Kindral Laidoneri trofeed Iraagist
Hilissügisel 1925 saatis Rahvasteliit Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri missioonile Iraaki. Ta juhtis komisjoni, mis pidi Mosuli linnas lahendama Iraagi ja Türgi piiritülisid ning vaigistama nende tõttu tekkinud rahutusi. Paljuski tänu Laidoneri aruandele otsustas Rahvasteliit anda Mosuli Iraagile ning Inglismaa, Iraak ja Türgi sõlmisid 5. juunil 1926 Ankaras sellekohase lepingu.
Briti toonane kõrgeim komissar Iraagis Henry Robert Conway Dobbs hindas Laidoneri tööd kõrgelt. "Kindral Laidoner toimetas kohapeal asja uurimist erakorralise energia ning kindlusega ja väljendas oma otsuse tähelepanuväärt erapooletus ettekandes, mida avameelselt tunnistasid mõlemad tülitsevad pooled. Tema ettekanne mõjutas tugevasti Rahvaste Liidu otsust 1925. a detsembrikuul - anda Mosul Iraagile. Iraagi riigi olemasolu aga ilma Mosulita oleks olnud väga küsitav," kirjutas Dobbs hiljem mälestusartiklis "Õiglane kohtunik Irakis".
Laidoneri Iraagi-missioonist saab aimu tema kirjadest abikaasa Mariale ja poeg Mišale ning kindrali intervjuust Läti ajakirjanikule Genfis. Laidoner imetles idamaa kaunist loodust, aga tal ei jäänud tähele panemata ka muistised.
Laidoner mustal turul
Laidoneri kirjadest koju ei selgu küll kuidas, aga mingil moel tutvus kindral kohalike "harrastusarheoloogidega". Võimalik, et nood ise sobitasid välismaa kindraliga tutvust. Igal juhul näib, et nendele meestele oli muistsete sumeri esemete otsimine ja müümine korraliku elatise teenimise viis. Ja nad oskasid Laidonerigi konksu otsa võtta.
Laidoner oli Mosulis elanud vaevalt nädala, kui ta 5. novembril 1925 juba kirjutab abikaasa Mariale oma saagist. "Ostsin endale mõne Niineve antiikeseme: kiri savist ümbrikus; pitsat, millega on suletud minu kiri; väike lõvi Assurist; ja mõtle - vanust neil esemetel on rohkem kui 2500 aastat, sest Niineve purustati 612. aastal enne Kristust. Väljakaevamisi siin praegu ei toimu. Connexridi palee kohalt on "kuidagiviisi" kaevatud, aga Assharadoni palee künkal on kõrgendik, kus kõrgub prohvet Joona püha mošee, moslemid austavad seda ja seal ei tohi kaevata. Mõningad küll uuristavad seal juhuslikult ja salaja ja sealt on ka pärit minu kiri ja pitsat ja veel ühed kivikesed sõrmuselt. Neilt asjaarmastajatelt arheoloogidelt võib osta huvitavaid muistiseid, aga nad on väga kallid," kirjutab Laidoner.
Kindral ei unustanud ka oma poega Mišat. Novembri keskel kirjutas ta pojale, et tallegi on kingitus olemas. "Muideks, ostsin sulle siit ühe Makedoonia Aleksandri mündi. Ja kujuta ette - tolle aja mündid olid praegustest isegi kaunimad. Ja ometi on see 2200 aastat tagasi. Siin on üldse palju igasugu muistiseid," teatab Laidoner vaimustusega.
Milline mulje jäi kindralile Iraagist? "Kõik siin on ebatavaline: tolm, roheluse puudumine, varesed ja varblased nagu meilgi; nägin siin kuldnokki - võib olla meie omad meie aiast. Majad linnas - kuubikujulised karbid; tänavad, väljaarvatud kaks inglaste poolt tehtut - kitsad ja räpased, aga lapsed tänavatel - nii räpased, et kahju hakkab ja paljud neist suurte silmadega. Tänavad on täis mehi, naisi muidugi pole näha. Mulle isegi näib, et idas on elu nii maha jäänud, liikumatuks muutunud seetõttu, et naine siin elust osa ei võta: üks pool inimkonnast ei avalda siin elule mingit mõju, osalt seetõttu, et naine on kodune poolori - ja m ehed on muutunud üpriski laisaks.
Mis on siin veel ebatavaline? Ebatavaliselt meeldiv päike, mitte eriti palav ega ka külm, ja mõtle - seda novembrikuus. Ebatavaliselt kaunid taeva, mägede, horisondi värvingud loojangu ja päikesetõusu ajal, muidugi seal, kus pole tolmu, see tähendab natuke linnast eemal. Tigrise vesi paistab lennukilt täiesti roosa, peaaegu punasena, tegelikult on ta pruunikarva sogane. Nii palju sulle siis Mosulist," kirjutab Laidoner abikaasale 5. novembril 1925.
Laidoneri Iraagi-missioon oli edukas, ent väsitav. Hiljem Läti ajakirjanikule antud intervjuus vastas ta küsimusele, mitu kilomeetrit ta sõitis kokku ära, et üle 6000 kilomeetri. "Neist ainult 1500 raudteel, 2500 lennukil ja umbes sama palju autol." 23. novembril lahkus Laidoner Mosulist ja alustas tagasiteed koju.
Kingitus Tartu Ülikoolile
Iraagist naastes otsustas Laidoner kinkida haruldasemad muinasesemed Tartu ülikoolile. Veebruari lõpul 1926 avaldas Päevaleht artikli "Kindral Laidoneri annetus Tartu ülikoolile". Kindral oligi ülikoolile annetanud väikese savist lõvikuju ning kaks kiilkirjatahvlit. Pitsati ja sõrmuse-kivikesed jättis Laidoner endale mälestuseks ning nende hilisema käekäigu kohta puuduvad andmed.
