Kiirkullerid saabusid Raffaello kaubamajast

Anna-Maria Galojan nõustus Euroopa Liikumisele tagasi maksma 700 000 krooni, kuid palus siis summat kärpida 600 000 peale.

Kui Anna-Maria Galojan tänavu juulis Eesti ­Euroopa Liikumise (EEL) juhatajaks valiti, toimus see nõukogus ühehäälselt. Teda peeti asjatundjaks, ning neiu näitas algul üles kiiduväärset
aktiivsust, korraldades mitmesuguseid üritusi.

Pauk tuli alles suve lõpul, kui umbes kuuemiljonilise aastaeelarvega asutuses ilmusid lagedale tema allkirjaga arved, kus lai joon osutus muljetavaldavaks.

Mille peale siis Galojan ühingu raha kulutas, et EELi nõukogu ei näinud 27. septembril muud varianti kui lahkumisavaldust küsida?

Kõikehõlmavat loetelu kuludest Ekspressil pole, ent mõned näited saame tuua.
OÜ Apranga peab Tallinnas Rävala puiesteel asuvat Armani firmapoodi. Tänavu 28. augustil on ­kauplus koostanud arve Eesti Euroopa Liikumisele, summas 18 270 krooni koos käibemaksuga, millele on ­kantud EELi juhataja Anna-Maria Galojani tempel ning ­allkiri.

Mida osteti? Seda kajastab dokumendil lakooniline nimetus “rõivatooted”. Arvel on ka märge, et maksmine rõivaste eest toimub ülekandega ning et summa on tasutud 28. augustil.

Eesti Euroopa Liikumisel Galojani isikus on läinud tarvis ka mitmeid tellimusi Raffaello-nimelisest veebikaubamajast, mis pakub klientidele eksklusiivsete kaubamärkidega rõivaid, ehteasju ja pudi-padi.

UPSi ülemaailmse kiirkullerteenuse abil on Itaaliast Tallinna saabunud tänavu augusti esimesel poolel mitmeid lähetusi, kogusummas vähemalt 113 442 krooni eest.

Me parem ei hakka mõistatama, mida selle kaubamaja tootevalikust võis tarvis minna arved allkirjastanud Galojanil. Kas Pradat, Dolce & Gabbanat, Versacet või midagi täiesti teistsugust?

Klaarimine Sinijärve kodus
Terviklik arusaamine juhtunust tekkis EELis jupikaupa. Juba tänavu 18. septembril pidi Galojan kirjutama omakäelise paberi, et loobub õigusest EELi vahendeid käsutada ja ühingu nimel kohustusi võtta. Seega pidid märgid toona juba küllalt selged olema. Seda näitab ka EELi raha kohta eriauditi tellimine.

27. septembril tehti EELi nõukogu koosolek ühingu esimehe Riivo Sinijärve kodus, Tallinnas Lilleküla rongijaama lähedal.

Galojan saabus kohale koos Raidla büroo advokaadi Raino Paroniga, ent Paronit nõupidamise juurde ei lubatud.

Auditi alusel pakuti Galojanile esialgu välja äraraisatud summa – vähemalt 510 000 krooni. Tüdruk pidi allkirjastama võlakirja ühes omaksvõtuga, et ta on raha ebasihipäraselt ära kulutanud.

Galojanile aga ei meeldinud pakutud sõnastus.  Samas möönis tütarlaps, et summa on tegelikult suurem kui 510 000, ulatudes isegi umbes 700 000 kroonini.

Uus võlakirja tekst koostatigi 700 000 kroonile, ent algsest pikemate maksetähtaegadega. Pool raha pidi Galojan üle kandma 31. oktoobriks.

