Kidakeelne ookeanilendur
Kolmekümnendatel aastatel Eestit väisanud kuulsuste seas on ka Ameerika lendur Charles Augustus Lindbergh (1902-1974), kes mais 1927 lendas esimesena üksi üle Atlandi ookeani.
Noil aastatel külastas Lindbergh ehk Lindy paljusid Euroopa riike. Ametlikult oli turnee eesmärk lennundusalase koostöö edendamine Ameerika ja Euroopa vahel. Palju vähem on teada nende visiitide varjatud kui mitte peamine siht. Lindbergh oli tegelikult Ameerika spioon, kes tegi USA valitsusele üksikasjalikke ettekandeid Euroopa riikide lennunduse olukorrast. Ta hoiatas valitsust Saksamaa lennuväe võimsuse eest ning soovitas tugevdada USA õhujõude. Samas Lindbergh ei kiitnud hiljem heaks Ameerika vabatahtlikku astumist Euroopa sõtta.
Küsis palju, vastas vähe
Tallinna kohale ilmus Lindy vesilennuk 29. septembri 1933 pärastlõunal. Tegi linna kohal paar tiiru ja maandus siis merre vesilennukite angaaride lähedale. Oma külaskäigust teatas Lindbergh ette kaks päeva, kui ta küsis selleks luba Eesti saatkonnast Moskvas.
Eesti lennuväe mootorpaat pukseeris Lindy lennuki sadamasilla juurde ning esimesena väljuski õhusõidukist kuulus ookeanilendur ise, ilma lendurijakita ja juuksed tuules lehvimas. Hetk hiljem ronis tagaistmelt välja ka proua Anne Lindbergh. Saabujaid tervitasid Eesti sõjaväe, välisministeeriumi ja USA saatkonna esindajad.
Ajakirjandust huvitas eriti Lindy lennuk, millest ilmusid fotod ja kirjeldused lehtede esiküljel. “Lindberghi lennuk on ehitatud lennukuulsuse enda näpunäidete järele. See on väheldast tüüpi spordilennuk musta, torukujulise kerega ning punaste tiibadega. Lennuki tiibade all on tähed NR 211, kerele maalitud nimena “Tingmissartoq”. Selle nime ristisid lennukile eskimod,” vahendas esimesi muljeid Päevaleht.
Eesti lennuvägi korraldas Charles Lindberghile vastuvõtu restoranis “Kuld Lõvi”. Tähelepanuväärt on Päevalehe kirjeldus vastuvõtust, kus rõhutatakse Lindy kidakeelsust. “Jutuajamisel seletas Charles Lindbergh, et tema sõidu eesmärgiks on tutvuda Euroopa lennuasjandusega ning alatise õhusõiduliini loomise võimalusega Ameerika ja Euroopa vahel üle Gröönimaa. Oma seniste sõitude tulemustest ja muljetest ei armastanud ta rääkida,” kirjutas Päevaleht. Küll aga küsis Lindy põhjalikult Eesti lennunduse kohta.
Kas eestlastel oli aimu, et nad kohtuvad Ameerika luurajaga? Raske öelda, aga Päevalehe kirjeldus ookeanilendurist meenutab tüüpettekujutust spioonist: “Lennukuulsus Charles Lindbergh on kõrget kasvu, energiliste näojoontega, kuid aeglane oma tegevuses ning sõnakehv. Oma kavatsustest ning lennukavadest ei räägi ta isegi oma ligematele kaaslastele. Istub lennukisse ja sõidab mahajääjaile teadmata suunas.” Nii näiteks oli Lindberghi lahkumisel Helsingist Leningradi. Tema sõidusuund selgus vaid seetõttu, et Lindbergh palus oma esindajat küsida Tallinnast Leningradi ilmaolude kohta.
Lihsalt riides nagu rahvamees
Lindbergh riietus vabalt ja ei pööranud oma väljanägemisele suurt tähelepanu. Ükskõik kelle juurde või kuhu ta ka läks. Külaskäigu teise päeva hommikul ilmus Lindbergh paljapäi ja hallis kortsunud ülikonnas Toompeale, et külastada Eesti välisministeeriumi.
“Ta riietus on üldse kõike muud kui elegantne. Näib, nagu poleks ta ülikond üldse näinud pressrauda peale rätsepa juurest tulekut,” kirjeldas Päevaleht. Selgus seegi, et Lindyl polnud oma ringreisil kaasas ei mantlit ega kaabut. Lenduripaari kogu pagas koosnes ainult kahest madrusekotist.
Küll aga üüris Lindbergh hotellis Kommerts parima kahetoalise vanniga numbri, kus ajakirjanduse andmeil olid varem peatunud Siiami prints Aditya ja Afganistani kuninga vend sirdar Mohammed Aziz-khan. Hotelli personali sõnul on kuulus ookeanilendur “väga lahke ja vähenõudlik külaline. Teda pole hotellis veel kunagi nähtud tüübilise ameerika naeratuseta näol, milles on midagi lapselikult südamlikku.”
Tallinlastele oli sellise kuulsuse visiit suur asi. Päevalehe toimetusse helistati alatasa ja küsiti ookeanilenduri asukoha kohta Tallinnas ning kuhu ta edasi lendab. Ometi polnud meie mõistes elav huvi võrreldav tähelepanuga mujal. Lindberghile meeldis väga, et teda ei tülitanud siin uudishimulikud rahvahulgad. Ainult Toompeal varitsesid Lindyt koolitüdrukud, kes tervituseks lehvitasid talle. Kõige enam aga näis ookeanilendurile meeldivat pealetükkivate ajakirjanike puudumine. “Ta on otse imestanud, kui tagasihoidlikud on Soome kui ka eesti ajakirjanikud. Mujal teda ajaleheinimesed on rünnanud otse tüütuseni, mis ei olevat sugugi lõbus,” kirjutas Waba Maa.
Huvitav tõik on aga see, et ka Venemaal kohtas Lindy eestlasi. Leningradis andis 27. septembril Lindberghi auks banketi tsiviillennuväe peavalitsuse ülema asetäitja, tuntud eesti kommunist Jaan Anvelt. Ajalehe Izvestija teatel vahetasid Lindbergh ja Anvelt tervituskõnesid.
Lindberghid veetsid Tallinnas paar päeva ja lendasid 1. oktoobri keskpäeval edasi Oslosse. “Viimseid tervitusi lehvitas proua Lindbergh lennukist eestimustrilistesse valge-punase-kirjulistesse sõrmikutesse kinnastatud käega,” kirjutas äralennust Waba Maa. Lindy lennukit saatis lahkumisel kaitseväe mootorpaat. Päevalehe teatel heitis ookeanilendur alla merre suure karbi ameerika šokolaadi, mille paadisolijad üles korjasid ja omavahel vennalikult ära jagasid.
