08.11.2007, 00:00
Klaasist vedur
Läinud reedel teatrist haiglasse viidud Jan Uuspõld (33) süüdistab Eesti meediat armutus kasumijahis.
Nii nagu Kronos, sööb ka ajakirjandus oma lapsi.
Nii nagu iga teist lihasööjat, ajab ajakirjandust hulluks vere- ja
kehalõhn. Me oleme harjunud kuulma jutte meediast kui ühiskonna
valvekoerast, kuid kui juba zoomorfismidesse minna, võivad
ajakirjanikud olla ka sääsed või siis hoopis kanad, kes
toksivad vereplekiga liigikaaslast seni, kuni ta enam ei liigu.
Nad pole loomu poolest halvad, ei sääsed ega kanad; nad teevad lihtsalt seda, milleks sunnib nende instinkt. Pahad pole ka karud, kes luuravad pimeda metsa all magaja telki, sõõrmeis mustade sokkide õrn haisujälg.
Anda ajakirjandusele signaal, et sa üldse olemas oled, on ohtlik mäng algusest peale. “Aga ta on ju ise meedia produkt,” prahvatas roosas kampsunis kolleeg, kui kurtsin talle, et pean kirjutama Jan Uuspõllust, kes on rängas stressis sellest, mismoodi press teda on viimasel ajal jälitanud, ega taha seetõttu üldse, et temast rohkem lugusid ilmub. Kolleegil oli osalt õigus, sest eks lõika ajakirjanduse kahe teraga mõõk vahel leiba ka oma subjektide lauale – teisipäeval seda lugu kirjutama hakates komistasin ma peaaegu kohe filmi “Jan Uuspõld läheb Tartusse” omaaegsele promoleheküljele http://ajaviide.delfi.ee/news/jan/ , kuhu on filmi enda propagandatiim postitanud erinevaid hoogsaid pressiteateid stiilis “Jan Uuspõld läks põlema” ning “Meedia süüdistab Maimikut seksimüügis”.
Sellest reklaamist oli tulu ka või vähemasti mitte kahju, sest Uuspõllu nime kandev film müüs pileteid 76 000 vaatajale. Kuid millal saabub see hetk, mil kelmikas meediaflirt läheb üle tõsiseks käperdamiseks ja käperdamine omakorda vägistamiseks? Kui inimese kokkukukkumine on mingigi indikaator, siis on Eesti tabloidpress Uuspõllu puhul inimlikkuse piiri ilmselt ammu ületanud.
“Jan Uuspõld nõudis tasuta õlut ja märatses hotellis”, 24.12.2006, SL Õhtuleht
“Jan Uuspõllu vend Jaanus mõrvasüüdistusega kohtu all”, 11.01.2007, SL Õhtuleht
“Aigi Vahing pakkus end Jan Uuspõllule”, 21.02.2007, SL Õhtuleht
Kokkukukkumine leidis aset läinud reedel, kui Jan Uuspõld Vanemuise etenduse “Jooksvad kulud” eel lavale minna ei suutnud ja sõbrad ta haiglasse viisid. See juhtus umbes seitse aastat pärast seda, kui Uuspõld üldse hakkas kuulsaks saama, ja veidi vähem aega pärast seda, kui meediaturundajad jõudsid arusaamisele, et kõige paremini annab lehti müüa siis, kui portreteerida Uuspõldu omamoodi andeka päti, rahvuse paha pojana (vt ka Matti Nykänen).
Kokaiiniskandaalid ja autoavariid ju lihtsalt müüvad, nagu müüs ka Uuspõllu “Wremja” Zorro roll. Miks peaks ühe täiemõistusliku kommertskanali töötaja meelest huvitama laiu masse aga näiteks Vanemuise lavastaja Ain Mäeotsa jutt, et Uuspõld on tegelikult “parimas tähenduses intelligentne näitleja... näitleja, kes on alati valmis kõike proovima, ka kõige hullemaid üleminekuid psühholoogilisel skaalal... partnereid toetav näitleja, mitte see, kes teiste arvelt laval varastab... vedur; näitleja, kes veab lugu... näitleja, kelle pärisroll on ikkagi laval ja mitte huumorisaadetes, kuigi see kõlab pateetiliselt”?
Selline tekst ajab ju haigutama!
