Scanpix

Tartu Pauluse kiriku raamatupood saatis tagasi kõik numbrid, mis müüki toodi, ning nende müümisest keelduti ka jaanuaris toimunud EELK vaimulike konverentsi kirjandusletis.

Artiklis vaidlevad Nõmmik ja Lahe vastu Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti kristlaskonna enamuse seisukohale traditsioonilise abielu kohta, väites, et piiblitekstide põhjal pole võimalik tõestada, et homoseksuaalsus on patt. “Seda oleks võinud aimata, et ajakirja müümisega tekib raskusi, aga üllatas see mind ikkagi,” ütleb üks autoreist Urmas Nõmmik. “Tänapäeva suhteliselt avatud ühiskonnas, kus igasugu kirjutistele on hea ligipääs, on see ikkagi drastiline samm.”

Tartu Pauluse kiriku õpetaja Joel Luhamets ütles, et “Teoloogia Seltsi ajakiri on akadeemilise vabadusega ajakiri, mis kirjutab kõigest, aga meil on kirikupood ja me müüme seal neid asju, mis on kooskõlas kirikuõpetusega. Kui mõne asja suhtes tekib kahtlus, püüame mitte müüa. Me oleme ikkagi eraettevõte. Kas me peame kõike müüma? Küsige Selverist, kas Selveris müüakse neid ajakirju.”

----

Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik artikkel:

Homoseksuaalsus Piiblis

Samasooliste seksuaalsuhted on teema, mis on kiriku ajaloos mõnikord mänginud suurt rolli ja tundub, et mängib ka praegu — diskuteeritakse paljudes maailma kirikutes ja võetakse vastu deklaratsioone.

2008. aastal võttis Eesti Kirikute Nõukogugi vastu tauniva seisukoha homoseksuaalsuseküsimuses

Kui selles esmalt viidatakse Piibli autoriteedile üldsonaliselt, täpsustamata, kuidas deklaratsiooni koostajad seda mõistavad, tuuakse seejarel ära ka mitu konkreetset kirjakohta, mida on traditsiooniliselt kasutatud vastavates diskussioonides, nt Gn 19; Lv 18:22, 30; Rm 1:26-27 ja 1Kr 6:9-10.

Kuigi seisukohavõtt puudutab piiblitekste, ei ole Eestis käsitletud homoseksuaalsuse teemat eksegeetiliselt. Käesolev artikkel on katse alustada tõsisemat eksegeetilist ja hermeneutilist diskussiooni.

Rääkida homoseksuaalsusest Piiblis on esmapilgul sama anakronistlik kui rääkida nt multikultuursusest Piiblis. „Homoseksuaalsus” kui üldmoiste samale soole suunatud seksuaalsuse kohta, mis hõlmab nii seksuaalkäitumist, vastavaid soove ja ihasid kui ka inimese seksuaalset sättumust ja identiteeti, on uusaegne termin, millele ei leia lähedasigi vasteid üheski Piibli algkeeles.

Peale selle erinevad piibliaegsed arusaamad inimese seksuaalsusest oluliselt tänapaevastest ning ka tollased teadmised ei vasta meie omadele. Nii oli nt antiikkultuurile võõras arusaam, et inimese seksuaalsus on suunatud vaid ühele kindlale soole.

Seksuaalsuse liigitamine homo- ja heteroseksuaalsuseks oli võõras. Sõltuvalt olukorrast

võis Vanas-Kreekas üks ja sama mees käia abikaasana seksuaalselt läbi oma naisega, olla prostituudi tarbija, teise mehe armastaja või lävida seksuaalselt noorukiga.

Naiste seksuaalsuse kohta on aga antiikajast üldse andmeid vahem, mida saab seletada antiikkultuuri enamasti patriarhaalse loomusega, aga ka sellega, et seksuaalsust seostati mehe ja eostamisakti või -võimekusega.

Aga lisaks tuleb teada, et kuigi nii Muistse Lähis-Ida tekstid ja Vana Testament (VT) kui ka kreeka-rooma tekstid ja Uus Testament (UT) ning selle kaasaegne juudi kirjandus tunnevadseksuaalseid ihasid ja kirgi, käsitlevad vana-aja kirjanduslikud, epigraafilised

ja visuaalsed allikad peamiselt seksuaalkäitumist, keskendudes selles omakordaseksuaalvahekorrale.

Piibel ei erine nendes punktides oma ümbruskonnast kuigi palju, seega kajastavad ka piiblitekstid vaid mõningaid tänapaeval homoseksuaalsuseks nimetatava nähtuse aspekte.

Ka siin on keskmes (ainult meestevaheline) seksuaalvahekord, samuti ei ole Piiblis juttu kahe mehe püsivast seksuaalsest kooselust, rääkimata siis samasooliste abielust. Kuigi antiikkultuur tunneb samasooliste seksuaalsuse ja armastuse seost, ei kajastu ka see kusagil Piiblis.

