KITSA AJA SOOVITUSED II OSA: Laenulõksust päästab eraisiku pankrot
Kel laenude-liisingute tagasimaksed ja intressid neelavad suurema osa tuludest, on viimane aeg neid lepinguid hoolikalt lugeda ning pisut arvutada.
Kuidas üle jõu käivast laenumaksest vabaneda?
Kui see peaks veel õnnestuma, proovi lepinguid soodsamaks muuta, võta väiksem korter või odavam auto. Tihti aga ei ole see enam võimalik, kuna lepingu sõlmimise hetkel kehtinud hind ja uus turusituatsioon on liiga erinevad. Ka võib pank hakata lepingu ümbertegemise käigus nõudma kõrgemat intressi või lisatagatisi, lepingu muutmise tasust rääkimata.
Kui tagatisvara turuväärtus kahaneb kiiremini kui laenujääk ning laenuvõtja reaalsissetulek langeb, võiks hoopis kaaluda neist väljaminekutest loobumist ja ebaadekvaatses turuolukorras sõlmitud koormavast lepingust vabaneda. Paraku, Eestis on see keerulisem kui näiteks USA-s, sest olukorras, kus keegi su korterit või maja eelmise aasta buumihinnaga osta ei taha, nõuab pank ikkagi sisse laenujäägi ja vara kiirmüügihinna vahe. Nii võib juhtuda, et laenulepingut muutma asudes loodetud odavama elamispinna asemel leiad ennast hoopis vanemate elutoast, kaelas poolemiljoniline maksekohustus nonde ajalukku läinud kuude eest, mil said uues majas elada. Veel tõenäolisem on see oht tarbimiseufooria meeltesegaduses liisitud kalli autoga - liisingfirma võtab selle tagasi küll, kuid näitab nii madalat realiseerimishinda, et pärast auto tagastamist oled pankuritele ikka veel võlgu summa, mille eest saaks turult osta samaväärse kasutatud auto. Kavalamad pankurid ei teavita sind tekkinud kohustusest kohe, kui liisinguvara tagasi annad, vaid ütlevad: jah, vaatame, mis hinnaga müüa õnnestub. Ning saadavad arve siis, kui juba arvad, et oled ahistavast lepingust pääsenud. Eriti õnnetu on olukord, kui oled tehinguid teinud või käendanud eraisikuna.
Sel juhul on pangal tõepoolest õigus täitemenetlust alustada või nõuda, et tooksid võlakohustuse tagatiseks näiteks ema - isa allkirjad vanemate maade ja majade pantimise kohta. Kuigi vara, millega seoses võlg tekkis, sinu käsutuses ju enam polegi, pead ikkagi tasuma laenumakset ja intressi!
Päästab füüsilise isiku pankrot
Kui laenu tagatiseks olnud vara nagunii juba laenajale läinud või kohe minemas, peaks selliste mõttetute maksete vastu aitama füüsilise isiku pankroti välja kuulutamine. Muidugi, pankrotiprotsess on igavene jama, parasjagu paberimäärimist ja peavalu, aga vähemalt on see aus väljapääs olukorrast, seaduslik võimalus ülejõu käiv kohustuskoorem kaelast raputada ning ja saada pankrotihaldurilt pädevat juriidilist- ning finantsalast nõu oma asjade edaspidiseks korda seadmiseks.
Pankrotiprotsessi algatamine peatab võlasumma kasvamise, lõpetab kõikvõimalike intresside ja viiviste arvestamise, samuti peatatakse juba alustatud sundtäitmine. Oluline on, et laenulõksu sattunud inimesed ei venitaks oma agooniat ega hellitaks asjatuid lootusi, vaid teeks kiiresti otsuse pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse esitamisega viivitamine, muide, on pankrotiseaduse mõistes võlgniku jaoks raskendav asjaolu. Viivitamise korral jääb võlgnik ilma õigusest taotleda kohustustest vabastamise menetlust, mis võimaldab võlgnikul 5 aasta pärast oma võlgadest lõplikult vabaneda.
Pankroti edasi lükkamine on laenuandjale kasulik
Loomulikult ei soovi ühegi laenuandja kliendinõustajad laenaja pankroti välja kuulutamist, kuigi nad sellega ähvardavad. Võlgniku pankrotiga väheneks tõenäosus laenusumma ja kogunenud intressid täies ulatuses kätte saada, seepärast propageerivad laenuandjad hoopis „lahenduse leidmist", mille käigus võidakse isegi laenulimiiti suurendada ja tähtaega pikendada, kuid nõutakse lisatagatiste andmist. Pankuri poolt vaadates on lisatagatis mugavaim viis kunagi kergekäeliselt välja antud riskantse laenu ja intresside tagasisaamiseks, kuigi tegelikult võib „lahendus" vaid suurendada võlgniku niigi üle jõu käivaid kohustusi.
