HARULDANE KAADER Aegna rannikulT: Akadeemik Tarmo Soomere tabas 2005. aastal mõrvarlaine paadi uputamise katselt. Telesaade Vedur / Kaader Videost

Kiirlaevad teevad Talsingi vahel iga päev mitukümmend sõitu. Kiiruselt 27–35 sõlme saadetakse ranniku poole hulganisti ebatavalise kuju ja suunaga laineid, mille mõju on ohtlik nii inimestele kui ka rannikule.

1996. aasta aprilli lõpus läksid pärast tööpäeva Haabneemes, kodu lähedal võrke sisse viima ehitusfirma EMV kolm tippjuhti. Puhus edela- ja läänetuul 1–4 meetrit sekundis, lainekõrgus oli kuni pool meetrit – Tallinna lahele tüüpiliste põlvekõrguste lainetega sümpaatne kevadilm. Kui järgmisel päeval leiti kummuli keeranud paat, aeti hukkumine küll merele sobimatu margi – Bella paadi, küll meeste vilumatuse, küll paadikruvi ümber keerdunud võrkude süüks. “Sama hästi võis see olla ka ootamatu mõrvarlaine,” leiab merefüüsik, professor Tarmo Soomere.

2000. aasta septembri lõpus Miiduranna lähistel võrke nõudma läinud kahel kalamehel läks paat kell 11.30 ­ümber. Päästetud mehed rääkisid, et meri oli võrdlemisi rahulik. Järsku tabas sõudepaati tugev laine, mis muutis oluliselt paadi püstivust. Järgmiste tugevate lainetõugetega läks paat ümber. Tol päeval oli lõuna-edelatuul 5–10 meetrit sekundis, seega keskmise tugevusega. “Sel ajavahemikul liikusid Tallink Express, Laura või Jaanika keskmise kiirusega 35 sõlme. Võib oletada, et paadiõnnetuse võisid põhjustada just antud aluste ahtrilained,” kirjutab raportis Pringi piirivalvur.

2003. aastal uppus Paljassaares, Katariina kai lähedal mõrvalaines noormees.

2005. aastal haaras rahulikku rannavette paiskunud laine kaasa kaldal mänginud väikse lapse. Paar suve varem oli Pirita rannavalvur Päevalehes hoiatanud: “Pirital murdlained nii kõrgeks ei tõuse, aga väikestele lastele, kes veel ujuda ei oska, on need ikkagi ohtlikud.”

Meri on täiesti rahulik, sile, järsku tekib ei tea kust laine.

Kust mõrvarlained tulevad?

Mõrvarlaineid peeti kaua meremeeste mütoloogiaks, sest nende olemasolu ei saadud tõestada. Nüüd seda suudetakse.

“Alles veerand tundi pärast katamaraani möödumist hakkab kostma põrgumüra, kusjuures igalt poolt paistab peegelsile meri. Seejärel hakkavad sadamast saja meetri kaugusel pealtnäha juhuslikes kohtades mõneks sekundiks tõusma selgepiirilised 1–2 meetri kõrgused veemäed. Veel kümnekonna sekundi pärast tõusevad sadamast mõnekümne meetri kaugusel siledast merest viis-kuus tõsist kahemeetrist laineharja. Ja siis järsku on muuli ümber ning taga, sadama sees viis minutit tõsist tormi,” kirjeldab Soomere oma kogemust Aegna rannikul.

Mõrvarlained (inglise keeles freak waves) pole ajakirjanduslik klišee, vaid värskelt mereterminoloogia sõnastikus defineeritud mõiste: lained, mis on kõrgemad ja järsemad kui normaalsed lained. “Nad tekivad justkui iseenesest ja on täiesti teise hingeeluga,” ütleb Tarmo Soomere.

Teadlasena ta rõõmustab: “Laevalaineid saab vaadelda-uurida uue kliimamudelina. See on unikaalne võimalus uurida, mida rannaga teevad inimtekkelised lained.” Uuringutulemustega ongi TTÜ teadlased maailmakaardile seilanud. “TTÜ Küberneetika Instituudi laineteadlaste töörühm võib anda maailmale vastuse, kuidas kaitsta end tsunami eest. Just Tallinna laht pakub tänuväärset uurimismaterjali, sest ta on madal ja rahulik.”

Soomere tegi ise läbi kohtumise mõrvarlainega Aegna rannikul, kui mindi avamerepaadil telesaate “Vedur” jaoks pahalast jahtima. “Kuni laine ei murdu, ei taju midagi. Murdumise protsess käib kolme sekundiga. Ja siis korraga kukud alla nagu poolteistmeetrisest kosest. Mingeid erilisi tundeid ei jõudnud tunda. Sel hetkel on vaja kindla käega paadijuhti, kui natukenegi eksid, läheb paat kohe ümber.”

Kiirlaeva laine murdub teisiti, isegi kogenud kalamees ei oska seda ennustada. Ka rannik kui ökosüsteem on segaduses, sest laevalained tulevad suunast, kust tormilaineid pole oodata.

Tuul ei suuda laevadega võistelda

Mõrvarlaine ei tähenda tingimata mäekõrgust veemassiivi.

Maailmameredelt on teada juhtumeid, kus lained on laeval nina ära viinud, laevakerest suure tüki rebinud või laeva pooleks murdnud. Nii on kümneid laevu igal aastal kaduma läinud.

Soome lahe keskosas on aasta keskmine lainekõrgus umbes 60 cm. Arvutuste põhjal võivad need ulatuda 7 meetrini. Kõrgete lainete tekkimiseks peab kõva tuul puhuma suhteliselt suurel merealal üsna pikka aega. Pikkade lainete tekitamise vallas ei suuda aga tuul võistelda kiirlaevadega. Kui 2005. aasta jaanuari­torm välja jätta, võib öelda, et viimase paarisaja aasta jooksul pole Tallinna lahe siseosas niisuguseid laineid olnud.

Vana merekaru Viktor Siilats meenutab, et vanasti, kui kolm konkureerivat laevafirmat (Tallink, Silja Line ja Nordic Jet) oma kiirlaevad ühekorraga Soome poole teele saatsid, oli lainetust palju. “Kõige rohkem ja kõige vastikumat lainet tekitas Silja line Seacat. Tema mootoritest oli väidetavalt üks alatasa rikkis ja itaallasest kapten üritas sellegipoolest laevast viimast välja pigistada, et mitte konkurentidele alla jääda.”

Siilatsi kallihinnalist kiirkaatrit pillutasid tapjalained Aegna sadamas.

“Tuulevaikse ilmaga pahaaimamatult Aegna kai ääres seistes nägin oma silmaga, kuidas ligi kolmemeetrine laine nurga tagant välja paiskus ja tema järel teine ja kolmas. Rebis mu paadi otsad selliselt, et suur metallkarabiin väändus sirgeks, tuli kinnitusest lahti ja põrutas paadi keresse augu. See sirgeksvenitatud karabiin on tänaseni alles. Seejärel oleks üle kümnetonnine paat otsekui puupilbas eesseisvale metallist piirivalvekaatrile peaaegu otsa paiskunud, aga suutsin selle kuidagi ära hoida.”

Mõrvarlainete vastu ei saa midagi ette võtta. Laevafirmade esindajad väidavad, et pole juriidiliselt pädevaid tõendeid, et just nende sõukruvid on süüdi. Merefüüsikud suudaksid selle nagu naksti ära tõestada, kuid Eesti kohtus ei saa asitõendina kasutada mudelarvutusi.