Mõned aastad tagasi astus Lagle Pareki juurde raamatupoes keegi meesterahvas.
Mees oli Parekiga samaealine, kuuekümnendates eluaastates.
„Te ei tunne mind ära?“ küsis võõras.
Nägu tundus Parekile tuttav, aga mitte rohkem.
Mees ütles, et tema on Heino Kruusma.
„See tundus nii jabur,“ ütleb Parek tagantjärgi mõeldes. Ta oli Kruusmat juba ammu surnuks pidanud ja pidi peaaegu küsima: „Kas teie olete elus?“
Viimasel hetkel sai Parek sõnasabast kinni ja lõpetas lause: „Kas teie olete Eestis?“
Kruusma vastas, et ta on ju eestlane. Sealsamas raamaturiiulite vahel hakkas ta seletama, kuidas sattus nooruses julgeolekusse tööle.
„Tal oli kohutav vajadus rääkida,“ meenutab Parek. „Ta kuidagi püüdis õigustada, et ei mõistnud tol ajal, mis on KGB.“

Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist

« Avalehele 103 Kommentaari