MÄSSAJAD PÕLVAST: Purunematu Jager (vasakul) ja tihti purunev Olevik. René Velli

Põlva poisid Olevik (25) ja Jager (loe: džäger, 21) ei ole tegelikult Jackassid. Vähemasti selles mõttes, et kuulus teleshow pole olnud neile mingisuguseks eeskujuks. Jackassilikud avantüürid juhtuvad neil poolkogemata ja tihtipeale olengutel, kus on sõbrad ja vein. Ütleme nii, et regulaarne kips kuulub nende elustiili juurde.

Rocki-, hip hopi- ja spordiringkondades kuulsa lumelauaklubi Mässer meeste Oleviku ja Jageri teod ja kombed on neile üle Eesti sedavõrd kõva nime teinud, et neid prooviti eestimaisesse Jackass-projekti, mida vedas raadiohääl Lemo. Praeguseks on see siiski soiku jäänud. Olevik osales kolme proovisaate võtetel. Jager mitte. Teda see ei huvita.

Millised on olnud teie kõige hullemad vigastused?

Jager: See mees (Olevik) teab paremini. Ei jõua ühest paranedagi, kui juba järgmine.

Olevik: Jagerit selle koha pealt vist eriti õnnistatud ei ole. Aga mina küll tihti, jah (naerab).

Kõige hullem oli eelmine suvi klubi (Mässeri - toim) suvepäevadel... Kurat! Ma ei tea, kas ma tahan sellest rääkida... Gunnar Graps esines just ja sai hüpatud lava pealt alla mingile mehele munadega pähe. Nii, et kaks kuud olin voodihaige (naerab). Munad olid paistes (naerab).

Munadega pähe?

Olevik: Ma ei tea… kuidagimoodi sai nagu hüpatud alla, teine mees tõstis just pea üles ja siis PLAKS kokku! Jalad harkis. 

Siis oli jalaluu murd kah. Täpselt aasta tagasi. Miskil peol, hevi metal, vale koha peale sai astutud. Aga see munatripp oli kõige hullem.

Aga üldiselt – kui tihti olete kipsis?

Olevik: Kipsis üldiselt ei olegi, aga vigastusi ikka on.

Jager: Tavaliselt, jah, esmaspäeviti oma jõududega voodist välja ei saa.

Nädalavahetused on siis kõige ohtlikumad?

Jager: Siis nagu tulevad kõige hullemad idiootsused pähe. Peol polegi nagu hull, aga kui sealt kuhugi edasi minnakse, siis avastad, et peaks... midagi... tegema. Lõkkes magama näiteks.

Oled maganud?

Jager: Ei ole maganud. Kõndinud olen.

Ja jalad kõrbesid siis ära ka?

Jager: Ei. Vot see ongi, et midagi ei juhtu. Ma olen see mees, kellega ei juhtu midagi.

Kas sul pole siis luumurde olnud?

Jager: Oli. Rangluu murd oli, kui tegin tagurpidi kukerpalli. Ja siis sisemine verejooks on ka olnud. Aga see oli lumelaua pealt. Ajuvaba kukkumine. Kõhuli maha ja midagi läks.

Kas see ei olnud keegi teist, kes kuhugi lakke elektrijuhtmetesse hüppas ja elektrit läbi keha lasi?

Olevik: Ei, sellist pole olnud.

Jager: Laes küll ja juhtmed küll, aga elektrit pole seal olnud.

Olevik: See on vist kuulujutt. Äkki sellest, et meil on klubis laes mingid torud ja vahepeal oli teema, et seal riputi tagurpidi. Kuna saali lihtsalt ei mahtunud ära ja siis rippusime pea alaspidi. 

Juttu sekkub Mässeri galerii võtmete haldur Kikas: Aga üks koht on küll, kus on lambipostid seina müüritud. Seal on mingi juhe lühises ja kui paned näpud vastu seina, saad elektrit. 

Jager: Jah, seal tehti „ketti“ ja käidi laadimas. Meil olid seal tasandid välja otsinud. Algkooli tasand on kõige madalam, ülikool on ikka väga... sealt lendab minema kohe.

Kuidas see kett siis käib?

