Putini pakkumine võiks puudutada ka Eestit. Nõukogude riigi lopsakas teemapargis, mis tänasel päeval ilmselges identiteedikriisis oma päevi veedab, valmis 1954. aastal Eesti NSV paviljon. Eesti mõistes kõigiti ülemäärane, naaberpaviljonidega võrreldes pigem tagasihoidlik hoone (autoreiks arhitektid Harald Arman, August Volberg, Peeter Tarvas, peakunstnik Priidu Aavik). Paviljon asub näituse keskplatsi servas, detailid reedavad selgelt Eesti päritolu. Kuid maja ees (ja sees) on mastis Kõrgõzstani lipp ning fassaadil, kus kunagi ilutses kiri “Эстонская ССР”, on nüüd kullakirjaline “Kõrgõzstan”. Paviljoni saatus on olnud huvitav – 1963. aastast, mil rahvuslikkus oli töörahvariigis out, sai ugriliku fassaadimustri ning Eesti õndsat kolhoosielu tutvustavate bareljeefidega kaunistatud paviljonist nõukogudemaa eesrindliku bioloogiateaduse paviljon.

Pärast NSV Liidu lagunemist asutas end majja pesumasinate, elektripliitide ja muu kodutehnikaga kaubelnud kohalik ettevõtja, kes Nõukogude Eesti Maja eest liialt hoolt ei kandnud.

2009. aastast on ses hoones end sisse seadnud armsad kirgiisid, kes, tõsi, tegid hoonele põhjaliku kapitaalremondi.

Niisiis. Ei sööda ses majas enam mulgikapsast ega verivorsti, ei laulda koorilaulu ega tantsita labajalavalssi. Sissepääsu juures on putkad kirgiiside näputööga ja koduse toiduga, suures saalis ripuvad näited mägedepoegade maalikunstist ning tagasaalis, kui silm ei peta, võtavad Moskvas pesitsevad head Kõrgõzstani inimesed pisut linnupetet. Midagi rahvuslikku. Ilmselt ka kumõssi. Putini hüva pakkumine on mõeldud neile.