Pattude lunastamine: vigala talupojad peksupingil filmis “Jõulud Vigalas”. Arhiiv

“Jõulud Vigalas” on päris ilus jõulufilm, jõulud kui unistus inimväärsest elust. Uhked poeetilised kaadrid, mis sellest, et nad vahel kõiguvad ja on enamjaolt õla pealt käsikaameraga võetud.

Intelligentne talumees ja muusikaõpetaja Bernhard Laipman kannatab rahva pärast. Talupojad tõusevad mõisnik Uexkülli vastu, rent on tõusnud hiiglasuureks ja enam ei jõua maksta. Talurahvas hävitab rendilepingud ja paneb mõisagi põlema. Kohale tuleb kindral Bezobrazov karistussalgaga.

Film oli kinojuhtidele ootamatu. Peaosas kahtlev intelligent, lamab Laipman hingehädades laudas lambatallede vahel ja on justkui kannatav Kristus, kes end ohverdab. Kui tuleb välikohus peksu ja mahalaskmistega, ohverdab Laipman end, valib peksu ja Siberisse saatmise asemel surma. Nagu Kristus, ohverdab ta end Vigala rahva pattude eest. “Olen vaba mees ja peksta ennast ei lase.”

Ajalooline tõde on, et kohut mõisteti seljataga ja süüdimõistetuile loeti vaid otsus ette, valida ei lastud midagi. Pärast kohtuotsuse ettelugemist olevat aga Laipman meestele omavahel öelnud: parem siis juba mahalaskmine kui peks.

Filmi vahendituses on võlu. Soosaare improvisatsiooniline mängulust tõi võtteplatsile ajalooliste tegelaste nime all kultuuritegelasi. Bernhard Laipmani vend Ants Laikmaa on Jüri Arrak, parun Uexküll Linnar Priimägi, parun Budberg Ain Kaalep, pastor Busch Jaan Kaplinski. Pätsi-Vilmsi paari mängivad Peeter Simm ja Peeter Urbla.

Karistussalkade juhiks kindral Bezobrazoviks kutsus Soosaar Kesktelevisiooni diktori Bezobrazovi. See oli väike vihje. Kui ta Moskvas diktorina kell üheksa luges õhtul uudiseid: “Kommunistliku partei keskkomitee nimel…”, siis nüüd tegi ta seda karistussalkade juhina: “Venemaa isevalitseja nimel…”

Ain Kaalepi mängitud parun Budbergi puuvenekeel mõjus vastuhakuna ametlikule keelepoliitikale, Vene karistussalklased olid publiku jaoks kui kaasaegsed vene sõdurid.

Moskoviitidele ei saanud meeldida, et tsaariarmee sõdurid tulevad karistussalklastena Laipmani arreteerima ja varastavad jõulukuuse küljest präänikuid ning näppavad laualt õunu. Et see olevat sõdurite halvustamine. Lahingu võitis Soosaar: “Need on hoopis tsaariarmee karistussalklased, kes on tulnud maha suruma talurahvarahutusi!”

Eestlastele olid muidugi vene sõdurid ikka needsamad vene sõdurid.

1980. aasta jõulupühadeks sai film valmis. Jõulumeeleolu ja filmi nime Soosaarele hämmastaval kombel ette ei heidetud, tsaariajal juhtunud nii mõndagi.

Võimude ja kahtlevate kinojuhtide eest tegi aga töö ära siiras ja vihane Aadu Hint. Ta kurjustas, et Laipmanis pole õiget tasakaalukat positiivset talumeest. Tema sõnal oli filmi kiirel kinodest välja tõrjumisel võimuringkondades kaalu.

Jõulumeeleoluga ei lähe hästi kokku, kui keegi lööb jalaga persse ja keegi jääb teerulli alla. Jõulude ajal on harras meeleolu oluline. Headuse müümise äriprojekt sai nime “Lepatriinude jõulud” ja oli ka esimene kinno jõudnud täispikk Eesti animafilm.

Kaks tillukest olendit hiiglaste maal – kaks armunud lepatriinut –  satuvad korterisse koos jõulukuusega. Seiklused jätavad ellu ja lõpuks ulatab jõuluvana veel kingi. Positiivne seiklusfilm. Poliitiliselt korrektne. Jõulude ajal on alati puudus armastusest.

Tegelikult on meil ka ehtne jõulufilm, ehtsa jõuluöö ja imemeeleoluga klassikaline nukufilm “Imeline nääriöö”. Seda pole meie telejaamad pidevaks kasutamiseks veel avastanud. Hando Runnel tõi Tallinnfilmi meeleoluka stsenaariumi ja 28aastane Riho Unt ja 27aastane Hardi Volmer asusid innuga tööle, tegemist oli mõlema esimese nukufilmiga.

Mänguasjade kauplus on nääriööks tühjaks ostetud, riiulitel ainult katkine nukk ja hani ja militaarsed mänguasjad (hõredad kaupluseriiulid polnud siis muinasjutt, vaid elu).

Õnnetud nukud põgenevad kauplusest nääriööl. Läbi linna, üle põldude. Jõuavad lauta, kus perekond tuleb loomadele nääriööl leiba pakkuma. Tüdruk teeb nukkudele pai ja nukk ja hani saavad elavaks. Jõuluöö ime on sündinud.

Sõna "jõulud" ei tohtinud tollal ametlikult kasutada, kuid kõik said eranditult aru, et need on tall ja õled ja jõululapsuke Petlemmas. 1984. aastaks oli punane Eesti ühiskond juba nii silmakirjalik.