Jager: Võetakse rivvi, hoitakse kätest kinni ja siis seina poolne mees, kui kõik on ketis, paneb käe seinal vastu kivi ja vastu plekki ja siis viimane mees saab paugu. Ülikooli tasandil läheb pilt eest ära. Paariks minutiks.

See on siis päris mõnus?

Jager: Jah, aga see sein on nüüd korda tehtud. Enam ei saa.

Olevik: Vanasti käidi seal enne pidusid laadimas ennast.

Jager: Olevik on stepslisse ka kusenud.

Said elektrit ka või?

Olevik: Ei saand. Vedas seekord.

Aga jutt, et mingil sünnipäeval hüppasid kõik kolmandalt korruselt alasti asfaldile ja põõsastesse – kas see on tõsi?

Olevik: Ei. Mike (loe: maik) hüppas ükskord pommi teiselt korruselt ilge hooga. Lumehange. Aga asfaldi peale - oi oi oi.

Kikas: Neid hüppamisi on küll palju olnud.

Olevik: Ühel sünnipäeval oli saal ja seal oli rõdu ka. Neli meetrit kõrge. Rõdu oli madratseid täis, need visati sealt alla ja siis hakati rõdu pealt suusahüppeid ja värke tegema. Alguses kahekesi ja lõpus lõi juba terve seltskond täiega kaasa. Saltosid ja kõike prooviti.

Jager jälle, ma ei tea mismoodi see tal õnnestus, hüppas õuest tuppa läbi katkise akna. Killud ja katkised servad olid veel sees ja ta hüppas kuidagi täpselt x-asendis sealt läbi nii, et ühtegi kriimu ei olnud.

Väga huvitav. Mis siis veel on olnud?

Olevik: Viimased kaks vigastust, mis mul on olnud, on see kulm ja nädal pärast seda teine kulm (näitab sügavaid arme laubal). Esimene läks lumelaua hooaja lõpetamisel. Mingi saunateema ja hull hevi lugu oli ja panin peaga vasta kõlarit. Pilt eest ära.

Kikas: See oli hommikul kell kümme.

Olevik: Ja teine oli KuKu klubis Stereoplaasteril. Seisin laua peal, hevi käis, keegi võttis mul jalgadest kinni ja seal laes on, eks, need ventilaatorid, suured tiivikud, sinna lendasin peaga sisse. Pilt eest ära. Nägu oli sodi. Pärast seda tegin elukindlustuse ära.

Kas Jackass on teile ka kuidagi eeskujuks olnud?

Olevik: Tead, ei ole... Ma olen ainult seda filmi näinud, neid saateid pole vaadanud. Need on sellised mehed, kelle sarnaseid teisi maailmas pole olemas. Nad on ikka väga...

Neid ju tehakse ikka kõvasti järele.

Olevik: Jaa-jaa-jahh.

Ise oleme kolm videot teinud. Esimene oli selline, et võtsime auto, üks mees oli lumelauaga katusel ja siis kihutasime ringi. Siis rauast kelguga. See oli auto taga, üks mees oli peal ja sõideti ringi. Sädemeid loopis hästi tugevalt. Ja siis 40-50 kilomeetriselt tunnikiiruselt hüpati autost kraavi.

Jager: Et midagi head teha, on vaja tugevat rahastajat.

Olevik: Ja Tallinnas, seal Nõmme turul, oli Potsataja vorm seljas ja sõitsin Turistiga ringi. Ostsin nagu heeringa, keerasin Turisti tagurpidi, vahetasin sadula ja leistangi ära, rattale tõmmati hoog sisse ja siis lasti heeringas kodarate vahele, ja rahva peale lendas soolikaid.

No ja siis sõitsin mäest igast kärudega alla.

See oli vist jaanuarikuus, kui tegime Lemoga  proovisaateid. Survepesuga puhtaks pesemine, see oli ka päris vastik. Selg oli jutte täis pärast.

Hiirelõksude sees kõndisime. Sada hiirelõksu pandi maha, olime ainult trussikute väel ja aja peale käidi. Hannes kõndis pimesilmi ka. Siis oli kaks suurt rotilõksu. Ühele ta astus varbaga peale ja see oli ikka küll päris suur pauk.

Mida lähedased asjast arvavad?

