Kindral McChrystali sündroom – mida meil sellest õppida on?
Juunis 2009 nimetatakse kindral Stanley McChrystal Afganistanis tegutsevate rahvusvaheliste jõudude (ISAF) ülemaks. Aasta hiljem ilmub ajakirjas Rolling Stone artikkel „The Runaway General”, milles McChrystal ja tema kaaskond avaldab põlgust Ühendriikide administratsiooni võtmeisikute suhtes. Kriitikast ei pääse isegi USA president ehk kindrali ülemus.
Kaks päeva enne skandaalse artikli ilmumist käsutatakse kindral McChrystal Valgesse Majja ning ta vallandatakse ametist. USA ja briti press murravad aga veel tükk aega pead, miks oli kindral ajakirjaga nii avameelne – kas tal puudus kogemus ajakirjanikega suhtlemisel või kaotas ta valvsuse? Või oli see tema poolt hoopis hoolikalt kavandatud samm, mille abil ta vabastas end Afganistani sõja läbikukkumise koormast?
Rolling Stone’i artikliga võib igaüks veebis tutvuda ja sellest oma järeldused teha. Rahvusvaheline meedia on mõnuga tsiteerinud ennekõike neid kohti artiklis, kus solvatakse USA administratsiooni – presidenti, kaitseministrit, presidendi julgeolekunõunikku ja teisi –, jättes tähelepanuta McChrystali olulisima sõnumi: Afganistani sõda ei ole võimalik võita.
Winning, it would seem, is not really possible. Not even with Stanley McChrystal in charge, on lause, mis Rolling Stone’i artikli lõpetab.
Tõi uue strateegia
Ometigi pandi McChrystalile tema ametisse nimetamisel suured ootused. Aastaid Ühendriikide sõjaväe erioperatsioone juhtinud mees tuli välja uue „mittekonventsionaalse“ strateegiaga. Nende erioperatsioonide juhtimine loodi USAs pärast 2001. aasta New Yorgi terrorirünnakuid ning erioperatsioonide meestel olevat tähelepanuväärseid saavutusi nii Iraagist kui ka Afganistanist.
McChrystali professionaalne edu põhines mitmel asjaolul – tema tihedal koostööl luure keskagentuuriga CIA, strateegilisel ja taktikalisel läbinägelikkusel, rahvusvaheliste tavade ja normide eiramisel lõppeesmärgi nimel ning suutlikkusel innustada alluvaid ka siis, kui edu tundub olevat võimatu.
Sellised omadused peavadki olema juhil, kes võidab Afganistani sõja. McChrystali nimetamine selleks tundus igati loogiline.
Tema uus strateegia Afganistani tandril, mis ilmus eesti keeles märtsis 2010 ajakirjas Sõdur ning mida on kommenteerinud endine Afganistanis teeninud luureohvitser Rene Toomse, nõuab mundrikandjatelt lühidalt kokku võttes mõttemaailma muutust.
Kohalikega tuleb hakata tihedamalt suhtlema, kaasata nad oma partneriteks. Neid tuleb empaatiliselt mõista, mõjutada pigem prääniku kui piitsaga, kasutades oskuslikku äraostmispoliitikat. Peab sulanduma nende kogukondlikku struktuuri ja aitama kaasa hea valitsemise traditsiooni tekkele.
Mässajate mahasurumine relva jõul jäi uues strateegias tagaplaanile. Ehk teisisõnu, McChrystali mõttekäigu kohaselt tuleb Talibani sissid esmalt ümbruskonnast isoleerida, muuta nad kaasmaalaste silmis ebasümpaatseteks ning vastuvõtmatuteks ja alles siis nad tappa. Vaid nii välistatakse, et iga hukkunud sissist märtri asemele astub paar-kolm tema järgijat, kelle motiiviks on kättemaks.
Rene Toomse on kindral McChrystali juhtnööridest tuletanud mõned ettepanekud Eesti kaitseväelaste väljaõppe muutmiseks.
Vajame multitalente
Me ei tea, kauaks Eesti sõdurid Afganistani jäävad ning milliste missioonidega tuleb neil tulevikus kokku puutuda – Sudaan, Jeemen, Iraan, Pakistan või mõni riik Magrhebi vööndis? Igatahes peavad meie tulevased missioonisõdurid olema psühholoogid nagu Talis Bachmann, mulitilingvistid nagu Uku Masing, teoloogid nagu Toomas Paul, etnoloogid nagu Lennart Meri, majandusteadlased nagu Jürgen Ligi ja veel ka võimekad sõdalased.
Sest selleks, et vastased ülejäänud elanikkonnast isoleerida, seejärel hävitada, tuleb neil välkkiirelt endale selgeks teha uue missioonipiirkonna spetsiifilised tingimused, sealne kultuur ja keel, kohalike rahvaste ja hõimude omavahelised suhted, usundid ja religoonid.
