26.07.2007, 00:00
Kiirmood tapab sekondhändi
Minust sai sekondhändlane tänu oma Tartu
kunstnikest sõbrannadele 90. aastate keskel. Neil olid lahedad ja
originaalsed riided. Nad kinkisid mulle lillelised secondhand Doc Martensid ja
juhatasid mu tagasihoidlikes puumajades asuvatesse kullakaevandustesse. Aja
jooksul on mu riidekapp täitunud hea ja paremaga, nagu näiteks
üks mu ustavamaid kaaslasi, Tartust ostetud 10kroonine uskumatu
mahutavusega punane raadiokujuline kott või mõni aasta tagasi
Balti jaama turult saadud pibo “Eesti sport”, millega kärab
käia igal talvel. Olen väisanud sekkareid ka muil mail, kuid ei
paremat pole kuskil maal kui ikka meie omal Eestimaal.
Sekondhändlaseks oli kerge hakata: ikka lähed ju ostlema kesklinna tossu ja müra asemel parem kenasse agulimiljöösse, ning paljutõotava riidetüki väljasikutamine rõivakuhja alt tõstab adrenaliinitaset palju enam kui poeekspertide välja arvutatud kohast selle korvi kukutamine. Kui veab, saad originaalse ja kvaliteetse asja, ning enamasti ühe konkreetse nulliga lõppeva hinna eest. Nii et taaskasutus oma parimas vormis pakub suisa superšoppamist, eri aastakäikude disainerirõivaste üksikeksemplaride hüperallahindlust. Seda ei juhtu uute riiete poes mitte kunagi.
Ja see pole veel kõik – sekondhänd-riiete peal leiad sõnumeid, mida ükski siinmail tootev või müüv rõivafirma edastada ei julgeks – uuel poesärgil on mingi ähmane Forever Replay 1880 Anno Domini, aga mu saaremaise mehe T-särgil on 50. aastate reklaamfoto õnnelikust perest ja juures tekst “They’re happy, because they eat lard” (“Nad on õnnelikud, sest nad söövad pekki”). Tartu Kaubamajal rippus paar aastat tagasi mitmeti tõlgendatav plakat “White power”, aga mu mees käib särgiga “I’m proud to be a Pakistani”. Kvaliteedist rääkimata, sest tänapäeva kiirmood, mis peaks massidele taskukohaseim olema, on tehtud pärast paari kandmiskorda lagunemiseks, et sundida sind uuesti rahakotti kergendama. Võta või jäta, secondhand evib lausa demokraatia tunnuseid: kõigile kättesaadavus, suur valikuvabadus, kultuuride ja sõnumite mitmekesisus ning kvaliteet.
Aga panite tähele, ökomeelsust selles loetelus polnud. Teadlikult. Ökomeelsus pole kunagi olnud peamine põhjus, miks ma sekondhändi lähen. Ja kui keegi ütleb, et ta käib taaskasutuspoes puhtalt ökomeelsusest, siis ma ei usu. Asja iva on ikka lahedate ja odavate riiete ostmine, ökomeelsus on pigem lisaplusspunkt, mis kauba peale kaasa tuleb. Tõelist, teadlikku ökomeelsust praktiseerivad need, kes väljuvad võitjana igapäevasest visast võitlusest harjumuse ja mugavusega: pesevad hambaid topsi veega ja nõusid kausi veega ega kasta suvilas voolikust põhjaveega tundide viisi muru.
Kas Eesti sekondhändluses omandaks ökomeelsus kunagi kaalukama, lausa otsustava rolli? Pähe torkab kaks stsenaariumi.
Esimene stsenaarium on hinnatõus. Selge on see, et second-hand on Eestis õitsenud nii laialdase nähtusena ligi 15 aastat peamiselt Eesti vaesuse tõttu. Samas, kiirmoefirmad pigistavad hindade langetamise huvides Kolmanda Maailma tootjaid üha rohkem ning sekkarid tõstavad suure populaarsuse tõttu hindu. Kui sekkari hinnad on uute rõivaste poodide allahindluskampaaniate omadele juba üsna lähedased, siis, jah, hakkab taaskasutuse eelistamisel suuremat osa mängima teadlik ökomeelsus. Kuigi sekkari eeliseks jääb alati muidugi see, et kõiki asju on ü ks ja stiililine skaala on laiem.
Teise stsenaariumi nimi võiks olla “Sekondhändi viimnepäev”. Kiirmoestrateegia populaarsus rõivatootjate seas üha kasvab ja kiirrõivad, alustades juba kangast, on loodud vastu pidama ainult ühe hooaja. Järelikult võib ühel koledal päeval juhtuda, et kvaliteetsed ja vastupidavad riided saavad lihtsalt otsa. Ja siis lõpeb ka sekondhändlus, üldse igasugune riiete ringlemine ja taaskasutamine.
Kui teine stsenaarium ümber tõlkida ökokeelde, siis kiirmoe võidukäik toob kaasa kvaliteetsete ja vastupidavate riiete muutumise taastumatuks ressursiks nagu näiteks seesama ülal mainitud põhjavesi, meie parim joogivesi, mille varud maapõue sügavamates kihtides on ammenduvad. Kui see tundub liiga julge võrdlus, siis mõelgem nii: inimese esmavajadused on toit, jook, peavari ja kehakate. Toit peab olema reostamata ja joogivesi puhas ning peavarju ei ehita siinmail keegi paariks magamiskorraks. Võib-olla peaks inimese õigus kehakatte vastupidavusele olema sama põhiline kui õigus joogivee puhtusele?