Olevik: Ega nad nagu positiivselt ei suhtu eriti. Ema tungival soovil ma tegingi selle elukindlustuse. Parem on, kui nad ei näe.

Jager: Naist ei ole ka eriti mõtet pidada.

Kas teil endal ei ole siis hirmu?

Jager: Eriti ei ole. Kui mõne suurema paugu saad, siis mõtled paar minutit. Ja hüppad järgmisse auku.

Toiduga te ei jama nagu Jackassis?

Olevik: Toiduga ei ole mänginud, jah.

Aga loomadega?

Olevik: Jager sõi nüüd nädalavahetusel vihmausse.

Kui palju?

Jager: Ühe. Suure. Olevik kinkis selle mulle.

Mis maitsega oli?

Jager: Maitea. Pisut mõrkjas. Üsna talutav. Ma arvasin, et hullem.

Aga kõige esimene Jackassi tüüpi asi, mida tegin ja mida ma eriliselt mäletan: kunagi ronisin pesukuivatamise posti otsa. Seal oli hästi pikk pesunöör, panin selle endale kaela ja karjusin: "Ema, vaata!" ja siis hüppasin alla. See nöör oli muidu hullult pikk, aga kuhugi jäi ots taha kinni ja ma sain täpselt varbaotsad vastu maad, kael oli peaaegu kahekorra. Oleks see nöör millimeeter lühem olnud, oleks surma saanud. „Ema, vaata kuidas su laps ennast ära tapab!!“. Ema istus pingi peal kolm-neli meetrit eemal. Ma olin seitsmeaastane.

Nojah... Aga väljaheitemängud nagu Jackassis? Kanalisatsiooni ei ole veel hüppanud?

Olevik: Ei ole.

Kuidas on oksendamise esile kutsumisega?

Jager: Olen.

Olevik: Seda ma tegin just oma sünnipäeval. Hommikul oli paha olla ja muud moodi ei saanud, kui tuli tõiduõli juua. See võttis kohe lahti.

Jager: Ma jõin ka toiduõliga viina. Aga ei võtnud lahti.

Oksendmisest nii palju, et mulle tundub õudselt naljakas see tegevus. See oli Hannese sünnipäeval, kui kaheksa meest ümberringi maja ääres oksendasid ja siis ma ei suutnud enam oksendada, sest see oli nii naljakas - need hääled kõik, mis siis inimestel suust välja tulevad!!! Jube!

Miks Jackassi-tüübid neid asju üldse teevad?  

Olevik: Ei tea. Võibolla saavad nad mingi kaifi.

Jager: Ei usu. Raha teenivad.

Aga miks nad nii populaarsed on?

Jager: Mingi massipsühhoos. Samas mingi paarkümmend aastat tagasi oleks see täiesti mõeldamatu olnud.

Kikas: Rahvale meeldib teiste üle naerda. Teiste valu, teiste õnnetuste üle naerda.

Olevik: Osa vaatab sellepärast, et neile see hullult meeldib. Teised vaatavad, et täiesti lollakad, on ju, misasja nad teevad! Aga ikka vaatavad, millega nad järgmine kord hakkama saavad, kuigi nad vihkavad neid mehi.

Praegu müüb see hästi. Kui mulle pappi makstaks, ma teeks ka.

Jager: Meil käib samamoodi fännklubi igal nädalavahetusel vaatamas, et millega me nüüd hakkama saame. Istuvad ja itsitavad.

Palju siis raha oleks vaja, et asja korralikult teha?

Jager: Mina ei tea. Mind ei huvita ka. Mina seda raha pärast ei teeks.

Olevik: Jõhkralt. Tahaks autoga näiteks järve sõita. Selleks on pappi vaja.

Ülemöödunud nädalavahetusel sõitsid nad keset Põlva linna olevast mäest bussiga alla. Põlva Päevadel toimub traditsiooniline motoriseerimata sõidukite mäest alla kihutamine. Bussis oli 25 inimest, kõige noorem kolme ja poole aastane. Roolis olnud Kikas hakkas järsul ja pikal mäel slaalomit sõitma. Seda vaatama kogunenud 5000 inimest tõmbus hirmuga tee äärest eemale ja Põlva linnapea vehkis paaniliselt kätega.