Kui hakata sügavamalt mõtlema kilekoti kahjulikkuse peale, siis ta ei ole kaugeltki kõige loodusvaenulikum asi, mida kaubandusvõrk meile pakub. On pakendeid, millega pole pärast avamist mitte halligi teha – noh, on vahest ikka, aga selleks peab tolle ala geenius olema, mitte lihtne inimene. Enamik on aga lihtsad inimesed.  

Seevastu kilekotti saab mitmekordselt kasutada. Reisile hea kaasa võtta asju, mille puhul ei taha, et see muu kraamiga kokku puutub. Hambaharja või võileibu või suurde kilekotti jooksutosse... Ja kui on põhjust eeldada, et kilekotile millegi transportimisest kahtlased lõhnad külge jäänud, saab teda veel korra kasutada – prügikotina. Kindlasti pole sellel võrreldes mõne tugevama plastpakendiga ka lagunemisperiood väga pikk.

Aga kilekotil on loodushoiu seisukohalt nagu rohkem sümboolne tähendus. See on esimene elementaarne samm ökostumise teel – suhtuda kilekottide kasutamisse säästlikult. Mitte krahmata igal ostukorral kassast uut, vaid võtta kodust kaasa. Kilekott kokkukeeratuna ei võta sugugi palju ruumi, torkad kas või jope taskusse.

Tegelikult ütleb võrumaalase tarkus, et kui kodunt välja lähed, peab kilekott alati kaasas olema. Ilmaski ei või teada, kus midagi antakse või üle jääb. Ja siis oleks nadi, kui saam olemata jääb seetõttu, et kuhugi ei ole panna.

Seda loogilisem on kilekotte kaasa võtta siis, kui juba täpselt ette tead, et lähed kaupa kokku krabama. Meil on koju muidugi ka mitmed toredad riidest kotid sugenenud, parimal juhul on hoopis need käepärast.

Aga ükskõik kumb kott kaasas on, koju jõudes tood koti kaubaga auto pealt tuppa ja kott jääbki tare manu. Nii et ühel ilusal päeval sätid ennast poodi minema ja avastad, et sul polegi ühtki kotti ja pead jälle uue kilekoti soetama.

Aga ei, nii lihtsalt alla ei anna! Proovid kõik kauba taskutesse ja kümne sõrme vahele ära mahutada. See võib kõrvalt päris kentsakas paista, aga endal on hea tunne, et teed jälle pisukese midagi looduse heaks ära.

Nojah, igasugust kaupa pakitakse kauplustes lausa mõõdutundetult kilekottidesse. Liha ja kala on küll paratamatus, aga sama tehakse ka kõiksugu rõivakraamiga (nt sokkidega) või raamatutega, selliste asjadega, mille puhul ei tulegi pähe, et peaks müüjat hoiatama –  palun ärge kilekotti pakkige. Mitu korda olen sokid vms uuesti kilekotist välja võtnud ja müüjale tagasi andnud (koti muidugi), aga alati ei söanda. Ja kes teab, kas sellel mõtet ongi, võib-olla visatakse kott nagunii minema, sest see on ikkagi juba ära tarvitatud.

Kord Tartu bussijaamas tahtsin pirukat osta. Need pakitakse ka alati kilekottidesse, aga mul oli mingist eelmisest korrast kilekott tasku jäänud. “Lihapiruka” silt peal ja puha. Tuli tore ökomõte – osta samasse kilekotti sama kaupa. Läksin siis, kotike näpus. Mind vaadati selle peale päris kurjalt ja ega eriti ei tahetud sinna pirukat panna küll. Viimaks siiski poetati mulle “piiraka d” soovitud kohta, aga lisati – “sõlme peate küll ise peale tegema”. Olin selle kompromissiga lahkesti nõus, pealegi ei hakanud ma sõlme tegema, sest oleks pidanud selle mõne minuti pärast taas lahti harutama.

Hügieen ennekõike – sellega seoses meenub keskkooliaeg, kui Antslas müüdi putkast lahtist jäätist. Kilekoti sisse kusjuures. Meie klassi poisid olid selle peale maiad. Klapiti kamba peale kilo jäätist, siis tehti kilekoti ühte “ninasse” auk ja sealtkaudu siis lutsutati sõbralikult üksteise alla. Väga hea, selline pruun jäätis oli.

Tänapäeval olen aga mitmes pubis saanud üllatuse osaliseks, kui mulle keeldutakse uut õlut valamast samasse klaasi, millest ma just äsja eelmise olen lõpetanud. Ka see on ebaökoistlik suhtumine, sest nõudepesu pole eriti öko tegevus.

Kui ökostumisega väga hulluks lähed, siis see kindlasti enam öko pole. Asja tuleb võtta rahulikult ja lihtsalt meeles pidada, et kõik, mis teed loodusele, teed ka endale. Pisiasju siin ei ole, ka väike kilekott on tegija.

Contra (kodanikunimega Margus Konnula) on luuletaja ja Urvastemiis.