Põhimõtteliselt... tjah, kust alustadagi?

Töötan restoranis Gusto, mille omanikeks on kaks itaallast - Mario ja Renato. Mario on keskealine ülistiilne halliseguste juustega väga "mees" mees. Ja lausa haiglaselt ülbe. Kannab ainult Cavallit ja Dolce & Gabbanat. Ei tea, kust ta sellise raha võtab, minu teada ülbitsemise eest ei maksta. Tal on noor, kahekümnendates naine - muideks venelanna -, kes nende pisitütrega vahel meil söömas käib, ja iseenesest mõistagi ei tööta. Renato, Mario vend, on päevad läbi kohal nagu boss ja omanik ikka, vaatab restorani ja baari järele. Renato on suhteliselt nägus, laiade õlgadega tugev mees, välja arvatud, et kiilakas ja tiiraselt vilavate silmadega. Miskipärast kõlab tema naer nagu perverdil.

Täna saab mul kaks nädalat katseaega täis ja täna ütleb Renato, kas jään tööle või ei. Tundub, et jään, sest nägin oma nime järgmise nädala graafikus. Küsin seega ka lepingu kohta, sest praegu mul lepingut pole. Töötan iga päev kaheteistkümnest viieni, siis kolm tundi pausi ja edasi kaheksast õhtul südaööni. Esimene nädal tappis mu jalad... vau! Ja ma ei jõua süüa. Saan töö juures perelõunat, mis koosneb enamasti salatist, maisist ja saiast. Üks päev nädalas on vaba - minu fiesta.
Täna olen tööl ainult õhtuses vahetuses ja paistab, et edaspidi hakkangi vahetustega olema, mis on hea, jätab natuke aega elamiseks ka.

Isegi kui Renato täna teatab, et nad ikkagi ei võta mind, siis peaksin selle kahe nädala eest niipalju saama, et uue tööotsani ära elan või koju tagasi lendan. Mis polekski ehk halvim variant, sest Renato leiab pidevalt põhjuse, et mind patsutada või head-aega-musitada.
Ta jätab mu siia tööle ka seepärast, et oma ego haipida. Ma olen ainuke blond kvartalis - teiste restoranide kutid saadavad mulle visiitkaartidel oma numbreid ja leiavad põhjuse, miks vaatama tulla... Eile oligi väike skandaal - üks kokk teisest restoranist tõi mulle sildikese kahelt sealselt kutilt. Renato ütles, et tahab seda näha. Mina ütlesin, et vabandust väga, mis põhjusel, see on isiklik asi. Ta solvus. Kõik köögis ütlevad, et ta on armukade ja eks tema kommentaar - "Mis põhjusel!? Mulle lihtsalt meeldib su rinnahoidja!" - on vist tipp.
Seda tuleb mõista, sest enamik inimesi ilmselt ei tea seda, mida ma kohe kirjutan. Nimelt itaalia meestel on pea asemel peenis... ausalt. Näiteks töötab meil ka Mario nõbu, noor ja lohaka välimusega napollane - ainuke, kes tippi varastab ja on muidu mölakas. Iga kord, kui mingid tibid aknast mööda lähevad, jookseb ta välja ja hüüab neile järele midagi stiilis "tsau, musud".
Ülejäänud personal on super. Vaesed, lihtsad, soojad ja toredad filipiinod, kes on väga sõbralikud ja viitsivad mulle asju inglise keeles seletada. Siis, kui me Alberti (kohalik kataloonlane, töötab meediabisnises) ja tema sõbrannadega väljas käisime, ei viitsinud keegi neist haritud tšikkidest isegi nägu teha, et nad tahaksid inglise keeles rääkida.

Ma olen siin elust ja asjadest mõndagi õppinud. Aga seda suurlinnaelu nurga alt ja ma ei usu, et kõik see, kuidas ja mis siin toimib ja töötab, tegelikult kuigi väärtuslik on. Inimesed on küll. Näiteks Anderson, brasiillane, kes on võitnud minu täieliku usalduse. Ta on vaikne ja rahulik. Iga kord, kui minuga on mingi jama või ma midagi natuke kehvasti teen, tuleb ta ja aitab, seletab ja näitab ette. Ta on ainuke, kellele töö juurest olen öelnud, et elan squat'is ja kes seda kuuldes vedas mu esimesse internetikohvikusse tubade rentimist vaatama. Ta ütles, et maksab/laenab (kuidas tahan) mu esimese üüri ise. Üritan teda nüüd pisut vältida, muig. S.t ma pean ise hakkama saama. Oktoobri lõpus, kui liiga külmaks läheb, on mul loodetavasti juba oma raha.
Või Ivan, noor kutt Ecuadorist, kes võttis mind oma bändi proovi kaasa, nautisin jammimist täiega!

