Komitee arvates on Antarktika teaduskoostöös osalemiseks mõistlik Eesti võimalustele vastava väikese uurimislaeva ja suvejaama ehitamine.

Praktilist projektiarendust teeb MTÜ Eesti Antarktika Ekspeditsioonid, mida juhib Mart Saarso. Lennuki reisi põhjal tunneb avalikkus teda kui algatusvõimelist, energilist, mitmekülgsete võimetega ja arenenud juhiomadustega isikut.

Hoopis vähem teatakse tema osalemisest varasemates mere- ja polaaruuringutes. Nimelt Livonia ekspeditsioonides Atlandi ookeanil, uuringutes Arktikas ning teadusaparatuuri konstrueerimises. Teadustausta olemasolu on oluline Antarktika teadusekspeditsiooni juhi ja uurimis-transportlaeva kapteni ühitatud rollis.

Rossi mere piirkond pole jaamu täis

Erki Tammiksaar väidab oma artiklis, et “Rossi mere äärne maalapp, mis on üks kõige tihedamini polaarjaamadega “asustatud” piirkondi Antarktises”, on valitud jaama asukohaks, “sest ainult Rossi mere jääolud võimaldavad Eesti väikesel mootorpurjekal rannikule läheneda”.

Tegelikult ei ole Rossi mere piirkond tihedasti polaarjaamadega asustatud. Kahe Prantsusmaa suurusel alal on neid tegutsemas kolm - McMurdo (USA), Scott (Uus-Meremaa), Mario Zuchelli (Itaalia). Palju tihedamalt on jaamu mitmel pool mujal, sobivate jääoludega piirkondades Prydz Bay ääres ning eriti Antarktika poolsaare piirkonnas. Arusaadav, et sinna Eesti oma jaama ei kavanda.

Polaaruuringute Komitee pidas mõistlikuks anda Eesti panus Antarktika uurimisse Lõunamandri Rossi mere piirkonnas, lähtudes seniste uurimisjaamade paiknemisest Antarktikas, suvistest jääoludest Antarktise rannikul ja koostöövõimalustest teiste riikidega. Kavandatud asupaik Wood Bay rannal pakub selleks häid võimalusi nii ohtrate uurimisvõimalustega mitmekesistes ökosüsteemides kui ka võimalike avariiolukordade lahendamiseks.

Asukoht ca 50 km kaugusel Itaalia jaamast annab võimaluse õnnetuse korral toetuda itaallaste abile, nagu ka nemad arvestavad 300 km kaugusel baseeruvate ameeriklaste abiga. Paari aasta eest Uus-Meremaa Antarktika Instituudi poolt koostatud ülevaade toob esile suuri lünki teadmistes kõigis loodusteaduste valdkondades Rossi mere piirkonnas.

Ekspeditsioon vajab oma laeva

Tammiksaar: “Eesti Antarktise-ekspeditsioonis keerleb kõik laeva ehitamise ümber”?

Laev on oluline mitte ainult transpordivahendina, vaid ka platvormina uuringuteks. Näiteks et teostada seni puuduvad Wood Bay hüdrograafilised uuringud, rannalähedaste põhjakoosluste uuringud jpm. Väikese süvisega laeval on oma nišš uuringutes. Kaldarühma äraolekul saab laevale võtta ka teiste riikide mereuurijaid.

On õige, et laeva ehitus võtaks 11,5 miljoni krooniga suure osa esimese kuue aasta 27 miljonist, kuid laev võiks teenida vähemalt 20 aastat, millega selle osa üldkuludes väheneb. Ka meeskonnakulud pole suured, sest ca kaheksa kuud aastas seisaks laev Hobartis Tasmaanias.

Sugugi pole plaanis piirduda kahe-kolme sesooniga.

Ning ei ole ka “laev ja mitte teaduslik uurimistöö kogu ekspeditsiooni keskpunkt”, kui ülesõidu ajal Tasmaaniast Rossi merre kasutatakse mere- ja kaldarühma teadurite tööjõudu madruste funktsioonis. Samuti on ette nähtud, et meremehed abistavad teadureid mereuuringutel. Filmimees täidaks ühe kaldarühma liikme koha vaid esimesel ekspeditsioonil.

Summa 19,3 miljonit krooni, mida Tammiksaar mainib, ei sisalda üksnes laevaehitust, selle logistikat ja meeskonnakulusid, vaid ka teadurite kogu logistikat kõigi kolme suvesesooni vältel vältel – lennupiletid Tasmaaniasse, side, toit, välivarustus, kindlustus, jne.

Millist jaama vajame?

Tammiksaar: “Läbi saab ajada ... nn Scotti telkidega...”; “Gondwana jaam seisab tühjalt ja ootab uurijaid...”

Eesti polaarjaam on planeeritud kokkupandavana, koosnevana põhiliselt labori- ja elamiskorpusest, ning säärasena optimaalsena kuue inimese kahe- kuni neljakuuliseks tööks. Optimaalne on see variant ka kunagi toimuvaks jaama sulgemiseks ja kõige täiega eemaldamiseks, nagu nõuab Madridi protokoll. Oma jaama saab kutsuda  koostööksteiste riikide vahetusteadlasi.

Tammiksaar näitab oma asjatundmatust, kui arvab, et vähegi tõsisemat teadust on võimalik teha lähtudes vaid Scotti telkidest (need on sobivad välimajutuseks Antarktise suves).