Merit Karise on Tartu Kunstikooli reklaamiõpetaja.
Sekondhändlaseks oli kerge hakata: ikka lähed ju ostlema kesklinna tossu ja müra asemel parem kenasse agulimiljöösse, ning paljutõotava riidetüki väljasikutamine rõivakuhja alt tõstab adrenaliinitaset palju enam kui poeekspertide välja arvutatud kohast selle korvi kukutamine. Kui veab, saad originaalse ja kvaliteetse asja, ning enamasti ühe konkreetse nulliga lõppeva hinna eest. Nii et taaskasutus oma parimas vormis pakub suisa superšoppamist, eri aastakäikude disainerirõivaste üksikeksemplaride hüperallahindlust. Seda ei juhtu uute riiete poes mitte kunagi.
Ja see pole veel kõik – sekondhänd-riiete peal leiad sõnumeid, mida ükski siinmail tootev või müüv rõivafirma edastada ei julgeks – uuel poesärgil on mingi ähmane Forever Replay 1880 Anno Domini, aga mu saaremaise mehe T-särgil on 50. aastate reklaamfoto õnnelikust perest ja juures tekst “They’re happy, because they eat lard” (“Nad on õnnelikud, sest nad söövad pekki”). Tartu Kaubamajal rippus paar aastat tagasi mitmeti tõlgendatav plakat “White power”, aga mu mees käib särgiga “I’m proud to be a Pakistani”. Kvaliteedist rääkimata, sest tänapäeva kiirmood, mis peaks massidele taskukohaseim olema, on tehtud pärast paari kandmiskorda lagunemiseks, et sundida sind uuesti rahakotti kergendama. Võta või jäta, secondhand evib lausa demokraatia tunnuseid: kõigile kättesaadavus, suur valikuvabadus, kultuuride ja sõnumite mitmekesisus ning kvaliteet.
Aga panite tähele, ökomeelsust selles loetelus polnud. Teadlikult. Ökomeelsus pole kunagi olnud peamine põhjus, miks ma sekondhändi lähen. Ja kui keegi ütleb, et ta käib taaskasutuspoes puhtalt ökomeelsusest, siis ma ei usu. Asja iva on ikka lahedate ja odavate riiete ostmine, ökomeelsus on pigem lisaplusspunkt, mis kauba peale kaasa tuleb. Tõelist, teadlikku ökomeelsust praktiseerivad need, kes väljuvad võitjana igapäevasest visast võitlusest harjumuse ja mugavusega: pesevad hambaid topsi veega ja nõusid kausi veega ega kasta suvilas voolikust põhjaveega tundide viisi muru.
Kas Eesti sekondhändluses omandaks ökomeelsus kunagi kaalukama, lausa otsustava rolli? Pähe torkab kaks stsenaariumi.
Esimene stsenaarium on hinnatõus. Selge on see, et second-hand on Eestis õitsenud nii laialdase nähtusena ligi 15 aastat peamiselt Eesti vaesuse tõttu. Samas, kiirmoefirmad pigistavad hindade langetamise huvides Kolmanda Maailma tootjaid üha rohkem ning sekkarid tõstavad suure populaarsuse tõttu hindu. Kui sekkari hinnad on uute rõivaste poodide allahindluskampaaniate omadele juba üsna lähedased, siis, jah, hakkab taaskasutuse eelistamisel suuremat osa mängima teadlik ökomeelsus. Kuigi sekkari eeliseks jääb alati muidugi see, et kõiki asju on ü ks ja stiililine skaala on laiem.
Teise stsenaariumi nimi võiks olla “Sekondhändi viimnepäev”. Kiirmoestrateegia populaarsus rõivatootjate seas üha kasvab ja kiirrõivad, alustades juba kangast, on loodud vastu pidama ainult ühe hooaja. Järelikult võib ühel koledal päeval juhtuda, et kvaliteetsed ja vastupidavad riided saavad lihtsalt otsa. Ja siis lõpeb ka sekondhändlus, üldse igasugune riiete ringlemine ja taaskasutamine.
Kui teine stsenaarium ümber tõlkida ökokeelde, siis kiirmoe võidukäik toob kaasa kvaliteetsete ja vastupidavate riiete muutumise taastumatuks ressursiks nagu näiteks seesama ülal mainitud põhjavesi, meie parim joogivesi, mille varud maapõue sügavamates kihtides on ammenduvad. Kui see tundub liiga julge võrdlus, siis mõelgem nii: inimese esmavajadused on toit, jook, peavari ja kehakate. Toit peab olema reostamata ja joogivesi puhas ning peavarju ei ehita siinmail keegi paariks magamiskorraks. Võib-olla peaks inimese õigus kehakatte vastupidavusele olema sama põhiline kui õigus joogivee puhtusele?
Merit Karise on Tartu Kunstikooli reklaamiõpetaja.