Päevalehe teatel oli lõvikuju leitud Assüüria esemese pealinna Assuri varemetest. "Tegemist on ainult lõvi peaga, kuna kuju keha on inimese oma - selgesti võib ära tunda inimese käsi ja jalgu, samuti riietust. --- Üldiselt on kuju, mille vanadust umbes 3000 aasta peale tuleb arvata, hästi hoidunud."
Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi peavarahoidja Ingrid Sahki sõnul on selle umbes 12 sentimeetri kõrguse savikujukese näol tegemist "tõrjeamuletiga, mis pärineb Uus-Assüüria ajajärgust 9.-7. sajandil eKr. Selliseid väikesi kujukesi kaevati ukseläve alla maasse kaitseks kurjade jõudude eest." Samasuguse lõviinimese kuju on leidnud väljakaevamistelt Assuris aastal 1909 ka Saksa arheoloogid.
Vanim kolmest kingitud esemest on tilluke, 3,6 sentimeetri kõrgune Sumeri kiilkirjatahvlike. Tahvlikese tõlkis ära Jaana Strumpe, kes kaitses sellest 2001. aastal ülikooli usuteaduskonnas bakalaureusetöö. Kiilkirjatahvel osutus Uri III dünastia ajast pärit majandusaruandeks. Strumpel õnnestus tahvel täpselt dateerida - 2046. aasta eKr.
Kiilkirjatahvli ühel poolel on puusepa, teisel pilliroopunuja ühe päeva töötulemused: "1354. puupalgilt palgatud puusepp tasu eest laasis koore ühe päeva jooksul. Šakkani templi (jaoks) (saadi) Lugalazidalt vääriskivi(d). Järgmisel aastal hävitati Kimaš, sellest järgmisel aastal. 108 m2 suure pilliroomaja (jaoks) 6 laia pillirooposti, (võetud) 3 šár'i (suuruselt) pilliroopõllult, palgatud roopunuja tasu eest põimis kokku ühe päeva jooksul." Kuigi maailma mõistes on tegemist väga tavalise dokumendiga, on see Eesti jaoks unikaalne - teist sellist meil lihtsalt pole.
Tüli Ermitaažiga p>
Kahest kingitud kiilkirjatahvlist osutus ootamatult huvitavaks Assüüria tahvel koos saviümbrikuga, pärit enne 1115. aastat eKr. "Huvitav on, et kirja omal ajal ümbrikust välja pole võetud - nähtavasti ei jõudnud see adressaadi kätte - ja see asjaolu tõstab kindlasti asja väärtust," kirjeldab Päevaleht tahvlit veebruaris 1926.
Kuni augustini 1986 ei teatud, mis tahvlil kirjas on. Siis palus Ermitaaž kiilkirjatahvlit näitusele eksponeerimiseks, mida Tartu Ülikool lahkelt lubas. Ermitaaž omalt poolt kohustus tahvli restaureerima ja teksti dešifreerima.
1989. aastal ilmuski Ermitaaži teadusliku töötaja Ninel Jankovskaja kirjutis tahvli kohta. Selgus, et Laidoneri kätte oli sattunud tõeline haruldus. "Tahvlil sisalduv tekst on üks väheseid, mis puudutab võlaorjusest vabaksostmise korda. Rohkem on teada seadusi orjusesse sattumisest kui sellest vabanemisest. Sellisena on tegemist unikaalse dokumendiga," selgitab Horisondis 2004. aastal ilmunud artiklis Ingrid Sahk.
Kirjas seisab, et ori on end peremehe käest hõbeda eest vabaks ostnud ning et ei peremehel ega kellelgi teisel pole õigust hilisemateks nõueteks selles asjas. Kiilkirjateksti lõpus on tunnistajate nimed, kirja koostaja nimi ja silinderpitsati jäljend.
Ermitaaž, saanud teada, milline haruldus neile Tartust oli laenatud, otsustas eestlased pika ninaga jätta. Kui ülikool 1991. aastal Ermitaažiga ühendust võttis, selgus, et muuseum polegi tahvlit välja pannud. Möödus veel kolm aastat, aga Ermitaaž hoidis tahvlit endiselt oma käes. Ei jäänud muud üle, kui muuseumi toonane peavarahoidja Anu Laansalu sõitis ise Peterburi - turistiviisaga.
Kuigi Ermitaaži töötajad püüdsid kohtumist südika naisega igati vältida, see neil ei õnnestunud. Laansalu sai asedirektoriga kokku ja nõudis muuseumi vara tagastamist. Asedirektor Vilenbachov aga teatas, et kuna Tartu Ülikool pole vastava taotlusega Venemaa kultuuriministeeriumi poole pöördunud, ei saa ta tahvlit tagasi anda. Pärast pikka asjaajamist õnnestus Laansalul siiski kiilkirjatahvel kätte saada ja tagasi Tartusse toimetada.
Kindral Laidoneri kingituse tähtsust on raske üle hinnata - sarnaseid muinasesemeid pole üheski teises Eesti muuseumis. Kui sakslastel, brittidel ja teistel mõjukatel riikidel oli võimalus Iraagis teha arheoloogilisi kaevamisi ning leitu vabalt oma kodumaale toimetada, siis eestlaste ainsaks võimaluseks jäi üksikesemete ostmine "hõlma alt".
Muististe loata väljavedu Iraagist on tänapäeval suur probleem, sest Iraagi sõja ajal röövisid liitlasväed sealsetest muuseumidest palju hindamatuid väärtusi. Hulk neist jõudis mustale turule Euroopas ja Ameerikas. Laidoneri nende röövlitega kõrvutada ei saa - ta ostis muinasesemed, et kinkida need muuseumile.