Palju parem pole soovitus võtta üle 20 aasta vanune, aastaid tühjalt seisev Saksa Gondwana jaam. Esiteks asub see seitse kilomeetrit Itaalia jaamast (n.ö teiste tagaõues), teiseks pole sealt juurdepääsu mannerjääle ja kolmandaks võtaksime üle ka sakslaste jäätmed koos kuluka kohustusega need kunagi eemaldada. Ka hakkab lõppema jaama füüsiline kasutusiga. Sakslased oleksid soovitatud arenguga ehk üpris rahul!

Mis on kallis ja mis on odav

Tammiksaar: “Kohal olnud riikide esindajad avaldasid...imestust, miks on eestlased võtnud ette sedavõrd kalli projekti...”

Antarktika lepingu konsultatiivkohtumisel Madridis 2003 ja ka Varssavis 2002 avaldasid mitme riigi (Austraalia, Ühendkuningriigi, Venemaa) esindajad toetust, mitte imestust Eesti projekti suhtes. Võin seda kinnitada kohalviibinuna.

Tammiksaar viitab siiski mingitele “riikide esindajatele” kelle arvates “tuleks odavam saata oma teadlased Antarktisesse koostöös teiste riikidega”. Kahtlen, kas need “esindajad” on kunagi proovinud pariteetsel alusel kõigi kulude tasumist. Olen töötanud kahel Austraalia Antarktika ekspeditsioonil. See ei maksnud meie instituudile just palju (kogu logistika eest tasus Austraalia), kuid ega palju polnud öelda ka uuringute aja ja paiga kohta.

Isegi siis, kui osaletakse pariteetselt kõigis kuludes, on ikka suurema venna öelda, kuhu seilab laev või lendab kopter. Praktikast on teada, et näiteks peale mitmeaastast töötamist Poola jaamas võtsid Tšehhi teadlased kursi oma jaama rajamisele, seda just kokkuhoiu pärast pikaajalises mastaabis. Ja Tšehhi riik on vaid otsustanud finantseerida Antarktika-uuringuid, oma polaarjaama rajamine seisab alles ees.

Võiks ehk arvata, et meie ratsionaalsed põhjanaabrid Soome ja Rootsi on Lõunamandril leivad ühte kappi pannud? Siiski lahutab Aboa ja Wasa jaamu 300 m. Teiste jaamades töötamine on mõnd aega sobinud kahe rikka riigi esindajatele: Hollandist ja Belgiast. Ent tänavu teatas Belgia oma jaama rajamise kavatsusest Kuninganna Maudi Maal.

Eesti pole võlgnik SCARi ees

Tammiksaar: “...ei ole projektis planeeritud sentigi, et ära maksta võlg SCARile”.

Eesti võeti SCARi assotsieerunud liikmeks, arvestades Eesti teadlaste senist tegutsemist Antarktikas. See iseseisvuse taastamisele järgnenud  paljude rahvusvaheliste organisatsioonidega ühinemispüüdest inspireeritud käik osutus Eesti jaoks tagantjärele vaadates enneaegseks, sest 5000 USD aastas liikmemaksu maksta oli tollal tõesti liig.

Eesti peatas oma liikmeksoleku SCARis juba 2001, mitte mullu. Juba siis lahenes ka liikmemaksu võla küsimus. Aastal 2003 Madridis tegi SCARi peasekretär Peter Clarkson ettepaneku Eestile SCARi liikmestaatus taastada. Ei siis ega ka mitmel varasemal ega hilisemal kohtumisel ja kirjavahetuses pole Eestit võlglaseks peetud.

Ekspeditsioon ei õõnesta teaduse sihtfinantseerimist

Tammiksaare mure, et “ekspeditsiooni rahastamine välisministeeriumi eelarvest võib tekitada ohtliku pretsedendi...”, mis “...muudab väärtusetuks Eesti teaduse sihtfinantseerimise põhimõtted”, on arusaamatu.

Kavakohaselt rahastataks Antarktika-ekspeditsiooni välisministeeriumi eelarve kaudu kui eksterritoriaalse ettevõtte logistikat sihtotstarbeliselt. Teadusprojektid saaksid raha Eesti Teadusfondist ja haridusministeeriumist kõigile teadusasutustele ja teaduritele harjumuspärasel viisil teiste samalaadsete projektidega konkureerides. Ei kasutata ju ka sihtfinantseeringute ja grantide raha laborikomplekside ja teadushoonete väljaehitamiseks.

Enn Kaup on Teaduste Akadeemia Polaaruuringute komitee teadussekretär ning osalenud seitsmes Antarktika-ekspeditsioonis.

Mida uuriksid eestlased Antarktikas?

  • Enamik ekspeditsiooni projekte käsitleksid Rossi mere piirkonna maismaa (ka mannerjää) ja mere (eriti rannalähedase mere) ökosüsteemide ja keskkondade ülesehitust, toimimist ja ajalugu.
  • Seni on esitatud projektivisandeid litosfääri geoloogilise evolutsiooni (k.a vulkanismi) ja meteoriitika; eelkambriumi ja paleosoikumi settekivimite litoloogia ja stratigraafia; hiljutiste kliimamuutuste, glatsioloogia ,merejää formeerumise, järvede ökosüsteemide toimimise ja arengu alal.
  • Idee tasandil on välja pakutud Rossi mere jääkatte dünaamika, jää optiliste omaduste ja rannalähedase mere põhjakoosluse uurimist.
  • Ekspeditsiooni rahastamise kindlustumisel on oodata projektide lisandumist.