Ka squat'is on toredaid inimesi. Squat'is on üldse kaks võimalust: kas su aju muutub kapsaks ja sa lihtsalt jood ja suitsetad kanepit, elad öösel ja magad päevad läbi, mustus kõige selle otsa; või kasutad squat'i võimalusi, jäädes/saades iseendaks. Hea näide on mu guru, rumeenlane, kes näeb muideks välja nagu Jeesus. Tal on kaks kõrgemat kraadi ja palju mõtteid. Ta parandas ära ühe leitud arvuti - nii et kui meil muud teha pole, laenutame raamatukogust häid filme ja vaatame neid või kuulame muusikat.
Jeesus istub tihti oma toas, kuulab muusikat ja mõtleb. Ta leiab, et elu üle peaks järele mõtlema ka nüüd, elujõu tipul, ja selleks aega leidma, mitte surres mõtlema, et oh sa poiss - siin on need asjad, mida saavutasin, ja siin kõik need, millele ma aega ei leidnud...
Ta laenab mulle raamatuid ja õpetab squat'i-elu. Kurb, aga ta sõidab peagi kõrbesse. Kui küsin, miks ja kuidas ta kavatseb seal hakkama saada, teeb ta kibedamaigulisi nalju à la "Noel tuleb ka, see on hea, siis jääb võib-olla keegi, kes saab sulle jutustada, mis juhtus".
Veider tunne on, et ta kavatseb sinna surema minna. Aga mis tean mina sellistest asjadest? Ja kas on midagi, mida saan teha, kui keegi on oma tee valinud?
Võib-olla poeb squat mulle vaikselt naha vahele, et ülistan võimalusi ja aega, mida selline elu pakub, aga mõnede jaoks võib see olla koht, kus areneda. Ise pead ainult tee leidma.

Ema, sul on õigus. Ma pole eriti mõelnud, miks ma siin olen. Küsijatele vastan, et elukool ja muidugi - español. See keskkoolilõpusuvi lihtsalt rikkus mu ära. Ma ainult pidutsesin, kulutasin meeletult raha, tegelesin jaburate või mõttetute draamadega.
Ma võõrdusin peaaegu täielikult ühest inimesest, kelle nimi võiks olla Mina Ise. Siin olen ma üksi iseendaga ja see on asi, millega inimesed peaksid oskama deal'ida.
Eile tabasin end vaatamas iseend kõrvalt. Millal see üldse viimati juhtus? Ma olen olnud täielik kaabakas, võib-olla ma põgenesin mõnede asjade eest. Ma olen selle Barcelonas elatud kuu jooksul nii palju õppinud, teinud ja näinud, et isegi kui ma mingi valemiga praegu koju tuleksin, keelt omandamata, poleks mul ikkagi mingit elu või aja raiskamise tunnet.
Jah, muidugi, mul on siin raske - mu "kodu" haiseb ja on sitane, vett pole ja siinne söök tekitab minus allergiat. Pesen end hommikuti mahajäetud koolimaja (sest seda see squat on) hoovis jääkülma veega. Magan tekitult, vooditult vaiba peal, mille all on madrats. Mul on kaks eurot ja vahel täielik mental break-down, nii et nutan end magama ja samas, ikka arvan, et see on mulle paras ja suudan järgmisel päeval rõõmustada, et keegi tõi vett ja et töö juures saab tasuta kohvi.
Squat pole mind siiski täielikult võtnud - hambaharja panen ikka kilekoti sisse ja strateegilisi piirkondi pesen pudeliveega :)
Lähen praeguseks,
mõtlen teile kogu aeg,
M.

