Külast mööduv maantee on taastatud jaapanlaste abil. Hea ühendus suuremate keskustega peaks tagama toodangu pääsemise suuremale turule. Inimestele oleks justkui loodud kõik tingimused oma eluolu parandamiseks. Ometi pole basseinides kala juba terve aasta, kuna kalamaimuga tegelemiseks puudub auto. Parem pole seis ka mesitarudega, millest vaid kolmandik on mesilaste poolt omaks võetud. Mett ei ole kahe aasta jooksul veel nii palju toodetud, et selle saaks turule viia. Kuigi “meetootjad” läbisid koolituse, kus õpetati, millal ja kuidas peab meekärgi välja võtma, mindi mee järele ikkagi liiga hilja ehk siis, kui mesilased olid oma mee juba ise ära tarvitanud.

Kuid mitte kõik jõupingutused pole Sambias liiva jooksnud. Võib tuua ridamisi edukaid näiteid, kus doonorriikide ja sihtriigi ühise pingutusega on inimeste elu oluliselt paremaks muutunud. Alustades poliitilise valuutana toimiva maisiväetise jagamise süsteemi läbipaistvamaks muutmisest, abielu- ja lesknaisi mittediskrimineerivatest omandi- ja perekonnaseadustest kuni maanteede, puhta joogivee kaevude ja looduskaitsealade ehitamiseni välja. Ühiskonnad ei seisa ka Aafrika riikides paigal ning vähegi rahumeelsemas keskkonnas muutub elu silmanähtavalt paremaks. Tõsi, vahel küll aeglasemalt, ebaühtlasemalt ning suuremate tagasilöökidega, kui seda doonorid ootaksid.

Siiski tuleb arengukoostöös ausalt näkku vaadata tõsiasjale, et selle töö tulemused on mitme muutuja tõttu sama riskantsed ja ebakindlad kui võit sõjas. Tulemuste saavutamiseks vajavad strateegia ja taktika pidevat kohandamist konkreetsetele oludele, kuid erinevalt sõjast, kus on tegemist kahe vastasega, peaks arengukoostöös doonor- ja sihtriik olema ühise eesmärgi nimel töötavad partnerid. Koostöö inimeste vahel pole aga kunagi lihtne ning ka arengukoostöös kipub olema palju ükskuid võidetud lahinguid ehk projekte, vähem võidetud sõdu ehk sihtriigi sõltumatuse saavutamist arenguabist.

ÜRO inimarenguindeksi järgi on Sambia maailma vaesemaid riike, kes viimastel aastatel on olnud uhke oma esindusliku majanduskasvu üle. Suurte vasekaevandustega riik on viis kuni seitse protsenti majanduskasvu aastas saavutanud peamiselt tänu vase kõrgele maailmaturuhinnale. Edukas kaevandusäri on kaasa toonud kasvu ka muudes lähedalt seotud sektorites, nagu transport ja ehitus. Koos majanduskasvu ning suurenenud sissetulekutega on tõusnud valitsuse eneseteadlikkus, soov teha poliitikavalikuid oma äranägemise järgi ning seda ka riigieelarvet rahaliselt toetavatele arengukoostöö partneritele välja öelda.

Viimased võivad, kuid alati ei pruugi nende valikutega nõustuda. Kui nad ei nõustu, järgneb tavaliselt psühholoogiliselt keeruline dialoog, mis kujuneb enamasti õpetaja ja õpilase dialoogiks, kus õpetaja on rahulolematu. Arenguabi rahastajate peamine ülesanne on Sambia valitsuse eufooriat maha jahutada, sest vaeste hulk ei ole vähenenud. Üleval püütakse hoida ka jätkusuutlikku majandussektorite mitmekesistamise vajadust, sest Sambial on väga valus neljakümne aasta tagune kogemus, kui suhteliselt heal järjel oleva riigi majandus kukkus samas tempos vase maailmaturu hinnaga.

Arengukoostööpartnerite “sõda” seisneb selles, kuidas ühtlustada saaja ja andja poole nägemus, soovid, ootused ning töömeetodid, kui osapooled esindavad väga erinevaid kultuure ning rahastajate poolel istub laua ääres väga palju nõudliku pilguga “õpetajaid”. Doonorite suur hulk ning killustatus, samuti sihtriigi ametkondade võime vastata neile esitatud bürokraatlikele nõudmistele võib olla abisaajale suureks koormaks.

Probleem on globaalne ning selle leevendamiseks on püütud doonorite tööd paremini koordineerida. Miks mitte ühtlustada näiteks auditid ning aruandluse vormid. Sihtriikidele on antud võimalus otsustada, millise doonoriga ja millises valdkonnas koostööd teha soovitakse. Sambias on arengukoostöö koordineerimine ja doonorite tegevuse ning riigi arengustrateegiate kooskõlla viimine läinud veel üsna libedalt, ehkki mitte valutult.

Doonorriik võib otsustada, et tõmbab sihtriigis oma raha mõnest valdkonnast välja ja suunab selle mõnda teise valdkonda. Või lõpetab arenguabi andmise lühikese etteteatamise järel hoopis. Sambia puhul ei näinud riik ise enam oma doonorina üht pikaajalist partnerit keskkonna alal. Aastatega olid suhted kahe poole vahel jahenenud. Doonoril soovitati suunata oma raha mujale, mida viimane ka hea meelega tegi.