“Jan Uuspõld andis oma narkovarustaja üles”, 14.06.2007, SL Õhtuleht
“Jan Uuspõld tegi kuuesajale inimesele tünga”, 14.08.2007, SL Õhtuleht
“Miks Jan Uuspõld publikule tünga teeb?”, 15.08.2007, SL Õhtuleht
Esmaspäevaks oli Uuspõld haiglast jälle väljas. Ühe juhtiva õhtulehe töötajad jõudsid tema sõnul nädalavahetusel juba palati uste taga luuramas käia, kuid personal suutis reporteri ja fotograafi siiski õigel ajal välja kupatada (selline on see ajakirjaniku elu, kus totaalne läbikukkumine ja tuhandekroonine kuupreemia võivad jääda teineteisest vaid ühe kaameraklõpsu kaugusele). Kuid see on siinkohal minu iroonia, sest Uuspõld pole irooniline üldse mitte. Ta mõjub pigem tüdinult ja pettunult.
“Kui rääkida, et ajakirjandus on neljas võim, siis võimul lasub ju vastutus oma rahva ees, selle ühiskonna ees, mida ta valitseb,” räägib Uuspõld vaikselt. “Võimu ülesanne pole lüüa pihuks ja põrmuks üksikindiviide ja külvata näpuganäitamist ja viha rahva hulka – mis on aga just see, mida kommertsmeedia praegu teeb. See, mis toimub, meenutab mingit keskaegset karistusmeetodit, kus nõid viidi keset platsi ja põletati ära ja rahvas vaatas ilase suuga pealt. Ja kas tõesti Eesti meedia tahab teha võimalikult suure osa rahvast selleks lolliks pööbliks, kes vaatab mõnuga, kuidas kedagi kõrvetatakse ja praetakse? Kas see on eesmärk siis?”
“Mina minuks, mis nüüd minu hingehaavad, mina olen avaliku elu tegelane,” ütleb Uuspõld veidi hiljem. “Aga nende tavaliste inimeste nahka, kelle korterisse siseneb koos politseiga mõne kommertskanali kaamera, ei oska ma end üldse kujutleda. See, kuidas käiakse pildistamas ja filmimas elavat hakkliha, kui on olnud näiteks mingi õnnetus, ja siis õhinaga avaldatakse seda, on lihtsalt äärmiselt rõve ja ebainimlik. Põhiküsimus ongi see, miks ei arvestata tagajärgedega, sellega, mis inimhingedes toimub.”
Ta peab pausi ja lisab: “Sa võid arvata, et ma olen hulluks läinud praegu, aga ma ei ole. Ma räägin täpselt seda, mida ma mõtlen.”
“Jan Uuspõllu looming osutus Kanal 2-le liialt ropuks”, 02.10.2007, SL Õhtuleht
“Uuspõllu avarii jättis etenduse ära”, 27.10.2007, SL Õhtuleht
“Segadused Uuspõllu salapärase autoavarii ümber” Video! 29.10.2007, SL Õhtuleht
Muidugi pole Uuspõllu elustiil nii vagur kui näiteks Jaan Tättel. Kuid “osa temast tahaks väga elada kuskil talus, pidada firmat, kasvatada lapsi ja elada sellist konstruktiivset elu”, kinnitab pikaajaline tuttav Andres Maimik. “Siis aga juhtub tal midagi – nagu tormakatel ikka juhtub – ja nüüd, kus massimeedia laiub igale poole, hakkavad kõik ju podisema ja kujundama seisukohti, mis on taunivad, näpuganäitavad ja näägutavad.”
“See läheb talle hirmsasti korda ja Janil on see omadus, et ta ütleb esimese hooga alati ei ning ajab kägu nagu Ando Kesküla, kes käis omal ajal litsimajas ja ütles, et muidugi ei käinud. Sellest saab omakorda teema ja lõpuks on ta skisofreenilises olukorras, kus ta on midagi sokkinud ja midagi õigust rääkinud, ja siis ta peidab end ära.
Ja kui juhe täiesti koos on, hakkab jooma.”
Küllap on lai tuntus komponent sellestki, miks Uuspõllu etendused publikupuuduse üle ei kurda. Ent nagu ütleb Maimik, pole Jan “mi ngi Britney Spears, kes on ladvast sassis ja kellel ainuke, mis teda üldse elu küljes hoiab, ongi meedia nabanöör – et kui muidu tähelepanu ei saa, siis sõidab ajakirjanikul üle varvaste või näitab tagumikku. Ta puges ju isegi metsa elama, Lahemaale.”
“Näitleja töö on psüühiliselt kohutavalt sööv ja kurnav,” arvab viimasel ajal ka ise näitlejaks kehastunud Rein Pakk. “Ma olin kunagi väga üleolev näitlejate joomatuuride suhtes ja mõtlesin, et kuidas nad ei suuda sellest rollist välja tulla, aga nüüd ma saan sellest täiesti aru.”
