Tallinna Toomkirikus, Kaarli kirikus ja mujalgi hoolitakse muusikast. Nähtavasti on mõistetud, et kontserdipublik on midagi muud kui palvusele või jumalateenistusele tulnud kogudus. Avalikule kontserdile tunduvad neisse kirikuisse olevat ühtviisi oodatud ka mittekristlased.

Haapsalu X Vanamuusikafestivalil sealses Toomkirikus ei tundunud muusika siiski olevat peamine. Piirdunuks EELK Lääne praost Tiit Salumäe publiku ja esinejate tervitamisega, olnuks asi paigas. Kahjuks ei suutnud ta hoiduda ideoloogilisest omakasust. Misjonitöö algas juba kavavihikus: „...festival leiab aset Saare-Lääne piiskopkonna 775. pärandiaastal. [...] Meie kuulumine Euroopa kristlike rahvaste perre tõi siia Maarjamaale tuhandeid palverändureid otsima lepitust Jumalaga. [...] Kümne festivaliaasta jooksul on kõlanud siin kirikus parimas ettekandes parim muusika, see on ohver Jumala altarile...“

Kontserdile pileti ostnu leidis end järsku kristlikult õhtupalvuselt, kuigi festivali korraldaja Concerto Grosso polnud kusagil teatanud, et need kontserdid on saadaval üksnes komplektis luterliku riitusega. Ent kirik keset kontserti pole tingimata parim häälestus.

Olukord meenutas kangesti nõukogude okupatsiooni aegset raamatupoodi, kus mõnd väärtteost osta tahtjale müüdi vägisi lisaks mingi kommunistlikku ideoloogiat jutlustav üllitis. Laulupeod tuli peokõnedes ohverdada kompartei altarile, mis tollal oli paratamatu.

Ilmselt on veel liiga värskelt meeles, kuidas sai teoks meie kuulumine Nõukogude rahvaste perre, mis tõi siia Eesti NSV-sse tuhandeid rändureid otsima leidmatut. Seetõttu ei kipu eestlane pühitsema NL-i tähtpäevi. Sajanditetagust võõra ideoloogia tule ja mõõgaga sissetungi maarahva põlisasualale ollakse aga varmad rõõmuga tähistama.

Tänapäeval ei käi ristiusustamine meil lausa füüsilise vägivallaga, küll aga ajupesuna – avalikult nagu Haapsalus või rohkem salamahti nagu kavandatavas usundiõpetuses. Hämmastaval kombel on Viljandi Jaani kiriku hommikupalvused ja jumalateenistus sattunud pärimusmuusika festivali kavva. Mul pole midagi nende vastu, kes veendumusest kristlased, budistid, moslemid vm. Vastu hakkab, kui iseenda usku teistele peale suruda püütakse.

Viljandi pärimuspeo korraldajailt oodanuks küll usuvabadusest kantud lähenemist meie vaimsele pärandile. Kui muusikas valitseb mitmekesisus, siis aega maha võtma on lastud vaid ristiusukirik. Kava oleks tasakaalus, kui hommikud oleksid jaotatud erinevate usundite vahel. Ja mis sobinuks pärimuspeole paremini kui mõtisklused meie rahvausundist, maausust ja taarausust, omailmast. Selle avaruse puudumine on seda kummalisem, et teadaolevalt on viljandlane Anzori Barkalaja seotud Maavalla Kojaga.

Siiski on sümboolne, et ristirüütlite ordulossi varemeil kõlab eesti pärimusmuusika, põkkudes teiste rahvaste omailmadega. Meie maa anastajad ja maarahva hinge lämmatajad tulevad ja kaovad. Omakultuur jääb. Laulus on tõesti vägi.