Teine kiri: Külm arve ja ootamatud külalised squat'is

Aega on vähe, tööd ja kõike muud palju. Stabilisatsioon tulvab peale nagu stagnatsioon.
Üleeile sain palka, mis tõestas, et vähemalt selles osas on restorani omanikud normaalsed inimesed. Lepingust pole veel juttugi, aga hea on see, et saan lahkuda päevapealt, kui tahan. Kui aga käeluu murran, olen omadega pekkis.
Sain kahe nädala eest (sh kaks vaba päeva ja kolm poolikut vahetust) 520 euri. Elu on palju kindlam kui enne! Mul on tekk, vaibad põrandal ning täna ostsin natuke (punast) maalrivärvi. Peaks mainima, et squat on mind äärmiselt leidlikuks teinud - oleksite pidanud nägema, kuidas ma põrandaid ja seinu pesin... kõik siin kutsuvad mind printsessiks.
Avastasin ka, et meie squat'i kõrval on ujula, que bueno, ah! 45 euriga kolme kuu kaart, käi, palju tahad, hommikul ja õhtul. Milline nauding on pesta end sooja veega!
Sain ka aru, mis tööl valesti on. Lasen Renatol endale kogu aeg pähe istuda. Varem sattusin täiesti paanikasse, praegu lihtsalt korrastan vea ja kasvatan paksu nahka. Kõigil juhtub, isegi temal.
Näide eilsest - ta tuli ja küsis, kas ma Excelit tean. Ütlesin, et ikka. Et siis pea võtab? Minu noogutuse peale ütles ta, et annab mulle tunnikese aega, mingu ma kontorisse ja tehku veinilist. Ja ulatas nimekirja veine. Ta käekiri on aga nii kohutav, et ma ei saanud juba esimese veini nime korralikult loetud... Aga ma võtsin talt paberi, kirjutasin ühe uue noormehe abiga ümber, tegin listi ja alla tunniga andsin talle perfektse väljaprindi. Renato vaatas, ei leidnud midagi, mille kallal nokkida ning ütles: "Ah - s e d a veini meil ju pole," ja läks minema.
Minule oleks ka lihtsalt bueno olnud piisav, pohhui see gracias... aga mida pole, seda pole.

Täna oli Renato fiesta (kõik hingavad kergendatult) ja ma töötasin täiesti korralikult, vigu ei teinud, midagi ei unustanud. Välja arvatud, et üks soliidne mees tegi minu lauas (igaühel on teatud arv laudu) külma arve. Aga ma ei võtnud seda väga isiklikult - see on ilusate ülikondadega ärimeeste probleem, kui neil on kümnest eurost kahju.
Sellest nädalast on meil uus tipisüsteem. Igalt ettekandjalt 10 euri nädalas köögi ja pizzeria jaoks, mis üle, jääb endale. Ainuüksi eilse vahetusega (ühe õhtuga) tegin 10 eurot ja üleeilse täispäevaga 15 eurot. Vahel on ka "halvasti", saad ainult neli euri, või üldse ei midagi. Samas, eluks kulub siin päris vähe, töö juures saan süüa, oma rahast kulutan ainult sellistele asjadele nagu jogurt, muud piimatooted ja muidugi - magus. Täna, oh õnne, ei töötanud külmkapp ja sain suure kamaka šokolaaditorti :)
Mulle siiski meeldib tööl. Algul ma ei teadnud õieti, kummal poolel olla - jõukad bossid ja nende elustiil contra köögi vaesed, natuke räpased, aga soojad ja supertoredad inimesed. Ja ma valisin viimased.
Ma hoiaks neid, kui ainult saaks, hoiaks rohkemgi veel. Kaitsen neid juba praegu nii palju kui võimalik, aitan ja kallistan. Püüan jagada endast ainult head, õpin kontrollima negatiivseid tundeid, neid mitte endas hoidma, vaid millegagi kustutama. (Klassikaline muusika on see, mis hästi recharge'ib ses osas.)

Nii palju küsimusi ja otsinguid ja mõtteid... Aga ema, ma elan ja kasvan. Ma vaatan end vahel metroo akna peegeldusest ja peaaegu tunnen, kuidas ma muutun. Mitte halvemuse suunas, vaid lihtsalt muutun. Te ei usuks oma silmi, kui tõsine ma siin olen. Või kas just tõsine, aga vaikne, tasane. Harva olen selline nagu kodus viimati - superenergiline, lärmakas ja tülinoriv.
Otsin karate jaoks kohta, kusagil tööle lähedal, et saaks jälle treenida. Igatsen seda meeletult. Jalad on tööga juba suhteliselt harjunud. Ei ole enam Pinocchio tunnet pärast vahetust. Eile teenindasin ülemisel korrusel, mis tähendab viit tundi treppidest üles-alla, enamasti midagi käes, vahel mitu rasket portselanist taldrikut.

