EUROHULKURID: Joomisest väsinud Jüri Ehlvest ja Karl-Martin Sinijärv rongis, mis kirjanikke läbi terve Euroopa küüditas. Peeter Sauter

"Oleks teadnud, et selline aeg Eesti Vabariigis tuleb, poleks küll kirjanikuks hakanud." Seda ütleb kirjanik Toomas Raudam.

Kirjanike Liidu liikmeks olemine ja aeg-ajalt millegi kirjutamine tagas vanasti üsna mõnusa elu: Loomingul oli kohustus heakskiidetud kirjanikke aeg-ajalt avaldada ja honorarid olid kuninglikud. Teenelise kirjaniku tiraa? oli tavaliselt suurem kui algaja kirjaniku oma. Tiraa?ist sõltus honorar.

Suurte tiraa?ide pealt saadi tuhandeid rublasid honorariks. "Päevade kaupa istuti KuKus. Mahajoodud raha võis lühikese ajaga tagasi teenida," kõneleb Jüri Tuulik.

Toonast menukirjanikku Raimond Kaugveri passisid miilitsad spetsiaalselt KuKu klubi juures, sest tema käest sai trahvi küsida.

Praegu on tiraa?id väikesed. Honorari suurus ei ole tavaliselt sellega seotud. Kirjanikud ei julge suurt midagi nõuda ja kirjutavad alla igasugu paberitele. Ka sellistele, mis võtavad neilt igasuguse kontrolli käsikirja edasise saatuse üle. Levinud praktika on maksta raha juurde lisatiraa?i eest, aga liiguvad kuuldused, et kirjastused varjavad autorite eest tegelikku läbimüüki ja kordustrükkide arvu.

Kirjandus muutub üha enam äriks. Kaur Kender "lekitas" nutika turundusnipina oma eelmise üllitise "Check-out" eel kõlakaid 170 000 krooni suurusest honorarist. Kuuldused osutusid räigelt liialdatuks. Kõik kirjastused kinnitasid, et kuuekohalisi honorare nad ei maksa.

Kender teenib kirjutamisega korralikult, kuid tänu oma kulukale elustiilile on ta tihti makseraskustes. Ja enda ära elatamiseks peab tegelema reklaamitööga ja teiste meeste kõnede kirjutamisega. Ka Peeter Sauter ja Kerttu Rakke töötavad reklaamibüroodes.

Tüüpiline kirjanik võiks aga Kultuurkapitalita hambad varna panna. Tiraa?id on tavaliselt 500-2000 ringis ja enamik algupärasest mõttest ei jõuaks ilma Kulka finantstoeta kunagi trükki. Kaugveri menukamaid romaane trükiti aga vene ajal üle saja tuhande korraga.

Ka pisukese tiraa?i äramüümiseks tuleb olla kõva turundaja. Kender: "90 protsenti on kirjutamine ja 10 protsenti marketing, vähemalt üks kahest peab olema geniaalne, et raamat oleks edukas."

Järjest enam kirjanikke hakkab asja ära tabama. Nii esitles keskeale lähenev Lii Tanner möödunud nädalal oma seksiraamatut hotellisviidis voodis kahe noormehe vahel. Küllap osaliselt seetõttu poseerivad Kadri Kõusaar ja Kerttu Rakke poolpaljalt Kroonikas.

Kulka toetus saab kirjanikel sageli kuu-kahega otsa.

Kui Kirjanike Liit teisipäeval oma 80. sünnipäeva pidas, ei viitsinud esimees Mati Sirkeli juttu suurt keegi kuulata. Kõik tahtsid lihtsalt süüa ja juua.

Tänapäeval annab Kirjanike Liitu kuulumine vaid staatusliku võidu. "See annab kindluse, et tegemist on professionaalse kirjanikuga," räägib liidu assistent Piret Viires.

Ometi tahab näiteks noorkirjanik Kõusaar liitu kuuluda vaid seetõttu, et liikmestaatus, itaalia keele oskus ja pooleliolev projekt annavad õiguse elada mõnda aega Itaalias loomemajas.

