On teisipäev. 

Novembrihommik on hämar. Rakvere reaalgümnaasiumis tõotab tulla koolipäev nagu koolipäevad ikka.

Kui kell lööb kolmandat vahetundi, jalutavad kaheksanda klassi lapsed klassiruumist välja. Ka selles ei paista midagi erilist.

Õues akna taga on juba valgem.

Keegi ei tea täpselt, kuidas see alguse saab - aga korraga on klassiuksel rüselus. Joostakse vaatama.

Klassi "omamoodi vaimseks liidriks" (klassijuhataja sõnad) peetav Aleksei* (15) ja klassiõde Andra (13) on sattunud kaklusse. Vahekord on ebavõrdne - väike Andra on klassi suurimat kasvu Alekseile pikkuselt vaevu rinnuni.

Üks hilisematest versioonidest räägib, et Aleksei seisis klassiruumi uksel ees ega lasknud Andral klassi siseneda. Poiss tõmbas tüdrukut selja tagant kapuutsist, togimine jätkus juba tahvli ees, selle käigus tõmbas tüdruk küüntega poisil üle näo. 

Kaklus vaibub hetkeks.   

Siis aga tegutseb poiss juba otsustavamalt ja tungib endast kaks aastat nooremale ja kasvult väiksemale klassiõele kallale. Tegemist ei ole paari löögi või väiksemat sorti nügelemisega - vaid tõsise peksmisega. 

Selleks ajaks on pealtvaatajaid veelgi juurde tulnud. Aga miskipärast ei sekku keegi.

Varsti jõuab kaheksanda klassi uksele ka ärev koolidirektor, kes otsustab kutsuda politsei.

Kui arstid Andra hiljem läbi vaatavad, avastatakse tal mitu peavigastust - verevalumeid näos ja muhud peas.  

Direktor Martti Marksoo, Rakvere reaalgümnaasiumi juht aastast 1991, ning direktori asetäitja Liivi Bauer (töötab koolis aastast 1978) seletavad hiljem, et Aleksei tegu võisid õhutada klassivendade nöökivad laused sel hetkel, kui kaklus hetkeks vaibus: "Sa jääd tüdrukule alla..."

Miks ükski klassikaaslastest, kes jõhkrat vahejuhtumit pealt nägid, ei sekkunud, jääbki õhku rippuma. Ilmselt aga sellepärast, et keegi ei julge teistest vanemale - Aleksei on jäänud klassi kordama -, klassis üsna tugeva positsiooni saavutanud ja vahel äkkvihaselt käituvale poisile vastu hakata.

Andra ema kuuleb juhtunust tütrelt telefoni teel. Ta teeb seejärel politseile avalduse, mille peale algatataksegi kriminaalasi. See on üsna märkimisväärne, sest tihti ei jõua koolivägivalda puudutavad juhtumid eri põhjustel üldse kooliseinte vahelt kaugemale.

Eestis saab vastutusele võtta lapsi alates 14. eluaastast, nooremate puhul tuleb kriminaalasi asjaolude selgitamise järel süüvõimelise subjekti puudumise tõttu lõpetada. 

Alles mitu päeva hiljem ilmnevad Andra kehal juhtunu tegelikud jäljed. Ema kirjelduste järgi läks tüdrukul üks silm paistetusest peaaegu kinni, valus oli üks käsi (seda ei saanud kõrgele tõsta), jala peale astumisest oli väike varvas paistes, sinikad... See loetelu pole ammendav. Sel kolmapäeval on Andra veel kodus. 

Samal ajal sadeneb kannatanud tüdruku klassiõdedesse vaikselt hirm Aleksei ees - mis saab siis, kui poiss tagasi k ooli tuleb? Tüdrukud kardavad teda. Õpetajatele on keegi öelnud, et mõned tüdrukud kardavad teda nii, et ei julge kooli minnagi.

Räägitakse ka, et Aleksei justkui soosiks neid, kes suitsetavad. Ei suitseta - või ei ole suitsu proovinud - aga ainult mõned õpilased kogu klassi peale.

Avaldus on politseile juba esitatud, kui Andra emale tuleb ootamatu kõne. Helistab Aleksei sama gümnaasiumi juba lõpetanud õde Renate ja soovitab tungivalt avaldus tagasi võtta. Päev hiljem tuleb kõne ka Aleksei emalt. Tema vabandab kõigepealt, palub aga samuti avalduse tagasi võtta.

Andra vanemad jäävad siiski endale kindlaks. "Poiss olevat ka varem närviline olnud ja õpilasi toginud - aga meie tüdruk sai nüüd kõige julmemalt peksa," põhjendab ema. Et Andral oleks Alekseiga varem tülisid olnud, ema ei tea. "Puhtjuhuslikult olevat ette jäänud."

Ema soov on, et asi saaks mõistliku lahenduse.

Esialgu on Aleksei koolist kõrvaldatud.

Milline on kogu selle loo keskmesse sattunud poisi taust? 

Aleksei emal on alguses raske uskuda, et tema poeg nii käitus. Hiljem tunnistab ta: "Selles on Aleksei süüdi küll, et ta tüdrukut lõi. Aga ta ei lähe niisama lööma - et läheb õue ja kakleb. Aleksei ei ole selline, ta ei lähe õue üldse."

"Füüsiliselt tugev, ilus poiss. Natuke tõmmu, temas tundub olevat lõunamaist päritolu," kirjeldab klassijuhataja (töötab koolis aastast 1976). Kuna Aleksei on teistest vanem ja jäänud klassikursust kordama (klassijuhataja ütleb, et "puudub soov ja motivatsioon õppida"), siis on ta teistest suurem. 

