"Naljakas," ütles Hannes Rumm. "Meie Eikiga oleme mõnikord just sedasama rääkind. Ikka oled kusagil nutt, ikka oled kusagil Ansipi käest tapelda saand, ikka oled muretsend, vaeveld ja kannatand."
(A. H. Tammsaare)

*
Indrek: Mina tulen, Ivari; olgu see öeldud, Ivari.

Peeter: Kui siin ajad ei parane, siis järgnen minagi teile.

Mark: Isegi Peeter! Ka sina läheksid opositsiooni?

Peeter: Kui ajad ei parane.

Ivari: Mina lähen 21. mail, tulgu ka koalitsioonis millised magusa leiva päevad tahes.

Indrek: Sina ja mina, me kahekesi läheme siit kui kevadised kured; ja õhk ning tuuled helisevad!

Mark: Oi-oi-oi! Kuid vaata, kui õieti tõtt tunnistan, siis on Ivari plaanil sisemist tõmbejõudu. Mets meelitab. Oh pagan! Tundub, nagu näeksin selle metsa taga taeva imeilusat laotust.

Heljo: Te pöörased, mis te mõtlete? - Minna metsa! Misjaoks?

(Al. Kivi)

*
"Valitsuskriis tuleb, rohkem ma teile ei ütle."

Ene Ergma tõusis ja kuulutas pidulikult:
"Teil polegi vaja rohkem ütelda. Tulge minuga koridori, seal ütlen mina teile midagi."

Eiki Nestor astus riigikogu esimehe järel koridori, kus teda ootas väike üllatus, kui tema parlamendikaaslane näitas talle haamrit ja kuulutas, et viskab tema fraktsiooni koalitsioonist välja ja viib selle esimehe kohe kaitsepolitseisse. Eiki katsus seletada, et proua vististi eksib, et ta on issanda süütu ega ole lausunud sõnakestki, mis oleks võinud kedagi haavata.

Kuid Ergma ütles Nestorile, et ta on sooritanud tegelikult mitu kuritegu, mille hulgas on ka riigi reetmine.

(J. Hašek)

*
Äkki avanes uks ning tuppa astus Urve Palo. Ta jäi kohmetult seisatama ning ei saanud sõna suust.

"Mu jumal," hüüdis abikaasa Janek ning jooksis talle rõõmsalt vastu, "oled sina aga metsik ja must!"
Lükkas teda siia ja sinna, vaatas eest ja tagant, naeris, rõõmustas, kilkas.

"On aga suurepärane ülikond sul seljas," hüüdis ta, "ning saapad, mu jumal - kõik kümme varvast kui hiirepojad väljas! Ning vanemaks oled jäänud, mu jumal, isegi mõned hallid juuksed on tekkinud meelekohta. Küllap on olnud valitsusperiood sündmusrikas? Kuid sa ei räägi mulle muidugi sellest, eks ole?"

(A. Gailit)

*
Ansipi laugelt veereb pisar. Ta jääb tühjade pinkide vahele seisma ja mõtleb kaua. Ära läksid! Ära läksid need, kes talle küll vahel meelehärmi sünnitasid, aga ometi nii armsad olid.

"No mis sa veel ootad?" küsib Villu Reiljan Katrin Saksalt, kes mõttes l&am p;am p;am p;au ml;äne poole vaatab.

"Vaatan... Strasbourg seal..."

"No mis siis? Kas sa Strasbourg'i põle enne näinud? Tule täna meile, uut koalitsioonilepet vaatama."

"Jah... Ma ei tea... Euroopa parlament..."

"Mis sul on Euroopa parlamendis?"

"Lilled... Heinamaa... Päikesepaiste..."

(O. Luts)

**
Ja hirmus kui vihane sõjajumal kihutas Jüri Pihl otsekohe endiste koalitsioonipartnerite tihedamasse salka, seltsimehed tema kannul. Hirmsasti möllas ta tugev käsivars vaenlaste keskel, armuta saatis ta ühe ohvri teise järel enese eel surma, sai veel kord veriseks tasujaks. Tema seltsimehed langesid üks teise järel ja reformierakondlaste ja IRLi liikmete hulk mattis nende kehad jalge alla, aga Pihli kange mõõk välkus veel kaua ja suled ta kübara peal lehvisid kaugel vaenlaste tihedama salga südames. Ja viimaks välkus ka tema mõõk viimset korda kõrgele... Siis kadus ta, ja vaenlaste hulgad kohendasid end üle langenud kangelase surnukeha.

(Ed. Bornhöhe)