Ekspressis kirjutasime, et võlgnetava summa suurusjärk on 600 000. Seepeale pahandas Galojan tema eest kõnelnud Risto Kirsipuu suu läbi venekeelses Äripäevas, et ta sellist summat pole küll alla kirjutanud. Kirsipuu kujul on tegu vastuolulise kuulsusega ärimehega, kes on kunagi pidanud Laidoneri villas lõbustusasutust, kus käis nii poliitikuid kui allilmategelasi.

Väide vastab tõele. Galojani allkirjastatud dokumendis on summaks mitte vähem kui 700 000 krooni.

Sealjuures on aga lisatud, et lõplik summa on alles kindlaks tegemisel. Ühtlasi on Anna-Maria Galojan ise saatnud EELi nõukogule e-postiga avalduse sellest, et võlakirjas olev summa 700 000 krooni on liiga suur ja seda võiks kärpida 600 000 peale. Niisiis, 600 000 on Galojan ise välja pakkunud.

EELi nõukogu otsus esitada Galojani rahakasutuse kohta kuriteoavaldus politseile kannab kõigi nõukogu liikmete allkirju.

Pooled sondeerivad pinda
Lihtsustatud ettekujutust ei soosi ka väga aktiivne taustategevus, kus ühelt poolt üritatakse EELi 600 000 – 700 000 krooni tagasi saada, teiselt poolt aga vaidlust ära klaarida. Kes kellega ühendust võtab ja milliseid ettepanekuid teeb, sell es osas on teated jällegi väga vastukäivad.

EELi poolt advokaadibüroo Teder & Glikman ja Galojani esindavad juristid on omavahel kohtunud, et asi ära klaarida – ühelt poolt küsitakse raha tagastamist konkreetseteks kuupäevadeks, teiselt poolt vaitolekut ajakirjanduses, summa vähendamist, politseile tehtud kuriteoavalduse tagasivõtmist või selle võimatuse korral lihtsalt pretensioonidest loobumist.

Tegelikult kord algatatud kriminaalasja avalduse esitaja soovil lõpetada ei annagi.
Muidugi on küsimus ka selles, kas õigus on ainult nõukogul, või mõlemal. Kas EELis oli teisi kuritarvitusi, mille eest ei vastuta Galojan?

Selle kohta on tekkinud väga põnevaid kõlakaid. Üks poliitringkondades eelmise nädala Ekspressi ilmumise järel ringelnud süüdistus räägib marmorist lauast või laudadest, mis EELi rahaga ostetud ja otse nõukogu esimehe Riivo Sinijärve koju viidud.

Sinijärv ütleb Ekspressile, et marmorlaud on tal kodus küll, ning selle taga on korduvalt ka EELi nõukogu istungeid peetud. “See massiivne laud tuli mulle kaasa korterit ostes, s.t oli siin juba varem.”

Galojani meedias vahendanud ärimees Kirsipuu väitis nädalavahetusel ajakirjanduses, et Armani arved käskinud neiul kinni maksta hoopis Sinijärv ise.

“See on totaalne vale. Mul ei ole isegi mitte kunagi ainsatki Armani ülikonda olnud,” kinnitab Sinijärv.

Ta lubab sel reedel kohtuda advokaatidega, et arutada hagi esitamist kohtusse Risto Kirsipuu väidete asjus.

Vaene organisatsioon
Eesti Euroopa Liikumine ei ole ülirikas asutus. 2006. aastal arutas liikumise üldkogu eelmise aasta majandusaruannet. “Eelarves on ikka veel auk, kuigi 2005 suudeti seda oluliselt vähendada,” seisab protokollis. “Ikka tuleb veel elada krediidiga!”

Ulrika Hurt (Galojanile asjad üle andnud endine EELi juhataja): “Oleme ikka veel halvas seisus. Eurodeski rahad pole veel laekunud.”

Nõukogu esimees Riivo Sinijärv: “Kanada saatkonnalt on veel palju raha saamata.”

Praeguseks on Sinijärve jutu järgi rahalised raskused ületatud, kuid projektide raha kättesaamine võib mõnikord pikalt viibida.