Välismaal esitavad kirjanikud kirjastustele tavaliselt oma tulevase loo lühikokkuvõtte ja võibolla paar esimest peatükki. Ärimehed otsustavad, kas asi müüb ja seda tasub edasi kirjutada.

Eestis töötab selline süsteem vaid filmitööstuses. Kirjanikud "müüvad" oma töid enamasti tutvuste kaudu, helistades juba valminud käsikirja puhul sõpradele Varrakus, Eesti Kirjanduse Sihtasutuses või Tuumas, kes on Eesti kirjanduse suurimad trükkijad.

Popimatelt kirjanikelt ja romaanivõistluste võitjatelt aga lausa palutakse uusi käsikirju. Siis koostab kirjastus kalkulatsiooni kulude ja tulude osas - ja alati kangastub kahjum. Prognoositava kahjumi katab kirjastus Kulka toetusega ? 10 000-40 000 krooni raamatu kohta annab riik ikka.

Kui läheb õnneks, siis see jääbki autorile honorariks, mõnikord tuleb sellest ka kunstnikule maksta.

Kui Kulkast raha ei saa, peab kirjastus otsustama, kas läheb riskile. Näiteks Ervin Õunapuu proovis kord raha saada. Ei antud. Rohkem ta ei küsi. Kirjastus Umara annab teda lihtsalt hobi korras välja, kasumilootust suurt pole.

Samas on Andrus Kivirähki "Rehepapp" end Varrakule mitmekümnekordselt ära tasunud.

Suure osa rahast teenivad kirjastused hoopis tarbe- ja tõlkekirjandusega. Inimesi huvitavad kokaraamatud rohkem kui algupärane proosa, luulest rääkimata.

Keda loeme ja armastame? Eesti kirjanike välimääraja

Seksikirjanik: Avameelsed naised, õpetavad naistele, kuidas mehi käsitseda, panna ja koduloomana pruukida, nii et endal hing ja keha laulaks. Väljendab hoora arhetüüpi kultuuris. Töökas ja majanduslikult mõtlev moodne inimene. Käib isegi välismaal. Meestele ja ajakirjandusele meeldib. Tüüpilised esindajad: Kati Murutar, Aita Kivi, Kerttu Rakke, Kadri Kõusaar, Lii Tanner

Pättkirjanik ? solvab ja ähvardab kolleege ja lugejaid. Kirjutab enamasti jõulist ja huvipakkuvat loomingut, mille hoiak eetiliselt kahtlane. Pole selge kas hull, naljamees või kriminaal. Esimees Mati Sirkel on nende eest hoiatanud. Töötavad enamasti reklaamibüroodes, võimalikud kontaktid allilmaga. Kaur Kender, Sven Kivisildnik, Ahto Levi.

Menukirjanik ? haruldane nähtus, aga siiski olemas. Andrus Kivirähk (meeldib rahvahulkadele), Mehis Heinsaar (meeldib kirjandus?üriidele), Kerttu Rakke (meeldib beibehuvilistele), Kaur Kender (meeldib pankuritele, roimaritele, tänapäeva noortele ja vahel ka kriitikuile), Contra (meeldib neile, kes raamatuid ei loe), Uku-Ralf Tobi (meeldib kultuurihuvilistele).

Boheemkirjanik ? alati seltsiv ja lõbus, joob palju, räägib palju. Taskutes pudeleid ja käsikirjajuppe, kõneleb või kirjutab lakkamatult oma loomingust ja joomingutest. Elavad peost suhu. Ott Arder, Hannes Varblane, Andres  Langemets, Tarmo Teder, Ave Alavainu, Peeter Sauter, Liisi Ojamaa, Mart Kivastik, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Veiko Märka, Contra. Mõned, näiteks Toomas Vint, Vladislav Korzhets, Vaapo Vaher on aga muutunud karsklaskirjanikeks.

Vana Suur Mees ? vana ja tark menukirjanik, kellel mahukas looming ja kes ikka veel ei puhka. Võtab vahel sõna riikluse saatust puudutavates küsimustes, kõneleb kõuehäälel oma rahvaga. Tema juurde ei rohtu välismaa ajakirjanike tee. Enamasti praktiline inimene, tal on nõukogudeajast midagi tagavaraks jäänud ning tänu töökusele ja stabiilsele psüühikale suudab ennast vaatamata eale talutavalt majandada. Jaan Kross, Ain Kaalep. Enn Vetemaa, Arvo Valton,  Heino Kiik.

