Eesti Tekstiilikunstnike Liit kuulutas 30. märtsil Estonia Talveaias välja 9. korda “Aasta tekstiilikunstniku” preemia laureaadi. Varasematel aastatel on tiitli pälvinud Katrin Pere, Maasike Maasik, Elna Kaasik, Krista Leesi, Erika Pedak, Ülle Raadik ja Mare Kelpman. Preemia on rahaline ning sellega kaasneb ka isiknäitus Lühikese Jala Galeriis. Tiina Puhkani näitus avatakse 3. aprillil kell 15.00.

Tiina Puhkan, saite Aasta tekstiilikunstniku” tiitli juba teist korda. Mis on Teie loomingilises käekirjas vahepeal muutunud?

Jätkan ikka seda parema ja ilusama elu teemat. Puud ja aiad, mis olid esil 2002. aasta näitusel, on nüüdki olulised. Inimene ongi ju loodus. Ma tunnen seda lausa omal nahal (kuigi ma üksi metsas kardan). Minu kujundimaailmas  on vaip nagu aed ja inimene puu.

Tehnikatest proovin viimasel ajal lisaks gobeläänile ning siidimaalile ka tikkimist ja viltimist.

On Teil oma autoritehnika ja mõni tehnika, mis eriti armas?

Pean lugu vanadest tehnikatest nagu gobelään ja batik. Mulle meeldivad tehnikad, mis võtavad ikka aega ja millele läheb sinu kannatust ja higi, puht füüsiliselt ka. Neis asjus on põlemist.

Üks tehnika on küll selline, mida siin Eestis pole kohanud. Piret Valgult, kes sai noore tekstiilikunstniku auhinna, sain inspiratsiooni, et viltida ära paar maalitud siidikangast ehk siis piltmaali. Kuid ma viltisin nõnda, et  panin vahele villaseid lõngu, et need täiendaksid puudena pilti. Kõige viimasena tikkisin. Tarbekunstimuuseum ostis ühe sellise kanga äragi. Kas ta nüüd autoritehnika on, aga viltimise ja tikkimise ühendamine on minu enda jaoks uudis.

Kui palju olete kursis sellega, mida mujal maailmas tekstiilikunstnikud teevad?

Ma suur rännumees ei ole, olen rohkem koduga seotud. Minu abikaasa keraamik Urmas sõidab palju ringi, kuid minul rändavad ainult tööd.  Nii kuulan käijate muljeid, vaatan raamatukogus Textile Forumeid ja teisi ajukirju; ka välisnäitused on huvitavad. Kuigi ennast ei pea eriti moodsaks kunstnikuks, on olulisemad trendid ja suundumused teada.

Minu jaoks olid Teie vast kõige põnevamateks töödeks sõrmikud, mis hommage’idena pühendatud kindlatele inimestele.

Kinnas kui märk on olnud mul kaua hinge peal. Varasematel aastatel tegin oma abikaasale jõuludeks kindaid. Paar aastat pidasin vahet, kuid viimasel aastal hakkasin  jälle sõrmikuid tegema. Ma ei tea, miks see mulle nii meeldib. Meenutab äkki jälle oma harulisusega puud? Ühed kindad tegin näiteks Maasike Maasiku pojanaisele Marile selle järgi, missugune tunne mul temast on. Ta on hästi erk ja huviline –  maailma poole avatud. Arvestasin ka juuksevärvi. Kinnastel on puud ja tärkavad lilled. Etnograafilises mõttes (muide, õpetan kunstiakadeemias “Etnograafilist tekstiili”) on kirjatud kindad, nii sõrmikud kui käpikud, olnud jõulise kaitsefunktsiooniga. Minu kindad peaks käes olles kurja eemale ajama. Kindad peaks tähendama sõprust ja soojust ning meenutama kandjale tema kätes peituvaid häid omadusi – et inimene suudab muuta maailma paremaks.

Mis meenub viimase aja põnevatest tellimustöödest?

Kilumetsa perekond tellis vapivaiba. Juhan tegeleb arhitektuurirestaureerimisega, ajakirjanik Margit on aga soe; nagu tugev ja lõhnav lill. Juhan tahtis, et vaip oleks nagu keskaegne altarimaal, samas pidi teos sobima funkmajja.

Rohkem on siiski nii, et sean endale ise ülesande. Kuigi rahaliselt ei too tekstiilikunst just palju sisse, aitab töörõõm edasi minna.