Annely kördis on palju punast ja kollast triipu, sest tal läheb hästi.

Ta on kolme lapse ema ja Pärnu suurima kaubamaja Port Artur ühe omaniku Viljo ­Vettiku naine.

Annely kohta on öeldud, et ta on Liivi lahe suurim reeder ja Kihnu kuninganna. Ta on osanud ajada oma turismiäri ja laevaäri. Ta on käitunud targalt, pannud kõikidele oma laevadele nimed Kihnu Jõnni pruutide nimede järgi - Reet, Amalie ja Liisi -, mis reisijaid hästi ligi tõmbas.

Annely naeratab. Aga see ei ole keep smiling, see tuleb tal südamest. Neil, kel on ainult tehtud naeratus, kukuvad vahel suunurgad alla ja tõeline olemus tuleb esile. Annelyga seda hirmu ei ole.

Rein Kilgile jättis uskumatu mulje, kuidas ta sõber esimest korda Kihnus olles kell üksteist õhtul jaanipäeval Annelyle helistas ja Annely vastas, et oota, ma varsti tulen, ma viskan heina lakka. Ja tuli kell üks öösel, lapsed kaasas, juuksed heinapepri täis.

Kihnlased ütlevad, et imestada pole siin midagi. Töökus ongi see, mida kihnlases lapsest saadik kasvatatakse. Kihnu naine ei vedele rannas. Kui Annely Akkermann sauna läheb, näeb ta välja täpselt nagu kõik teised Kihnu naised, nägu pruun ja kõik muu helevalge.

Läinud aastal hakkas üks seltskond (IRL) Annelyle kärbseid pähe ajama, et kandideeri Pärnu linnapeaks.

Algul oli Annely vastu, aga siis mõtted settisid ja Annely andis nõusoleku. Kuus aastat on ta olnud Kihnu vallavolikogus, neli aastat vallavanem, kaua sa ikka ühe koha peal oled!

Mare Mätas, sihtasutuse Kihnu Kultuuriruum juhataja ja valla kultuurijuht, ütleb, et tal süda valutab, kui Annely Kihnust ära peaks minema. "Jube hea ja turvaline oli toimetada, kui Annely oli vallavanem. Kui Annely on pikalt ära, tuleb alati mingi paanika. Nagu lastel, kellel ema on kodust ära. Keegi ei julge vastutada või vastutust võtta."

Mehed on Kihnus enamiku ajast merel, ja igasugu toimetused kirikukoorist kuni valla­asjadeni jäävad naiste kaela.

Muidugi on Kihnu ja Pärnu mastaabid erinevad. Siin tuli ajada väikese kogukonna asju. Kultuuriasju, hariduseasju, majandusasju, aga ikkagi Kihnu "perekonna" asju. Kui Oja Manni lehm ära lõppes, tuli Annelyl asi joonde ajada (sest Kihnu saarele surnud karilooma matta ei tohi). Kihnus võitles Annely Kihnu meeste õiguste eest küttida aastas paarkümmend hüljest.

Pärnu on hoopis midagi muud. Valimisedki on Pärnus hoopis midagi muud. Kui Kihnus keegi kandideerib ja enda pildi seina peale riputab, ei vali teda keegi. Pärnus peab kindlasti pildid välja panema. Muidu ei tea teda keegi valida.

Ega Annelyl ka Kihnus vaenlastest puudu ei ole. Kihnus on küllalt jõuline seltskond, kes "käib mööda saart ja sõnadega suuri asju teeb" (endine vallavanem Johannes Leas nende hulgas). Nemad on Annely vastu.

Rikka mehe pärast pole Kihnu naised Annelyd kunagi kadestanud. Rikkad mehed jätvat Kihnu noorikud enamasti külmaks. Aga neid on olnud, kes arvavad, et Annely on eluvõõras, elab linnas, ei tea, mis on elumured.

Mark Soosaar ütleb, et Akkermannil saab kandideerimine raske olema. Konkurents on Pärnus tihe. Ka linnapeana saaks Annelyl Soosaare meelest raske olema. "Ta on ikkagi Pärnu suurima kaubamaja Port Arturi grupi liige. Aga kui ta suudab hoida era- ja linnahuvid lahus, oleks ta muidugi fenomenaalne."

Mare Mätas on aga veendunud, et Annelyl on poliitilist ambitsiooni ja tulevikule mõeldes ei hakka ta mehe asju ajades end ­ohvriks tooma.

Triibuseelikut Annely Pärnu linnapeana iga päev kandma ei hakkaks. Pidulikel üritustel ainult. Aga hülgeliha sööks küll vahel, kui saaks.

"Kuerõga kartulitega ning pitsi viinaga, ette iä!"