Rahvuskirjanik ? Rahvuse au, mõistus ja südametunnistus, sageli sovjetivastase võitluse veteran. Võtab meelsasti sõna rahvuslikes küsimustes või vähemasti tõrjub võõrast ja vaenulikku, jälestab lääne ees lömitamist. Kirjutab teoseid eestlaste elust ja tööst, sageli idealiseerib maaelu. Töökas inimene, taluperemees, tuleb rahaliselt toime. Hando Runnel, Mats Traat ja Arved Viirlaid. Ka Johnny B. Isotamm, Jaan Kruusvall, Heino Kiik, Wimberg.

Kirjanik-kosmopoliit ? oskab võõrkeeli ja liigub meelsasti välismaal. Tal on tekste ja arvamusi, mis pakuvad huvi ning piisavalt karismat, et rahvusvahelisele kirjanduspublikule mõjuda. Võimeline pidama dialoogi maailma  põhiküsimustes: vestlema nii ökoloogiast, poeesiast kui ka poliitikast. Tema teosed kõlbavad koguni välismaal avaldamiseks. Majanduslikult kuulub peaaegu keskklassi. Jaan Kaplinski, samuti Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu, Andres Ehin, Maimu Berg.

Geeniuskirjanik ? Ere talent, avarad teadmised, labiilne psüühika. Kirglikud ja põnevad teosed, võib neid kirjutada või ka kirjutamata jätta. Võib väljenduda kummaliselt, korraldada ekstsesse, aga väärib alati tähelepanu. Geniaalsus võib aeg-ajalt muutuda maniakaalseks. Majanduslik seis: milleks geeniusele raha? Mati Unt, Vaino Vahing, Priidu Beier, Jüri Ehlvest, Toomas Liiv, Uno Laht, Mait Raun.

Õpetlaskirjanik ? väga tark, valdab võõrkeeli, tunneb teooriad ja diskursusi, elust hoiab meelsasti eemale. Inimesed loevad neid harva, kolleegid hindavad kõrgelt. Töötab mõnes toimetuses, õppe- või uurimisasutuses. Hasso Krull, Rein Raud, Jaan Undusk, ka Toomas Raudam, Aare Pilv, Lauri Sommer. Kõige nõudlikumad õpetlaskirjanikud ei kirjuta midagi (Kajar Pruul), mõni leiutab kirjandusmasinaid (Märt Väljataga). 

Kirjanik-madonna ? Eesti kirjandusele tüüpiline naiskultuskirjanik, püha inimene, keda hardalt teenitakse. Osutab oma loomingus tõeliselt metafüüsilistele ja subtiilsetele väärtustele, ehitab eetilisi barjääre hea ja kurja vahele. Oskab teha vahet Selle ja Teise maailma vahel. Majanduslik seis on enamasti eeterlik. Doris Kareva, Asta Põldmäe, Elo Viiding, Viivi Luik.

Kirjanik-koduhaldjas-ümmardaja ? hoolitseb pere, laste ja eriti mehe (meeskirjaniku) eest. Eriti vitaalne nähtus, kellele feminism on nagu hane selga vesi. Ühtlasi ka maaema. Mee- ja moosiriiulid on lookas, kõrvalolev meeskirjanik söönud ja kasitud. Ellen Niit, Tiia Toomet, Mari Saat, Viiu Härm.

Libakirjanik ? pääsenud Kirjanike Liitu segastel asjaoludel. Majanduslik seis: kindlasti mitte halvem kui kirjanikul, sissetulekud kõrvaltegevusest. Valter Heuer (malekirjanik), Karl Martin Sinijärv (toidukirjanik), Kalev Kesküla (veinikirjanik), Rein Veidemann (ajakirjanik), Aarne Puu (Poola kirjanik), Tõnu Trubetski (anarhist), Julius Ürt (maarohi).