Uuspõld on inimene, keda tuleks käidelda säästlikult, leiab Pakk. “On näitlejaid, kes annavad endast vähe, ja neid, kes annavad endast rohkem – nii nagu autode klassis on ökonoomse mootoriga autod ja võimsate mootoritega autod, mis võtavad palju kütust, aga annavad ka hea esituse. Ja Jan kuulub nende viimaste hulka.”
“Uuspõld ja Mägi mõisteti vangi”, 31.10.2007, SL Õhtuleht
“Uuspõld viidi teatrist haiglasse”, 3.11.2007, SL Õhtuleht
“Jan Uuspõld on haigusest osaliselt toibunud?”, 5.11.2007, SL Õhtuleht
Mis saab edasi?
“Praegu on nii, et Vanemuise teater ei löö Jani ees ust kinni. See, et etendus ära jääb, ei saa muidugi olla igapäevane, aga Vanemuine tahab Janile lihtsalt aega anda ja siis edasi rääkida,” räägib Ain Mäeots. “Praeguse seisuga on leitud tema kõikidesse rollidesse asendajad ja nende lavastusteni, mis on alles tulemas – näiteks “Mesimees” –, on õnneks üle kriitilise piiri aega, nii et teised saavad sisse õppida.”
Kuid mis saab edasi?
Jan Uuspõld ütleb, et pärast Soomest tagasitulekut – ta esines Helsingis nädala algul Draamateatri külalisetenduses “Eesti matus” – kavatseb ta olla ambulatoorsel ravil. Ja et Draamateatris, kus ta rollid pole suured, ei jää tema pärast ära ühtki etendust.
Kuid mis ikkagi saab edasi? Kes saaks öelda vaba riigi vabale telekanalile ja tabloidile, et olge nüüd head ja andke inimesele rahu? Ärge minge mõnda aega Uuspõldu varitsema tema maja akna taha või teatri ukse taha või Tallinna-Tartu maanteele või apteeki? Saaks keegi seda üldse paluda?
Toimetuses heliseb telefon. “Jan jälle siin. Mulle tuleb meelde korüfee Jaan Tooming, kes ütles umbes nii, et meil on olnud kivi- ja pronksiajastu, aga hetkel elame me sitaajastul. Ma vist ei pea selgitama, mida see tähendab. Rahvas nõuab sitta ja seda tehakse täie rõõmuga.”
Telefon heliseb uuesti. “Üks asi tuli veel meelde, kui sa saad kirjutada... Pane sinna kuhugi, et kirjutava pressiga ma nüüd mõnda aega suhelda ei kavatse.”
Nad pole loomu poolest halvad, ei sääsed ega kanad; nad teevad lihtsalt seda, milleks sunnib nende instinkt. Pahad pole ka karud, kes luuravad pimeda metsa all magaja telki, sõõrmeis mustade sokkide õrn haisujälg.
Anda ajakirjandusele signaal, et sa üldse olemas oled, on ohtlik mäng algusest peale. “Aga ta on ju ise meedia produkt,” prahvatas roosas kampsunis kolleeg, kui kurtsin talle, et pean kirjutama Jan Uuspõllust, kes on rängas stressis sellest, mismoodi press teda on viimasel ajal jälitanud, ega taha seetõttu üldse, et temast rohkem lugusid ilmub. Kolleegil oli osalt õigus, sest eks lõika ajakirjanduse kahe teraga mõõk vahel leiba ka oma subjektide lauale – teisipäeval seda lugu kirjutama hakates komistasin ma peaaegu kohe filmi “Jan Uuspõld läheb Tartusse” omaaegsele promoleheküljele http://ajaviide.delfi.ee/news/jan/ , kuhu on filmi enda propagandatiim postitanud erinevaid hoogsaid pressiteateid stiilis “Jan Uuspõld läks põlema” ning “Meedia süüdistab Maimikut seksimüügis”.
Sellest reklaamist oli tulu ka või vähemasti mitte kahju, sest Uuspõllu nime kandev film müüs pileteid 76 000 vaatajale. Kuid millal saabub see hetk, mil kelmikas meediaflirt läheb üle tõsiseks käperdamiseks ja käperdamine omakorda vägistamiseks? Kui inimese kokkukukkumine on mingigi indikaator, siis on Eesti tabloidpress Uuspõllu puhul inimlikkuse piiri ilmselt ammu ületanud.
