluskaaslane on KGB palgal,” räägib Rahumägi. 

Mis sundis kagebeelasi niisugusele avameelsusele? Segane aeg, kus õiget poolt polnud lihtne valida. “Eestlastest kagebeelastele oli see väga keeruline aeg. Jäi mulje, et nad olid vaimses segaduses. Otsisid uusi kontakte ja väljakutseid. Nad arvasid, et toonased noored aktiivsed mehed on ka tulevikus ühiskonnas tähtsal positsioonil ning otsisid nende soosingut,” meenutab Rahumägi. See “vabaturg” lõppes Rahumäe sõnul 1992-93, kui kaitsepolitsei ohjad oma kätte võttis. 

Muidugi valisid kagebeelased hoolikalt, kellega avameelne olla. Reegel oli, et materjale ei antud ERSP ringkonnale ehk rahvuslastele. Eelistati mõõdukamaid tegelasi, näiteks endisi kompartei liikmeid. On vägagi tõenäoline, et Eestisse jäi maha oluliselt rohkem KGB dokumente, kui arvatakse. 7. osakonnale kuulunud fotod on üks näide sellest.