Kilekott? Ei, aitäh!
Möödunud sügisel tekkis Telleri kodulehel elav arutelu selle üle, miks Eesti kaubanduskeskustes kõikmõeldavad asjad (šampoonid, pesupulbrid, sokid, salatikarbid, piimapakid jne, jne) eraldi kilekottidesse pakitakse. Noored kaalusid isegi plaani korraldada kilekottide vastane aktsioon ning nõuda kaupmeestelt nende asemel taskukohaseid, vastupidavaid ja korduvkasutatavast materjalist paberkotte.
Aktsiooniplaan siiski vaibus. “Minu enda seisukoht oli algusest peale, et ehk polegi suurt aktsiooni vaja,” meenutab Teller. “Püüdsin rohkem ärgitada kõiki ise väikest sammu astuma ja kilekotte vähem tarbima.”
Teller ise täpselt nii talitabki. Tavaliselt ostab ta toitu Norde Centrumi Citymarketis ja ütleb alati: “Ei soovi kilekotti,” kui seda püütakse mässida mõne salatikarbi või šampooni ümber, millele seda tegelikult vaja poleks. Päris ilma kilekottideta siiski ei saa – näiteks hapukurke ju näppu ei võta.
Oma ostud pakib Teller alati kas paberkotti, mida nüüd ka Citymarketist osta saab, või siis riidekotti, mille ta on ettenägelikult kodust kaasa võtnud. Paberkotid kasutab ta hiljem edukalt ära prügikastis.
Kilekotivastase aktsiooni kavandamise ajast läks Telleri netituttavate seas aga edukalt käibele Sander Värvi välja mõeldud logo “Kilekott? Ei, aitäh!”. Koos mõttekaaslase ja sõbra Hendrik Väliga paneb Teller üles ka kilekotiteemalise kodulehe (www.ee/kilekott).
Klient nõuab kilekotti, väidab kaupmees
Puuduvad täpsed andmed, kui palju kilekotte Eestis aastas tarbitakse ja miks. Kuid Taanis Aalborgi Ülikoolis rahvusvahelist äriökonoomikat õppiv Kerli Kant uuris oma magistritöö tarbeks Eesti jaekaupluste keskkonnasõbralikkust. Muu hulgas rääkis Kant nelja suurema kauplusteketi (Prisma, Kesko, ETK ja Selveri) esindajatega ka pakenditest üldse ja kilekottidest eriti.
“Peamine põhjendus, miks kilekotte kõikvõimalikel juhtudel kasutatakse, on kliendi soov,” teeb Kant oma küsitlusest kokkuvõtte. “Kauplused pidavat saama klientidelt palju pretensioone, kui mingi kaup on määrinud näiteks kotti, autot, vms. Samas viidati ka hügieeni aspektile – ei ole hea, kui supermarketist ostetud hambapasta (olgugi juba omaette pakendis) puutub kokku toidukaupadega.”
Ükski seadus nii massilist kilekottide kasutamist ei nõua. “See on puhas klienditeenindus,” põhjendab Sikupilli Prisma juhataja Riina Uska. “Kassas pakime kottidesse kõik kaubad, mis võivad läbi lasta. Kui kassapidaja näeb, et kliendil on toidukaupade seas näiteks pudel tualetipuhastusvahendit, pakib ta selle loomulikult eraldi.”
Kaupa ei panda kotti ainult siis, kui klient seda ei taha – ja mõnes kaupluses nõuab keeldumine üliabivalmilt pakutavast kotist suurt meelekindlust. “Enamik inimesi võtab selle koti,” ütleb ka juhataja Uska. “Me loodame, et klient kasutab seda uuesti – see on ju vastupidav ja näeb hea välja.”