“Jan Uuspõld nõudis tasuta õlut ja märatses hotellis”, 24.12.2006, SL Õhtuleht
“Jan Uuspõllu vend Jaanus mõrvasüüdistusega kohtu all”, 11.01.2007, SL Õhtuleht
“Aigi Vahing pakkus end Jan Uuspõllule”, 21.02.2007, SL Õhtuleht
Kokkukukkumine leidis aset läinud reedel, kui Jan Uuspõld Vanemuise etenduse “Jooksvad kulud” eel lavale minna ei suutnud ja sõbrad ta haiglasse viisid. See juhtus umbes seitse aastat pärast seda, kui Uuspõld üldse hakkas kuulsaks saama, ja veidi vähem aega pärast seda, kui meediaturundajad jõudsid arusaamisele, et kõige paremini annab lehti müüa siis, kui portreteerida Uuspõldu omamoodi andeka päti, rahvuse paha pojana (vt ka Matti Nykänen).
Kokaiiniskandaalid ja autoavariid ju lihtsalt müüvad, nagu müüs ka Uuspõllu “Wremja” Zorro roll. Miks peaks ühe täiemõistusliku kommertskanali töötaja meelest huvitama laiu masse aga näiteks Vanemuise lavastaja Ain Mäeotsa jutt, et Uuspõld on tegelikult “parimas tähenduses intelligentne näitleja... näitleja, kes on alati valmis kõike proovima, ka kõige hullemaid üleminekuid psühholoogilisel skaalal... partnereid toetav näitleja, mitte see, kes teiste arvelt laval varastab... vedur; näitleja, kes veab lugu... näitleja, kelle pärisroll on ikkagi laval ja mitte huumorisaadetes, kuigi see kõlab pateetiliselt”?
Selline tekst ajab ju haigutama!
“Jan Uuspõld andis oma narkovarustaja üles”, 14.06.2007, SL Õhtuleht
“Jan Uuspõld tegi kuuesajale inimesele tünga”, 14.08.2007, SL Õhtuleht
“Miks Jan Uuspõld publikule tünga teeb?”, 15.08.2007, SL Õhtuleht
Esmaspäevaks oli Uuspõld haiglast jälle väljas. Ühe juhtiva õhtulehe töötajad jõudsid tema sõnul nädalavahetusel juba palati uste taga luuramas käia, kuid personal suutis reporteri ja fotograafi siiski õigel ajal välja kupatada (selline on see ajakirjaniku elu, kus totaalne läbikukkumine ja tuhandekroonine kuupreemia võivad jääda teineteisest vaid ühe kaameraklõpsu kaugusele). Kuid see on siinkohal minu iroonia, sest Uuspõld pole irooniline üldse mitte. Ta mõjub pigem tüdinult ja pettunult.
“Kui rääkida, et ajakirjandus on neljas võim, siis võimul lasub ju vastutus oma rahva ees, selle ühiskonna ees, mida ta valitseb,” räägib Uuspõld vaikselt. “Võimu ülesanne pole lüüa pihuks ja põrmuks üksikindiviide ja külvata näpuganäitamist ja viha rahva hulka – mis on aga just see, mida kommertsmeedia praegu teeb. See, mis toimub, meenutab mingit keskaegset karistusmeetodit, kus nõid viidi keset platsi ja põletati ära ja rahvas vaatas ilase suuga pealt. Ja kas tõesti Eesti meedia tahab teha võimalikult suure osa rahvast selleks lolliks pööbliks, kes vaatab mõnuga, kuidas kedagi kõrvetatakse ja praetakse? Kas see on eesmärk siis?”
“Mina minuks, mis nüüd minu hingehaavad, mina olen avaliku elu tegelane,” ütleb Uuspõld veidi hiljem. “Aga nende tavaliste inimeste nahka, kelle korterisse siseneb koos politseiga mõne kommertskanali kaamera, ei oska ma end üldse kujutleda. See, kuidas käiakse pildistamas ja filmimas elavat hakkliha, kui on olnud näiteks mingi õnnetus, ja siis õhinaga avaldatakse seda, on lihtsalt äärmiselt rõve ja ebainimlik. Põhiküsimus ongi see, miks ei arvestata tagajärgedega, sellega, mis inimhingedes toimub.”
Ta peab pausi ja lisab: “Sa võid arvata, et ma olen hulluks läinud praegu, aga ma ei ole. Ma räägin täpselt seda, mida ma mõtlen.”
