You Wanna Be on Top?” küsitakse nüüdsest kord nädalas ka 12-ne (iga nädalaga jääb neid küll vähemaks) Maarjamäe kaunitari käest. Neist parim saab kätte Püha Graali ehk siis lepingu välismaise modelliagentuuriga. Kuigi see, et mitte keegi teiste riikide versioonide finalistidest pole glamuuriäri tippu jõudnud, võiks kahtlusi äratada, kas see on ikka ainuõige viis modellikarjääri alustamiseks.

Minagi olen elanud kaasa pikka kasvu tütarlastele, kes ahmivad Tyra’ igat sõna ning on nõus õigete homo consumus’tena eesmärgi nimel kõigeks, külma basseini sukeldumisest konkurentidele kõrri kargamiseni. Saade ei püsi koos aga pelgalt juhtfiguuril ja lihtsõduritel, abiks on veel Tyra kaaskohtunikud, ehk siis plaatinavärvi soenguga härra Jay Manuel, fotograaf Nigel Barker, pidevalt vahetuvad endised tippmodellid ning flambojantne catwalk’i kuninganna (tegelikult kunigas) J. Alexander ehk siis Miss Jay. Absurdini viidud imago, võluv õelus ja manerismid on teinud temast 12 aastaga tänapäevase popkulturi pantenoni ühe põnevaima esindaja.

Kui palju asju on liiga palju?

Kui sain pakkumise Miss Jay´d intervjueerida, tundsin siirast rõõmu. Säärase mastaabiga figuure meie kanti satub harva ning isegi siis kui satuvad, ei kipu nad kohaliku ajakirjandusega suhtlema. Kuid kapriissuse poolest tuntud diiva otsustas teisiti, võimalik, et tuju tegid tal heaks oma lahkuse poolest tuntud lennujaama töötajad. Siis, kui pärast mõningat ootamist sain ligipääsu staarile, avastasin enda ees suitsujuustu ning viinamarjadega kaunistatud  laua ja selle taga istuvat pikka kasvu ja kõhnade jäsemetega mehe,  kes vaatas mulle otsa ja teatas üllatunult: „Great face!”

Tänasin viisakalt ja kiitsin vastu Miss Jay musta kardigani, kuigi samahästi oleks võinud kiita ka tema musti pükse või musta beanie-mütsikest. Kohe selgus, et täpselt sama tegumoega kardigane on tal igas värvitoonis. „Tegemist on minu päevavormiga, ei pea, tead, pikalt kapi ees mõtlema, mida selga panna,” selgitas mees, kes on tuntud eelkõige oma litrilembuse ja kontsakingade poolest. Kuid need kuuluvad pigem telestaari töörelvade hulka: „Mulle saadetakse kohutavalt palju kraami. Just tuli üks uus kott Marc´ilt (Marc Jacobs, USA moe ametlik esinumber). Ta on väga lahe tüüp, oleme head sõbrad. Kuid jah, ma ei jaksa kõike seda ära kanda, mida mulle saadetakse. Jalanõusid on mul 250 paari. Nendega on küll nii, et jalga pole pannud ainult ühte paari Converse’ ketse, sest nad on numbri võrra väiksemad. Muidu Marc ongi üks mu lemmikuid, samuti Carolina Herrera ja Alexander McQueen, keda kahjuks enam meie hulgas ei ole. Aga mul on palju tundmatute markide riideid, ega see nimi pole kõige tähtsam.”

Avaldan siirast kadedust jalatsikollektsiooni asjus ja küsin, kuidas olid lood Alexander Jenkinsi garderoobis siis, kui ta oli väike Bronx´i poiss. Nagu iga korralik muinasjutt, algas ka Miss Jay oma raskuste ületamisega: „Meil oli peres päris mitu last ja tihti pidin kandma kellegi teise vanu riideid. Mingi hetk hakkas mul lööma välja see „teistsugune” asi ja hakkasin vaikselt neid riideid ümber disainima, midagi lõikasin lühemaks, midagi värvisin ära. Kuigi muidugi see ei ole lihtne, massist erinemine toob koolis teadagi kaasa kiusamise,” meenutab ammu kapist välja astunud geimaailma suukuju.

Supermodellide ihutreener

Mood on endiselt jäänud Miss Jay’le eneseväljendamise üheks põhiliseks kanaliks: ”Mood teeb siin ükstapuha kelleks ja mäng on minu elu osa. Ning mu elu on olnud siiamaani väga huvitav. Moega tuleb katsetada, kunagi tegin seda, sest polnud raha, nüüd teen seda niisama.” Väikesest veidrikust sai suur veiderdaja, kes on jalutanud Jean-Paul Gaultier’i moelaval ja koolitanud välja tohutu hulga modelle, nende seas ka 80-90.ndate lõpus Naomi Campbelli kõrvalt ainsa mustanahalise supermodellina säranud Tyra Banksi. Modellikarjääri loojumise valguses tuli Tyrale pähe geniaalne äriidee: viia kokku missivõistluse ja modellinduse formaadid ning paigutada see hübriid telekasti.