Ent üle kõige seisab tõik, et homoseksuaalsus on piibliteoloogia seisukohast marginaalne teema ning on allutatud hoopis tähtsamatele aspektidele. Kogu Piiblis on vaid seitse kirjakohta, mida põhiliselt seostatakse hinnangutega homoseksuaalsusele: Gn 19; Km 19; Lv 18:22; 20:13; Rm1:26-27; 1Kr 6:9-10 ja 1Tm 1:8-10.8

/…./

HERMENEUTILISED JÄRELDUSED

Eriti protestantlikus teoloogias, aga ka mujal on viimaste aastasadade jooksul mõistetud, et Piiblit tuleb uurida filoloogiliselt, sest selle tekst on seotud paljude tõlgendusprobleemidega, ning tema paremaks mõistmiseks vaadelda teda ka tekkeaegses sotsiokultuurilises kontekstis.

See kehtib muidugi ka samasooliste seksuaalsuhete kohta ja tähendab, et seksuaalkäitumistmääravad normid ning nende põhjused on erinevates kultuurides erinevad.

Varieeruvust tunnistavad juba vana Lähis-Ida eri kultuurid, rääkimata nende muutumisest aja jooksul. Iisraelis ja Juudas on seksuaaltabud olnud seotud pereõiguse ja pere meesliiniga (Lv 18; 20), võõraste kohtlemisega (Gn 19; Km 19), mehe viljakusega, kultusprostitutsiooniga, aga ka — võib-olla algselt maagilistel põhjustel — puhta ja ebapuhta lahutamisega.

Viimane kehtib eriti teoloogilises plaanis, kus Jumala rahvas Iisrael kohustub pidama end paganatest eristavat Seadust, eriti Pühadusseadust.

Hellenistlikul ajastul ja hiljem on aktuaalsed vastuolud kreeka kultuuriga, kus (teatud tingimustel) aktsepteeriti samasooliste seksuaalsuhteid, rooma ajajargul lisandub ka filosoofiast (Platon,stoikud) mõjutatud arusaam, et seksuaalsuhete mõte on eesmargipärane ehk vaid soojätkamine.

Oma tegevuspiirkonna tõttu on just Paulus ning 1Tm autor olnud poleemilised kreeka-rooma kultuuri suhtes ja tõstnud sarnaselt VT-ga esile ebajumalateenistuse aspekti: meestevahelised seksuaalsuhted (nagu ka naiste „loomuvastased” seksuaalsuhted, mille lahem iseloom aga ei selgu) on Jumala karistus paganate ebajumalateenistuse eest (Rm), sellised mehed välistatakse tulevasest Jumala Kuningriigist (1Kr) ning mõistetakse hukka Moosese Seaduse poolt (1Tm).

Kuna kreeka-rooma maailmas oli valdavaks samasooliste seksuaalsuhete vormiks pederastia, peavad 1Kr ja 1Tm autorid silmas ilmselt eeskatt viimast.

Tänapäevased arusaamad inimese seksuaalsusest erinevad paljuski piibliaegsetest. Nt ei käsitleta tänapäeval seksuaalsusest pelgalt soojätkamise vahendina, sest see degradeeriks tapuhtbioloogiliseks ning dehumaniseeriks inimese.

Samuti on hakatud rääkima varasemal ajal tundmatust seksuaalsest sättumusest, viimasel ajal üha rohkem ka sellest, et seksuaalne orientatsioon voib olla paratamatu, et sättumust ja seksuaalkäitumist ei saa teineteisest lahutada, või et kaks samas vanuses täiskasvanut samasoolist inimest võiks püsivalt koos elada ja seksuaalselt läbi käia.

Seda kõike arvestades võib väita, et piibliaegsete seksuaalsust puudutavate arusaamade automaatneülekandmine tänapäeva ühiskonda ja eespool käsitletud kirjakohtade masinlik rakendamine diskussioonis homoseksuaalsuse üle on ülimalt problemaatiline.

Ka Piibli autoriteediga tuleb ümber käia tarmukalt, sest sellega on kiriku ajaloos põhjendatudteatavasti nt orjapidamist, patriarhaalset peremudelit, antisemitismi, rassismi, füüsilist vägivalda laste kasvatamise vahendina.

Lääne kristlikud ühiskonnad on visalt, aga siiski aegamisi õppinud, et Piiblit tuleks lugeda koos „teistega”, olgu siis nendeks madalama klassi, naissoo, juutide voi mustanahaliste esindajad.

Eesti kirikutel on aeg küsida, kas ei peaks ka Piibli ajalooliselt ja sotsiokultuuriliselt tingitud arusaamu homoseksuaalsusest hakkama ületama ning eri sattumusega inimesi innustama Piiblitlugema koos, mitte üksteise vastu.

Loe tervet teksti www.ususteadus.ee