Lisatagatise vormistamine paneb uued tagatisvarad väga reaalsesse ohtu, sest suure tõenäosusega ei suuda võlglane niigi üle jõu käiva lepingu tingimusi täita ning ära võetakse ka lisatagatis. Uute võlausaldajate (näiteks uute laenajate või käendajate) lootusetusse asja sisse vedamine ei lahenda probleemi, vaid teeb selle kõigi osaliste jaoks veel hullemaks. Pankrotiseaduse kohaselt on juba maksejõuetu võlgniku kohustuse tagamiseks antud lisatagatis üldse kehtetu ning kuulub tagasi võitmisele, kuna võlausaldaja pidi laenaja majanduslikku olukorda ja tegelikku maksejõuetust teadma.
Pankrotiprotsessi head ja vead
Eraisiku pankrot pole mingi meelakkumine ning seda võimalust tuleks kasutada eelkõige siis, kui laenulõksu sattunud inimesel pole muud kinnisvara ega võlasummaga samas suurusjärgus registrivara (näiteks autosid või väärtpabereid). Võlgnikul on oht jääda ilma ka oma väärtuslikumast vallasvarast ning protsessile kulub üksjagu aega ja energiat. Pankrotis inimese raha-asjad jäävad aastateks kohtu usaldusisiku järelvalve alla, kontrollitakse, ega võlgnik pole varasid kõrvale pannud või ootamatult rahapada leidnud. Ettevõtjale võidakse kehtestada ärikeeld. Äraelamiseks vajalikust miinimumist rohkem teenitu tuleb 5 aasta jooksul võlausaldajatele loovutada ning pankrotistunud eraisiku puhul on priiskav eluviis välistatud. Kuid kas pole see laenulõksu sattunud inimese jaoks juba tänagi nii?
Teisalt, nagu mainitud, peatab pankrotiprotsessi algus viiviste ja intresside kuhjumise, lõpetab sundtäitemenetlused ning annab võlglasele kaitse ebaõiglaste nõuete eest. Haldur peab võrdselt jälgima nii võlausaldaja kui võlgniku õigusi, teatud juhtudel peab kohus määrama võlglasele ja tema ülalpeetavatele elatise maksmise. Kui tegemist pole kuritahtliku panga tüssamisega, vaid majandussituatsiooni muutusest tekitatud olukorraga, pole lõksu sattunud laenajal midagi karta ega kaotada, pankrotiprotsess annab täiesti seadusliku võimaluse kohustustest vabaneda ning eluga edasi minna.
Eraisiku osa majanduskriisi suurte tegijate mängus
Majandusolukorra paranemist enne 2010 lõppu ei prognoosi keegi.
Vastupidi, on oodata, et kukkuva doominoklotsina lükkavad pangad probleemid edasi ettevõtetele, kel ei jää muud üle kui raskusi töötajatega jagada. See tähendab ebakindlamaks muutuvaid töökohti ja vähenevaid palkasid. Tarbimine väheneb veelgi, mis omakorda tekitab raskusi järgmistele ettevõtetele. Kuid pangad-liisingud eeldavad oma võlglastelt regulaarselt laekuvaid makseid ka kriisiaastatel. Kes julgeks täna kinnitada, et tema sissetulekuid 2009-2010 miski ei ohusta?
Seepärast tulekski laenude-liisingutega seotud väljaminekud hoolega üle vaadata. Kui selgub, et paari aasta eest päris normaalsena paistnud tehing on tänaseks ülejõu käivaks koormuseks muutunud, tuleb lepingut muuta, vajadusel pankrotiprotsessi poole pöörduda. Mida rohkem eraisikuid pankroti teed läheb, seda tervistavam on see ka üldisele majanduskliimale, sest seda vähem suudavad krediidiettevõtted buumi tipphetkedel väljastatud üliriskantsetelt laenudelt kasumit korjata.
Kriisi raskus jaguneks ühiskonnas ühtlasemalt ning inimesed saavad oma eluga edasi minna. Vastasel juhul tekib olukord, kus pankurid väljuvad riiklike abipakettide toel esimesena omaenda tekitatud kriisist ning kasseerivad kergekäeliselt välja antud laenude kasumiosa lihtinimestelt läbi lisatagatiste äravõtmise ikkagi sisse.
