“Ükskõik, saagu või
sitem, aga valitsusest lähme ära,” toonitas Sven Mikser.
“Kui muidu ei saa, siis rendime omale kusagilt väikese talu ja
elame, aga siit saastast välja. Tead, mis mina sulle ütlen, ja seda
ütlen ma ainult sinule, Hannes, Andres Tarandki ei tea seda: mina ei
armasta Vargamäed, ma ei armasta õieti oma koalitsioonipartnereid
ning eelarvedefitsiidi jätmine 3% piiridesse on mulle ükskõik.
Kõik debatid on minu mälestuses seotud mõne
eelarvekärpega, ja kui need debatid mulle meelde tulevad, siis ikka
kõigepealt nende kärbete pärast, nagu poleks Riigikogus midagi
head ilmaski olnud. Sellepärast ei armasta ma Vargamäed ega seda, mis
siin leida. Mina tahan siit ära minna, seda tahan ma, ja mis edasi saab,
seda näeb.”
“Naljakas,” ütles Hannes
Rumm. “Meie Eikiga oleme mõnikord just sedasama rääkind.
Ikka oled kusagil nutt, ikka oled kusagil Ansipi käest tapelda saand, ikka
oled muretsend, vaeveld ja kannatand.”
(A. H. Tammsaare)
*
Indrek: Mina tulen, Ivari; olgu see öeldud, Ivari.
Peeter: Kui siin ajad ei parane, siis järgnen minagi teile.
Mark: Isegi Peeter! Ka sina läheksid opositsiooni?
Peeter:
Kui ajad ei parane.
Ivari: Mina lähen 21. mail, tulgu ka
koalitsioonis millised magusa leiva päevad tahes.
Indrek: Sina
ja mina, me kahekesi läheme siit kui kevadised kured; ja õhk ning
tuuled helisevad!
Mark: Oi-oi-oi! Kuid vaata, kui õieti
tõtt tunnistan, siis on Ivari plaanil sisemist tõmbejõudu.
Mets meelitab. Oh pagan! Tundub, nagu näeksin selle metsa taga taeva
imeilusat laotust.
Heljo: Te pöörased, mis te
mõtlete? – Minna metsa! Misjaoks?
(Al. Kivi)
*
“Valitsuskriis tuleb, rohkem ma teile ei ütle.”
Ene Ergma tõusis ja kuulutas pidulikult:
“Teil polegi
vaja rohkem ütelda. Tulge minuga koridori, seal ütlen mina teile
midagi.”
Eiki Nestor astus riigikogu esimehe järel
koridori, kus teda ootas väike üllatus, kui tema parlamendikaaslane
näitas talle haamrit ja kuulutas, et viskab tema fraktsiooni
koalitsioonist välja ja viib selle esimehe kohe kaitsepolitseisse. Eiki
katsus seletada, et proua vististi eksib, et ta on issanda süütu ega
ole lausunud sõnakestki, mis oleks võinud kedagi haavata.
Kuid Ergma ütles Nestorile, et ta on sooritanud tegelikult mitu
kuritegu, mille hulgas on ka riigi reetmine.
(J. Hašek)
*
Äkki avanes uks ning tuppa astus Urve Palo. Ta
jäi kohmetult seisatama ning ei saanud sõna suust.
“Mu jumal,” hüüdis abikaasa Janek ning jooksis talle
rõõmsalt vastu, “oled sina aga metsik ja must!”
Lükkas teda siia ja sinna, vaatas eest ja tagant, naeris,
rõõmustas, kilkas.
“On aga suurepärane
ülikond sul seljas,” hüüdis ta, “ning saapad, mu
jumal – kõik kümme varvast kui hiirepojad väljas! Ning
vanemaks oled jäänud, mu jumal, isegi mõned hallid juuksed on
tekkinud meelekohta. Küllap on olnud valitsusperiood sündmusrikas?
Kuid sa ei räägi mulle muidugi sellest, eks ole?”
(A. Gailit)
*
Ansipi laugelt veereb pisar. Ta jääb
tühjade pinkide vahele seisma ja mõtleb kaua. Ära läksid!
Ära läksid need, kes talle küll vahel meelehärmi
sünnitasid, aga ometi nii armsad olid.
“No mis sa veel
ootad?” küsib Villu Reiljan Katrin Saksalt, kes mõttes l&am
p;am
p;am
p;am
p;au
ml;äne poole vaatab.
“Vaatan... Strasbourg
seal...”
“No mis siis? Kas sa Strasbourg’i
põle enne näinud? Tule täna meile, uut koalitsioonilepet
vaatama.”
“Jah... Ma ei tea... Euroopa
parlament...”
“Mis sul on Euroopa parlamendis?”
“Lilled... Heinamaa... Päikesepaiste...”
(O. Luts)
**
Ja hirmus kui vihane sõjajumal
kihutas Jüri Pihl otsekohe endiste koalitsioonipartnerite tihedamasse
salka, seltsimehed tema kannul. Hirmsasti möllas ta tugev käsivars
vaenlaste keskel, armuta saatis ta ühe ohvri teise järel enese eel
surma, sai veel kord veriseks tasujaks. Tema seltsimehed langesid üks
teise järel ja reformierakondlaste ja IRLi liikmete hulk mattis
nende kehad jalge alla, aga Pihli kange mõõk välkus veel
kaua ja suled ta kübara peal lehvisid kaugel vaenlaste tihedama salga
südames. Ja viimaks välkus ka tema mõõk viimset korda
kõrgele... Siis kadus ta, ja vaenlaste hulgad kohendasid end üle
langenud kangelase surnukeha.
(Ed. Bornhöhe)