Suur hulk riike, sealhulgas Sambia, on pikaaegsest arenguabist sõltuvuses. Teisalt maadlevad doonorriigid majandussurutisega ja vaatavad arenguabiks kulutatud rahale aina kriitilisema pilguga. Kuna raha on vähem, soovitakse selle kasutamisel näha paremaid tulemusi, mistõttu esitatakse selle kasutamiseks karminaid tingimusi – alates maksude kogumisest kuni mitmeparteilise demokraatia ja naiste võrdõiguslikkuseni. Arenguabi saajat sunnivad karmid tingimused otsima lihtsamaid lahendusi.

Selleks ulatavad Ida- ja Lõuna-Aafrika valitsustele päästeinglina abikäe uued äripartnerid Hiinast, Indiast ja Brasiiliast (kes ise on endiselt arengukoostöö sihtriigid). Nad tulevad äri tegema ning ei vaeva Aafrika valitsusi kõrgete väärtushinnangute ega karmide nõudmistega. Pahatihti on nende ärid hoopis väljaspool igasuguseid väärtusnorme ning eiravad keskkonnasäästlikkuse ja majanduse jätkusuutlikkuse põhimõtteid. Kurikuulsad on selles osas hiinlased, mis aga ei tähenda, et kõik Hiinast tulev on halb. Aafriklastele luuakse siiski uusi töökohti, ehkki loodetust vähem, sest Hiina ettevõtted toovad sageli kaasa ka hiinlastest töötajad.

Sellised muutused on toonud Aafrika kontekstis traditsioonilistele arengukoostöö partneritele kaasa uue tegutsemiskeskkonna, sest 21. sajandil ütlebki majanduslikku enesekindlust kogunud Aafrika riigi valitsus, et ärge tulge doonorrahaga, vaid tooge meile investeeringuid ja teeme äri. Ja neil on väga õigus, kuna see oleks üks niit abisõltuvusest väljajõudmiseks. Kuigi see ei ole imeravim arenguriigi kõikide probleemide lahendamisel, nähakse üha veendunumalt arengukoostöö raha ning erasektorite investeeringute kombineerimises üht võimalust saada pikaaegsemaid tulemusi.

Sambia ja paljude teiste arenguriikide häda on väga kallis ärikeskkond, mille muutmine sõltub valitsuse võimekusest oma bürokraatiamasin paindlikumaks muuta ja soovist võidelda lokkava korruptsiooniga. Pumba juures olevail ametnikel on aga korruptsiooniga raske võidelda. Hiinlased ja indialased ostavad altkäemaksudega enda teenistusse valitsuspartei võtmeisikud ning kohalikud liidrid, nood saavad pikaajalise ülisoodsa teenistuse.

Nendele ettevõtetele, kelle väärtushinnangutega on selline lähenemine vastuolus, tehakse turule sisenemine väga keeruliseks. Paljude lääne ettevõtete otsus mängida sellise korruptsiooniga kaasa on eriti irooniline, sest nende kodumaal tasutud maksudest on läinud mingi osa arengukoostöö kaudu samasse sihtriiki ning sellest on otseselt rahastatud ka korruptsioonivastast võitlust.

Ehkki korruptsioon on siiani probleem, nähakse Sambiat ning mitme teise Sahara-aluse Aafrika riigi majandust kui tõusvaid turge, millel tasub silm peal hoida. Juunis väisas Sambiat USA riigisekretär Hillary Clinton, kes rääkis oma sõnavõtu ühes ja samas lõigus nii sellest, et korruptsioon takistab vaesusest väljatulekut ja selle suhtes tahavad ameeriklased näha radikaalsemat tegutsemist, kui ka sellest, et USA ja Sambia avavad kaubanduskoja vastastikuse kaubavahetuse ergutamiseks.

Majandusarengu põhiline eesmärk peaks ju olema kõikide riigis elavate inimeste elukvaliteedi parandamine. Kuid halbade valitsemistavade puhul ei vähene täielikus vaesuses elavate inimeste hulk ega riigi võime iseseisvalt areneda. Kaasnevad probleemid nii nakkushaiguste, konfliktide, näljahäda kui ka põgenikega. Sambia puhul on odavam vaest, kuid rahumeelset riiki toetada arengukoostöö ning majanduse turgutamise kaudu kui tegeleda vaesusest tekkivate konfliktide ning konfliktijärgsete probleemidega.

Paljud probleemsed käitumismustrid on inimühiskonnas universaalsed. Aafrikas esinevaid probleeme on ühel või teisel moel näha igas maailmanurgas. Aafrika ei ole ka “üks riik”, kuigi paljusid traditsioone ja nendest tulenevaid raskusi või eriarvamusi saab saab teatud piirini regiooniti üldistada.

Kindel on see, et Aafrikas on palju riike, kus asjad lähevad halva valitsemisega allamäge. Kuid on veel rohkem riike, kus areng liigub ülesmäge – vahel ehk aeglasemalt kui abistajad-rahastajad sooviksid.

Kuna maailm muutub, tuleb ka Aafrikas tegutsevatel doonoritel oma tegevusele kriitiliselt otsa vaadata ning oma suhtumist, käitumist ning ootusi vastavalt olukorrale muuta. Tarvis on säilitada strateegilist kannatlikkust ning uskuda, et sebral on mustad triibud valge peal, mitte vastupidi. See ongi Aafrika, mis ei pea olema nagu Euroopa või USA.

Autor töötas viis kuud vahetusdiplomaadina Soome saatkonnas Sambias.


Sambia
Vabariik Kesk-Aafrikas
Territoorium: 752 618 m²
Rahvastik: 12,9 miljonit
SKT elaniku kohta:
30 korda väiksem kui USAs,
12 korda väiksem kui Eestis