Ka mu mentaalne seisund oleks stabiliseerumas, kui paar päeva tagasi ei oleks aset leidnud üht seika.
Tulin töölt väga hilja. Kell oli kolm öösel - lugesin raamatut ja olin peaaegu suikumas, kui keegi koputas mu uksele. Minu uksele ei koputa kunagi keegi. Ainult Jeesus vahel, kui tahab oma kääre tagasi, mis ma jälle enda kätte olen unustanud... Läksin unise peaga ja avasin ukse. Uksel seisis võõras mees ja surus mulle püstolitoru pähe: "Give me all your money!" Enamik inimesi ilmselt ei kujuta sellist olukorda ette. Mitte seepärast, et nad ei oska, vaid et tänapäeva filmimaailm õpetab meile mõndagi selliste asjade kohta ja muidugi - valesti.
Ei, sa ei suuda karjuda, kiiresti tegutseda, läbirääkimisi alustada... MIS IGANES. Sa ei mõtle, sa ei hinga, sa ei suuda isegi teadvustada, kes sa oled, kus sa oled jne. Aeg kaob. Kui nii võtta, on see tegelikult hämmastav kogemus.
Pobisesin viimaks "Wait" ja potsatasin oma madratsile. Vaatasin maha, õieti midagi nägemata, ega suutnud teha muud kui nutma hakata. Mispeale mees ühtäkki vabandas ja ütles, et poolel teel mu toani arvas ta, et see on hea nali, aga nüüd arvab, et vist siiski mitte. Seda inglise keeles.
Hah, ma olin nagu väikene laps ja küsisin selges eesti keeles, sest mingit inglise keelt ma praktiseerida enam ei suutnud: "Miks see nii raske on?" osutades lõuaga püstolile.
See oli päris relv, aga selle toru oli blokeeritud. Seega mittetöötav püstol. Järgmiseks selgus, et karvane mees mu ees oli samuti eestlane, kes asus uuesti vabandama. Selleks ajaks oli mu tuppa tulnud ka teine Eesti tüüp, kes on selle squat'i alaline elanik. Suurte tanksaabastega. Palusin teda, et ta ei tuleks jalanõudega sisse. Aga mida tema tegi? Ta hakkas meelega mööda tuba ringi trampima oma räpaste saabastega. Selline tunne oli, nagu hüppaks ta minu peal. Aga ema, ma suutsin isegi sellega hakkama saada! Ma vabandasin, et ei tunne end hästi ja palusin neil lahkuda.
Järgmisel päeval kuulsin, et meile olid tulnud mingid uued tüüpid paariks päevaks - karvased punkarid koertega - ja eelmisel ööl oli olnud kõvem pidu.
Õnneks on kõik, mis mul palgast alles, Alberti juures, emergency case'iks, kui vaja piletit koju või haigekassa jaoks.

Lähen nüüd, iga kord tuleb minuga samal ajal siia raamatukokku üks hiigelsuurte prillidega vanapapi mingeid kirikuasju lugema netist ja ta on nii paganama kannatamatu!

Armastan,
M.

 Kolmas Kiri: Vihmavaru ja vabadus

Kirjutan jälle tööst. Kindlasti ei tee ma seda nii hästi nagu vana hea Tammsaare, aga see ei tähenda, et peaksin kirjutamata jätma.

Esimesel päeval tööl lubas mu boss Renato, et kuu ajaga saab minust professionaal. Hmm... Minu ülesanne töö juures oli võtta commanda'sid ehk tellimusi ja täita need. Päevasel ajal tähendas see päevamenüüd (menu del dia), mis koosnes esimesest ja teisest käigust, selle juures veel joogid, magustoit või kohv. Õhtuses vahetuses oli carta ehk tavaline menüü, kus võtsid lihtsalt tellimuse. Alguses olin kohmakas ja tegin vigu, aga mida aeg edasi, seda kiiremaks ma muutusin. Veel pidin oskama avada veine (seejuures andma neid kliendile proovida ja siis perfektselt välja valama), õppisin ideaalselt klaase puhastama ning minu volditud servilleta'de vastu ei saa. Vahel pidime ka magustoite ise tegema, aga see oli rohkem kaunistamine, sest magustoidu tegemine oli tegelikult defreeze, suhkur peale, šokolaadiga trips-träps, lusikas sisse ja valmis. Vahel ka kergemad koristustööd, menüü kirjutamine tahvlile jne. Tavaline ettekandjate värk.
Mida aeg edasi, seda paremini tuli kõik välja ja kõik sujus. Ainuke, kes minuga aina vähem rahul oli, oli mu boss.