„Tyraga oleme sõbrad juba 20 aasat, saime tuttavaks, kui ta oli alles 16. Tegelikult saatesse kutsus mind tema ema. Helistas ja ütles, et tead, Tyra teeb ühte saadet ja sind oleks ka vaja. Ütlesin, okay, whatever. Sellest on möödas peaagu 10 aastat ja show’ ikka veel käib.” Miss Jay pööritab silmi, naerab hullumeelse kombel ja teatab, et ilma temata show´d poleks olemas ning Tyra on vaid tema käsilane. Siis ütleb, et see on nali, kuid selles naljas on kindlasti kübeke tõtt. Miss Jay on olnud üks ANTM´i edu võtmeid.

Uurin, mida Jay arvab praeguste moearengute kohta. Moemaailma utreerituna ja karikatuursena näitava show üks tähti arvab, et seisud on viimase paarikümne aastaga muutunud igavaks ja rahakseks: „Euroopas on muidugi natuke parem. Meil USA-s on aga asjad täiesti nõmedaks muutunud. Disainerid ei pane enam hullu ja ei ole loomingulised. Suurema osa ajast nad peavad mõtlema sellele, kuidas meeldida rahabossidele. Värskeid ideid õhus ei lendle ja kõike taandatakse numbritele — peaasi et kollektsioon müüks. Ainus küsimus paistab oleva,t kas leidub ostja, mitte kas teeme seekord midagi seninägematut? Ja see on täiega jama.”

Eks ta ole nii, John Galliano show´de lavastamisest osavõtnud härrasmees peaks teadma, millest ta räägib. Ka uued modellid ei paku talle erilist inspiratsiooni: “Kuna on odavam võtta tundmatu nägu, kasutada seda ühe hooaja jagu ja siis pensionile saata, siis karakteriga tüdrukuid, sellised nagu Linda, Cindy, Tyra, on liikumas väga vähe. Jällegi, Euroopas vist leidub rohkem huvitavaid tüpaaže.” Euroopa paistab üleüldse Miss Jay’le südamelähedane olevat, viimased aastad on ta oma elukaaslasega resideerunud Pariisis.

Armastusega Soomest

Alates 14-dast saatehooajast on Jay oma kohtunikutooli loovutanud ning tegutseb praegu vaid võistlejate catwalk’i tuutorina. Tema teiseks ametiks on olla ANTM saadik riikides, kus linastuvad saate kloonid, sealhulgas ka Eestis. Miss Jay on väisanud Briti, Skandinaavia ja hulgaliselt teisi  show’sid, lisades väiksemamahulistele saadetele ameerikalikku razmahhi. Sotsiaalmeedias on saanud kurikuulsaks Mis Jay pikk ja põhjalik Soome keele siunamine ühes saatelõigus. Tuletan seda talle meelde ja mees läheb käima: „Issand jumal, aga see keel ongi ju kohutav. „Ma rakastan sinua” no kuulge, see lause ei ole mingi lause, mida voodis armukesele öelda. Ja muidu on nad ka imelikud.” Eesti keel on olulselt sümpaatsem, vähemalt sedasi ta mulle ütleb.

Jutt läheb ajalooga riiete peale, riietele, mida ei raatsi minema visata, kuigi iga päev saadetakse uusi peale: “Tead, mul on teksad, mis on nii lõhki, et näevad välja nagu kaltsuhunnik, olen järjest auke kinni lapanud. Püksid on 16 aastat vanad ja nad lähevad täiega peale jaapanlastele. Iga kord saan lennujaamas komplimente, küsitakse, mis bränd see selline on. Minu bränd!”

Kui Miss Jay hakkakski oma brändi looma, püüaks ta sellega anda võimaluse disaineritele olla loomingulised: “Kui rääkida suuremalt, kui ma saaks muuta praegust moesüsteemi kui sellist, siis lihtsalt vahetaksin välja otsustajad. Praegu on ohjad käes investoritel, mitte kunstnikel. Mulle meeldiks, kui andekad inimesed saaksid olla lihtsalt andekad ning ei peaks näiteks endale tähelepanu tõmbamiseks veel laulma, tantsima ja kokkama. Võiksid ikkagi riideid teha.”

Minu aeg hakkab otsa saama, Miss Jay justkui lobiseks veel, kuid tema “hooldaja” teeb musta riietunud musta mehe selja tagant mulle nägusid. Küsin viimaks maailma kuulsaima moetreenri käest, mis on modelliks olemise juures kõige tähtsam. Vastus koosneb ühest sõnast: “Enesekindlus.” Ja eks ta ole nii — mitte ainult catwalk’il.