“Jan Uuspõllu looming osutus Kanal 2-le liialt ropuks”, 02.10.2007, SL Õhtuleht
“Uuspõllu avarii jättis etenduse ära”, 27.10.2007, SL Õhtuleht
“Segadused Uuspõllu salapärase autoavarii ümber” Video! 29.10.2007, SL Õhtuleht
Muidugi pole Uuspõllu elustiil nii vagur kui näiteks Jaan Tättel. Kuid “osa temast tahaks väga elada kuskil talus, pidada firmat, kasvatada lapsi ja elada sellist konstruktiivset elu”, kinnitab pikaajaline tuttav Andres Maimik. “Siis aga juhtub tal midagi – nagu tormakatel ikka juhtub – ja nüüd, kus massimeedia laiub igale poole, hakkavad kõik ju podisema ja kujundama seisukohti, mis on taunivad, näpuganäitavad ja näägutavad.”
“See läheb talle hirmsasti korda ja Janil on see omadus, et ta ütleb esimese hooga alati ei ning ajab kägu nagu Ando Kesküla, kes käis omal ajal litsimajas ja ütles, et muidugi ei käinud. Sellest saab omakorda teema ja lõpuks on ta skisofreenilises olukorras, kus ta on midagi sokkinud ja midagi õigust rääkinud, ja siis ta peidab end ära.
Ja kui juhe täiesti koos on, hakkab jooma.”
Küllap on lai tuntus komponent sellestki, miks Uuspõllu etendused publikupuuduse üle ei kurda. Ent nagu ütleb Maimik, pole Jan “mi ngi Britney Spears, kes on ladvast sassis ja kellel ainuke, mis teda üldse elu küljes hoiab, ongi meedia nabanöör – et kui muidu tähelepanu ei saa, siis sõidab ajakirjanikul üle varvaste või näitab tagumikku. Ta puges ju isegi metsa elama, Lahemaale.”
“Näitleja töö on psüühiliselt kohutavalt sööv ja kurnav,” arvab viimasel ajal ka ise näitlejaks kehastunud Rein Pakk. “Ma olin kunagi väga üleolev näitlejate joomatuuride suhtes ja mõtlesin, et kuidas nad ei suuda sellest rollist välja tulla, aga nüüd ma saan sellest täiesti aru.”
Uuspõld on inimene, keda tuleks käidelda säästlikult, leiab Pakk. “On näitlejaid, kes annavad endast vähe, ja neid, kes annavad endast rohkem – nii nagu autode klassis on ökonoomse mootoriga autod ja võimsate mootoritega autod, mis võtavad palju kütust, aga annavad ka hea esituse. Ja Jan kuulub nende viimaste hulka.”
“Uuspõld ja Mägi mõisteti vangi”, 31.10.2007, SL Õhtuleht
“Uuspõld viidi teatrist haiglasse”, 3.11.2007, SL Õhtuleht
“Jan Uuspõld on haigusest osaliselt toibunud?”, 5.11.2007, SL Õhtuleht
Mis saab edasi?
“Praegu on nii, et Vanemuise teater ei löö Jani ees ust kinni. See, et etendus ära jääb, ei saa muidugi olla igapäevane, aga Vanemuine tahab Janile lihtsalt aega anda ja siis edasi rääkida,” räägib Ain Mäeots. “Praeguse seisuga on leitud tema kõikidesse rollidesse asendajad ja nende lavastusteni, mis on alles tulemas – näiteks “Mesimees” –, on õnneks üle kriitilise piiri aega, nii et teised saavad sisse õppida.”
Kuid mis saab edasi?
Jan Uuspõld ütleb, et pärast Soomest tagasitulekut – ta esines Helsingis nädala algul Draamateatri külalisetenduses “Eesti matus” – kavatseb ta olla ambulatoorsel ravil. Ja et Draamateatris, kus ta rollid pole suured, ei jää tema pärast ära ühtki etendust.
Kuid mis ikkagi saab edasi? Kes saaks öelda vaba riigi vabale telekanalile ja tabloidile, et olge nüüd head ja andke inimesele rahu? Ärge minge mõnda aega Uuspõldu varitsema tema maja akna taha või teatri ukse taha või Tallinna-Tartu maanteele või apteeki? Saaks keegi seda üldse paluda?
Toimetuses heliseb telefon. “Jan jälle siin. Mulle tuleb meelde korüfee Jaan Tooming, kes ütles umbes nii, et meil on olnud kivi- ja pronksiajastu, aga hetkel elame me sitaajastul. Ma vist ei pea selgitama, mida see tähendab. Rahvas nõuab sitta ja seda tehakse täie rõõmuga.”
Telefon heliseb uuesti. “Üks asi tuli veel meelde, kui sa saad kirjutada... Pane sinna kuhugi, et kirjutava pressiga ma nüüd mõnda aega suhelda ei kavatse.”