Mida vähem vigu, seda rohkem otsis ta põhjuseid, miks minu kallal norida. Näiteks ostsin endale uued mustad kingad, sest meie riietus peab olema üleni must. Esimene asi, mis ta mulle ütles - your shoes make too much noise!
Alguses lõi ta mulle külge - pidevad kommentaarid mu pesu kohta, mille värvi ta käsikaudu tuvastada üritas, või kui prink tagumik mul on, ekstraks tiirased pilgud. Enam-vähem kannatad ära ja mõtled, et kui peab, siis peab ning lakud perset. Kuniks ta rääkis mulle, kuidas ta nägi unes, et me seksisime, ma jäin rasedaks ja tsunami tuli... Ma ei tea, kuidas täpselt see teile kõlab, aga mind freak'is off'i. Mitte ainult sisu pärast, vaid et seda rääkis mu oma higine kiimase naeruga boss, kelle alluvuses lepinguta töötasin.
Sellest ajast peale vältisin ja ignoreerisin teda peaaegu täielikult. Teda ei olnud enam minu jaoks olemas. Ainuke asi, mis eksisteeris, oli ta hääl - kõik, mis vaja, tegin ja püüdsin teha veel võimalikult paremini, aga tema lähedusest hoidsin eemale. Juhtus see, mida arvata võiski - napollase meheau sai riivata ja tasategemiseks ülbitses ta minuga veelgi enam.
Enam ei öelnud ta mulle hola (tere). Mul oli ainult hea meel. Vihkasin teda südamest, aga kuna inimesed, kes seal töötasid, olid toredad, ravisin oma viha teistega suheldes ja raamatukogust laenutatud klassikat kuulates. Kuni läks minema Andy, see tore brasiillane, kes mind alati aitas. Ütles, et on bossidest kopp ees. Mul oli kahju, aga ma sain tast aru ja mul olid veel Ivan, Anare, Luisa ja ma sain hakkama.
Siis lasi ta Ivani lahti.

Ivan ei olnud nõus ülemusi kummardama ja - he had to go. Laupäeval sai minul täpselt kuu aega täis Gustos töötamisest.
Hommiku poole oli meil Renatoga olnud kerge sõnasõda, sest millegipärast võttis ta kogu minu propina (tipi) ega öelnud mulle, miks. Ma küsisin natuke hiljem ta vennalt Mariolt, et kuidas sellega oligi - võtad tellimuse, täidad selle, sulged laua ja tip on sinu? Mario vastas: jah, muidugi, miks sa küsid? "Ah, niisama" teda muidugi ei rahuldanud ja ta nõudis Renatolt aru, milles probleem.
Renato vihastas ja ütles, et ta lihtsalt võttis selle praegu vahetusrahaks. Ma vastasin rahulikult, et ta oleks võinud sama lihtsalt kulutada sekundi, et seda mulle öelda. Ja tema omakorda: "If you want propina, you better work good."
Jätsin nähvamata, et kas tip pole mitte see, mille kliendid hea teeninduse eest lauda jätavad, aga päev oli rikutud.
Õhtul teenindasin üht paarikest, kuskilt maeiteakustmaalt, ja ma meeldisin neile - juhuslikult tegin soovitused menüüst, mis olid just nende maitse järgi, ning õige vein takkaotsa. Nemad olid rahul, mina olin rahul. Kui aus olla, siis nägid nad välja täpselt nagu Mia ja Vincent Vega õhtusöögil filmist "Pulp Fiction".
"Just before the famous Jackrabbit Slim's Twist Contest?" küsis siis noormees, kui ütlesin, mida mõtlesin. Vastasin naerdes: "Yeah, just like before that," ning naersime kolmekesi. "Pulp Fiction" oli nende lemmikfilm.

