Kiri Fidelile

Compañero

Homme saab siis 40 aastat sellest päevast, kui Che loobus Kuuba kodakondsusest, et sõita Boliiviasse revolutsiooni tegema. Sa ütled, et Che Guevara mälestus elab. Aga sa tead ju hästi, et kõige rohkem elab see mälestus limonaadipudeli siltidel, seebietikettidel ja saabastel. Minu kodumaal esitles Che näopildiga ennast mõne aasta eest mingisugune pank. Heade ülikondadega yuppie’d, kes oma raha Che pildiga panka viivad, ei mõtle revolutsioonist. Või kui, siis investeerimisrevolutsioonist, mitte sellisest, mis pankurid põllule saadab, kõigile piisavalt toitu annab, tasuta haridust jagab ja haiged riigi kulul terveks ravib. Kapitalism on elujõulisem kui kommunism, sest inimest ei ole võimalik ümber kasvatada. Aga sa ei ole ju loll, sa tead seda isegi, Fidel.

Ma küsin endalt tihtipeale, miks sa veel jändad. Miks sa ei anna inimestele tarbijamänge, hüpermarketeid, kasiinosid, pornofilme ja Kentucky Fried Chickenit, mida nad igatsevad? Sa oled teeninud revolutsiooni enamiku oma elust, ja mida õieti on revolutsioon sulle vastu andnud? Sa ei saa eluõhtul kergendusega suitsu peale tuld panna ja öelda: ma tean, et mu töö on kindlates kätes. Sa ju tead hästi, mis tuleb, kui sind on kord auavaldustega ära saadetud. Enne kui pärjad närtsivad, saavad neist, kes sind matustel tsiteerivad, pankurid ja kinnisvaraarendajad. Havana Club müüakse Bacardile. Sinu lemmiksigareid hakkab tootma Philip Morris. Võibolla kleebivad nad sinna Che pildi.

Sinu kaasmaalased, kes on Kuubalt emigreerunud, räägivad, kuidas sinu kindralid ja ministrid aelevad kodanlikus heaolus ja sülitavad tavalistele inimestele kõrge kaarega pähe. Sinu valitsus, või enamik sellest, elab niisiis juba homses. Aga sina, vana kaktus, teed ikka veel nägu, et Kuubal valitseb võrdsuse ja vendluse vaim.

Tegelikult ma ju ei peagi küsima, sest ma tean vastust. Sa näed vahel unes ikka veel, et Che tuleb tagasi, eks? Ja siis ta küsib sinult, kas võitlus ikka kestab. Ja sina võid talle silma vaadata ja öelda: jah, sõber, võitlus kestab. Sest ükskõik, kui kitsas argipäev sinu riigis ka ei oleks, annad sa ometi oma rahvale lootuse, õigustuse ja uhkuse. Lootuse parvepõgenikele, kes usuvad teisel kaldal ootavat "vaba" maailma. Õigustuse pisikestele sulidele ja sutenööridele, kes ühel päeval tulevikus saavad öelda, et ka nemad olid dissidendid. Uhkuse poliitilistele vangidele, kes istuvad kongis ja unistavad paremast tulevikust, nagu sa ise kunagi unistasid.

Kui ma tuleksin ja roniksin Havannas mõne kivi otsa ja hüüaksin "Maha kommunistlik partei", siis saadaksid sa mind püüdma hulga sõdureid ja paneksid mind vanglasse või hullumajja. Ja kongis istudes ma tunneksin ennast moraalselt ülendatuna nagu ehtne märter. Kui ma aga läheksin oma kodulinna peatänavale ja hüüaksin "maha kapitalism", siis ei viitsiks keegi peale mõne turisti isegi seisma jääda. No võibolla tuleks mõni telekanal. Aga tunne oleks tühi nagu ennegi.

Ma tõesti ei tea, mida vastaksin Chele mina.