Sikupilli Prismas läheb väikesi läbipaistvaid kilekotte juhataja hinnangul sadu tuhandeid kuus. “See on ikka meeletu kogus ja meile suur kulu,” tunnistab Uska. Üks nelja kauplusega supermarketite kett kulutab Kanti andmetel pakenditele (pakkepaber, kilekotid, plastkarbid, nöör jms) aastas keskmiselt kaks miljonit krooni. Pakendite hind sisaldub kaupade kogusummas, kuigi ostutšekilt klient ei näe, et ta nende eest maksaks.
Roheliste alternatiiv: riidekott
Eesti Roheline Liikumine (ERL) korraldas läinud aastal loodussõbralike toodete kampaania. Sellega seoses riputasid kilekotte vähem ja korduvalt kasutama kutsuvad sildid üles Prismad, SPARid ja Kaubamaja. Kampaania logoga riidekotte nõustusid müüma aga ainult Prismad. Hinnaga 30 krooni tükk osteti neid sealt poole aastaga 800.
ERLi säästva tarbimise töörühma koordinaator Allan Kokkota arvab, et kilekottide massilise kasutamise põhjuseid Eestis on peamiselt kolm: mugavus, see, et kaupmehed ei arvesta säästlikkusest huvitatud kliendirühmade huvidega ning et riigi maksusüsteem soodustab ressursside raiskamist. Lisaks on kilekotimüüjad huvitatud võimalikult suurest käibest.
Mida teha, et inimesed pakenditega säästlikumalt ümber käiksid? “Meie koolitame lapsi - möödunud aastal selgitasime 1800 lapsele, kuidas kilekotte naftast tehakse ja kuidas need prügilas pärast sada aastat tarbetult vedelevad,” ütleb Kokkota. Sellel aastal jätkab ERL ökotoodete kampaaniat ning jäätmete (sealhulgas pakendite) sorteerimise teemalist koolitustööd.
Seni on kilekott ostjate seas konkurentsitult menukaim pakend. Ka odavaim, sest kui suur kilekott maksab poes enamasti poolteist krooni, siis paberkott on sellest vähemalt kaks korda kallim. Näiteks Sikupilli Prismas ostetakse selliseid suuri kilekotte kuus 60 000-70 000 tükki. Paberkotte vaid 2000.
Ainult Säästumarketites saab kasutada võimalust viia ostud koju kaubakastides, mis kassa juurde riita on laotud – ja kliendid teevad seda meelsasti.
Eestis kotid maksu alla ei lähe
Paljudes teistes riikides nii massilist kilekottidesse pakendamist kui Eestis ette ei tule. Kerli Kant viibib praegu tuntud tarbimisriigis - USAs Kalifornia osariigis. Seal seisab poes kassa taga inimene, kes paneb su kaubad tasuta kile- või paberkotti (enamasti on mõlemad valmistatud ümbertöödeldavast materjalist). Kui ulatada pakendajale aga õigel hetkel oma kaasavõetud kott, arvestatakse paljudes poodides sinu ostusummast maha veel viis Ameerika senti.
Oma õpingutest Taanis mäletab Kant, et rull kilekottidega asus pärast kassatädi. Igaüks, kes tahtis, pani sinna ainult selle kauba, mis näiteks tilkus. “Ka see on minu arust mõistlikum kui sundviisiline pakendamine.”
Iirlased andsid oma kauplustes viimase tasuta kilekoti välja kevadel 2002. Iga kott hakkas sellest peale maksma umbes kaks Eesti krooni. Mõne aasta eest läbi viidud uuring näitas, et keskmine iirlane kasutab aastas 342 kilekotti ja loodetakse, et nn plastimaks vähendab seda hulka tunduvalt.
Sikupilli Prisma juhataja Riina Uska ei usu, et Eestis oleks võimalik kilekottide kasutamist maksu abil vähendada: “Kui väikesel kilekotil oleks ka mingi hind, teeks see teeninduse palju aeglasemaks.” Lisaks kardavad kauplused kliente kaotada: “Meil on 8000 ostvat klienti päevas. Enamus ei võtaks siis seda kilekotti ja kui ta koju jõudes avastaks, et mingi kaup on sellepärast rikutud, teeks see meile palju kahju.”