Ühesõnaga, kuu on täis ja siis tuleb see paarike, kes kutsub mu bossi isiklikult lauda, annab talle kümneeurose, minu tipi jaoks, ja nii muuseas mainib, et tal on ülimalt meeldiv ja professionaalne ettekandja, suurimad tänud ja mis kõik veel. Minu mentaalne triumf! Ja Renato? Andis mulle mu tipi, ütlemata sõnagi, vaid lahkus, jättes endast õhku, kuidas öeldagi, jättes õhku midagi eriti vastikut.
Kuu aega oli täis ja ta ei tee teist nägugi. Kui su oma bossil ei ole su edusammude üle kas või natukenegi hea meel, siis on ikka midagi valesti küll.
Siis tuli pühapäev, mis oli minu fiesta, ja esmaspäev - ja tööle tulles kuulen, et eile lasi ta ka Anare, hästi-hästi vahva filipiini tsika baari tagant, lahti.
Korraks oli tunne nagu mingis haiges filmis, nagu sellessamas filmis, mida me Clermont-Ferrand'is vabaõhukinos vaatasime, kus ühe sõduri kõik kamraadid surevad järjest missioonil ja tema on ainuke, kes ellu jääb.
Ilma Anareta oli vahe juba metsik. Nüüd oli mul hommikuses vahetuses ainult Lu ja õhtuses uued poisid, itaallased, ning Renato ülbitsemine.
Aga paari päeva pärast helistab Mario Anarele, et ta meid päästma tuleks, uued poisid ei saa hakkama. Ma palvetan, et Anare telefoni vastu ei võtaks. Got to have some self-respect.
Ta ei võtnud ka.

Kolmapäev. Terve päeva töötan Lu'ga ülemisel korrusel, kõik on korras. Päev saab läbi, kuni Renato kutsub mind alla ja küsib, miks laud 21 on maksmata. Vastan, et ei tea. Küsib, miks lauad 26, 27 ja 31 on ikka avatud või kes üldse nad avas. Ma vaatan talle kerge hämmeldusega otsa ja küsin, mis mõttes nad on avatud - mina ju ei tea seda, kuidas neid avatakse arvutis!
Ja miks on 21 maksmata? Ma ei tea, vastan. Kusjuures ma tõesti ei tea, see oli üks hästi riietatud senjoor koos oma abikaasaga, kes on meil ennegi lõunatamas käinud. "Now I have money missing from the caixa (kassa)," ütleb ta toonil, nagu peaks mina selle kinni maksma. Lähen üles ja Luisa küsib, mis toimub. Ütlen, et ma ei saa aru, miks ta mind süüdistab, ja enne kui jõuan lõpetada, tormab Lu alla ja viskab Renatole näkku selle, mis oli kogu aeg keerelnud minu peas: "Why do you blame her all the time, when there was two of us working upstairs?" See kõik oli juba kergelt haiglane. Ja miks ma üldse kirjutan, et oli? Sellepärast, et kui ma ülevalt alla tulin, vallandas Renato mu päevapealt.
Te ei kujuta ettegi, mis tunne see oli! Mis tunne on niimoodi...
KUI HEA!

Sweet,
yours M.

PS Koos minuga lahkus ka Lu.
PPS Kui ma sellele kõigele mõtlesin, jõudsin järeldusele, et inimesed, kes on kurvad, õnnetud ja rahulolematud, muudavad ka teised - isegi rõõmsad ja õnnelikud (nagu need filipiinod köögis) - enda ümber samasugusteks. Eriti need, kellel on natukenegi võimu. Kui sul on võimu, siis võib-olla ei tahagi sa tunda oma üleolekut, vaid salamisi kätte maksta ka millegi eest, mida sul ei ole...
Mulle meenub "Trainspotting" (Ema, see on üks noorte seas väga populaarne film).
Et mis on sellel kõigel tegemist "Trainspottinguga"?
Me kõik teame algust...: Choose a life, choose a career, choose a job, choose a fucking big television, choose a...
...ja lõppu:
I chose a life, I chose a job, I chose a fucking big television...
Siinkohal ütlen: I chose my life here. And actually - I am happy for it :)

Ja veel... Võib-olla mõnedele meenub koht, kus peategelane on just röövinud paljaks kõik oma sõbrad, sest väidetavalt oleks nemad temaga sama teinud ja stseen, kus ta kõnnib sillal, käes kott rahaga, ning plaanib ära sõita ja ütleb midagi stiilis: From now on I will be good...
Noh, sellel hetkel, viimasel hetkel restorani Gusto uksel, kui ma Renato nime hüüdsin ja talle, kui ta ringi pööras, täiest südamest keskmist sõrme näitasin, tundsin ma end täpselt nagu "Trainspottingus" - from now on I will be good >)