Esimesest klassist peale samas koolis käinud poisiga algasid probleemid õpetaja sõnul viiendas klassis.

Tema probleemse õpilase arvestuskaardil on praeguseks veel üks juhtum ühelt klassiekskursioonilt (samuti kaklus tüdrukuga); koos teiste poistega on ta löönud sisse klassiukse, valanud viha välja "elutute asjade peal", nagu ütlevad õpetajad. Tundides on tihti apaatne, ei tee kaasa, segab. On ka juhtunud, et saadab õpetaja pikalt. 

Kool on emaga rääkinud. Paar aastat tagasi avaldunud probleemide tagajärjel käisid nii poeg kui ka ema psühholoogi juures. Siis otsustati, et poiss saab tavakoolis hakkama küll ("Õpib keskmiselt, aga puuduvad soov ja motivatsioon," kordab klassijuhataja). Erivajadustega laste kooli panna ei ole teda vaja, kõlas tookordne otsus.

Praegu Rakvere reaalgümnaasiumil psühholoog puudub. Küll aga tegutseb sotsiaaltöötaja, kes suunab abivajajaid edasi psühholoogi juurde.

Kooli juhtkond ei taha endale võtta vastutust avada poisi perekonna taustu, sest neil ei ole selleks õigust (direktori asetäitja Liivi Bauer: "Ma käin praegu ise koolitusel, kus räägitakse, miks lapsed koolist puuduvad või miks nad miskitmoodi käituvad. Juba sünnituseelne aeg võib omada lapsele mõju").

Aleksei ema põhjusi poja käitumisele tuua ei oska. Ta kasvatab last üksi. Pisut vene aktsendiga naisehääl tele fonis räägib: "Suurema osa ajast on ta arvuti taga, mina olen pikalt tööl. Suitsu ta ei tee, ei joo. Sõbrad on head. Kodus on ta rahulik." 

Klassijuhataja ütleb, et poisil on ärevushäire. Ja äkkviha - vihastades ei pruugi ta teada, mida ta teeb. (Aleksei ema: "Alekseile ei meeldi eriti, kui keegi käib pinda. Kui kümme korda öeldakse ühte asja - siis ta vihastab.")

Selleks, et poissi mitte ärritada või pidurdamatut käitumist esile kutsuda, on mõned õpetajad talunud tema käitumist tunnis juba mõnda aega. Kui ta kaasa ei tee, aga otseselt ka tundi ei sega, lastakse tal rahulikult olla. Puudulikud hinded on ta alati ära parandanud.

"Kui me psühholoogi juures käisime, öeldi, et ta on mugav poiss. Alekseil on kõik normaalne. Ta ei viitsi teha asju, mis teda ei huvita. Ma vahel ütlen ka talle, et miks ma pean tööle minema, kui ma ei viitsi. Aga  p e a n. Siis ta naeratab mulle vastu." 

Milline on Aleksei versioon loost?

Hääl telefonis küsib rahulikult: "Räägin kohe algusest, nagu oli?"

"Jah."

Aleksei versioon erineb natuke teistest - ta räägib, et unustas mobiili klassi ja läks seda ära tooma. Vahetunni ajal on korrapidaja klassis, uks peaks kinni olema, aga "läksin kiiresti sisse ja võtsin mobiili". Kui poiss hakkas välja minema, tulid teised juba ka sisse. Aleksei püüdis teisi takistada, aga see ei õnnestunud - ta ei suutnud neid kinni hoida ja juhuslikult hoidis kinni Andrast. "Tüdruk keeras ümber ja tõmbas küüntega piki mu nägu suu piirkonda - mul hakkas suust verd jooksma."

Siis "hoidsin teda kätest kinni, mille eest ta mind lõi, hakkas jalgadega taguma ja tabas jalgade alapiirkonda. Siis läksin vihaseks ja hakkasin vastu lööma."

Aleksei tunnistab, et tüdruk on talle varem ka natuke "pinda käinud".

Ka Aleksei ema arvab, et kõik pole nii mustvalge: üks inimene ei saa ainsana süüdi jääda, kui kaks inimest kaklevad.

Mis Alekseist edasi saab? Enne veel, kui Aleksei juhtumit koos haridusametnikuga ühise laua taha arutama istutakse, tuleb avalikuks veel kaks koolivägivalla juhtumit Eestis. Need leiavad aset mõlemad Kiviõlis - eri koolides. Ka need toovad kaasa kriminaalasja algatamise.

Esimesel juhul, teatab BNS, kägistas Kiviõli Pargi tänava kooli kümneaastane tüdruk esialgsetel andmetel sama vana koolitüdrukut ja üritas teda teise korruse trepiplatvormilt alla lükata.

Teisel juhul peksis kümneaastane poiss Kiviõli teise, Viru tänaval asuva kooli õuel endast aasta vanemat poissi, murdes tema sõrmeluu.

Karmid võtted. Moodsad "kingitused" kõige nõrgematele. 

Politsei uurib neid kõiki lugusid.

Teisipäev. Direktor saabub linnavalitsusest. Pisut hingeldades teatab ta haridusametniku osavõtul saavutatud ühisest otsusest. Aleksei lõpetab veerandi koduõppes ja käib koolis vastamas. Avaldus õhtukooli õppima asumiseks on sisse antud. Tõenäoliselt lõpetab ta põhikooli seal.

Aleksei ema: "Võib-olla sobikski, kui tal on va nemad õpilased ümber, ei nori keegi. Ta on selline pika kasvuga ka. Ma ei tea, millest see kõik on. Tahaks ise ka aru saada." 

* Laste nimed on muudetud.