McChrystal on nüüdseks kohalt tagandatud ja erus, kuid tema juhtnöörid elavad ka tema järeltulija, kindral David Petraeusi ajal. Iseasi, kuidas ja mil määral suudavad pataljonide ja kompaniide juhid neid järgida.
Selle poole peab siiski püüdlema, sest pole kahtlust, et McChrystali retsept Afganistani sõja võitmiseks on ainuõige ning selle eiramisel poleks edulootustki.
Ent mis siis ikkagi oli McChrystali eesmärk, kui ta avameelitses Rolling Stone’i ajakirjanikuga? Kindral tegi puust ja punaselt selgeks, mis on Afganistani sõjas võtmetähtsusega, ajades oma resoluutsusega nii mõnegi turri.
Kuid sellel skandaalil on ka teine külg. Ajaleht Washington Post avaldas detsembris 2009 artikli „Civilian, military planners have different views on new approach to Afganistan”, kus toodi välja sõjaväelaste ja tsivilistide eriarvamused Afganistani sõja strateegia suhtes.
Eestigi kogemus näitab, et tegelikult ei ole sedalaadi vaadete lahknevus üllatav. Huvitav on nende erimeelsuste ja tülide levimise viis ajakirjandusse. Varem või hiljem lekivad sellised asjad nii USAs kui ka Eestis.
Suvel 2009, enne kui president Barack Obama kuulutas välja oma uue Afganistani plaani, lekitati Washington Postile kindral McChrystali kirjutatud memorandum. Vandenõuteoreetikud usuvad, et sellega sunniti presidendile peale teatud sõjaagenda. Ehk siis McChrystali agenda. Igatahes pärast seda lekitust arutasid kõik uue sõjastrateegia üle kindralite, mitte poliitikute vaatepunktist.
Üleüldse läheb kindralite ninakus aina suuremaks. Kui varem kritiseerisid Ühendriikide juhtkonna ettevõtmisi Iraagis ja Afganistanis vaid erru läinud kindralid-admiralid, siis nüüd on seda tegema hakanud tegevteenistujad. Bostoni ülikooli professor, erukolonel ja Vietnami sõja veteran Andrew Bacevich leiab, et see on otsene rünne tsiviilkontrolli põhimõttele.
President Georg W. Bush viis oma rahva sõtta terrori vastu, kusjuures see sõda pidi olema pikk ja kestev. Kui üks rahvas on permanentselt sõjas, muutuvad kindralid selles ühiskonnas aina tähtsamaks. Kindralitel kui sõdiva rahvuse ekspertidel tekib kõrgendatud enesetadvus.
Millise vormi see eneseteadvus omandab, näitaski Rolling Stone’i artikkel.
Neljatärnikindral pani kahtluse alla Ühendriikide presidendi ehk oma ülemjuhataja kompetentsuse. Senaator John Kerry, samuti endine sõjaväelane, kes asus Vietnami sõjast naasmise järel tollast administratsiooni ägedalt kritiseerima, pidas kindral McChrystali väljaastumist lubamatuks. Ennekuulmatu, et tegevteenistuses olev mees kritiseerib oma ülemjuhatajat!
Või äkki tõmbas salakaval Rolling Stone’i ajakirjanik vähese meediakogemusega kindrali ikkagi kuidagi haneks? Ajakirja peatoimetaja igatahes kinnitas, et artiklit näidati McChrystalile enne selle avaldamist ning kindral ei redigeerinud sealt kriitikat välja. Ehk teisisõnu, mees teadis, mida mees teeb.
Mässavad sõjamehed
Kas „mässavate“ sõjaväelaste sündroom võib kanduda ka Eestisse? Kindlasti. Kui rahvusvahelised missioonid ja neil au ja kiituse teenimine muutuvad Eesti kaitseväe põhitegevuseks, toob see kaasa mundrikandjate kõrgendatud eneseteadvuse.
Meie tsiviilkontrollijad satuvad tõeliselt veidrasse olukorda – nad ei saa kaitseväelaste eriarvamusi julgeolekualastes küsimustes kahtluse alla seada, sest nende teenistusalane maine sõltub kaitseväelaste tublidusest välismissioonidel.
Ameerika Ühendriigid on meie eeskuju nii heas, halvas kui ka selles, mis on „sealpool hea ja halva piiri”. Sealt eeskuju võtmine ei sõltu meie tsiviilkontrollijate eelistustest.
Mida pikemalt ja sügavamalt meie kaitsevägi vajub rahvusvaheliste missioonide tuiskliiva, seda tõenäolisemaks muutub mässulise kindrali McChrystali sündroom meilgi.
Seni läksid Eesti sõjaväelased esmalt reservi ja alles siis rääkisid oma suud puhtaks. Tulevikus räägivad nad oma suud puhtaks ja siis lähevad, õigemini, on sunnitud minema reservi.
McChrystal igatahes saadeti reservi auga – ta säilitas oma neli tärni ning õpetab nüüd Yale’i ülikoolis kriisijuhtimise aluseid.
