Klassiviha
Kuid siin tekib selektsioon. Sotsiaalne staatus tingib harjumused ja ühiskondlik hierarhia dikteerib eelistusi.
On harjumuspärane, et ühiskonna võimukam osa, koos käsilastega, peab kõigist kaunite kunstide zhanritest ülimaks oodi. ( “Alkeemik”, “Nimed Marmortahvlil”, jt) See paneb kaasa elama. Nad tunnevad end oodis ära. Need aga, kes madala palga eest tööle pihta annavad, hääletavad eelkõige burleski poolt (“Politseikroonika”, “Vanad ja Kobedad” jt). See paneb neidki kaasa elama, sest nemadki tunnevad end ära. Kõik on rahul.
Oodi ja burleskiaustajad on ühiskonna yin ja yang. Sellest räägitakse avalikult ja hea diktsiooniga. Kriitikaveergudel langetavad äkilised humanitaarid shlagbaume “madala” ja “kõrge” vahele, rõhutades veelgi enam seda ilget tõde, et kes maksab, tellib ka muusika. See on ühiskondlik kokkulepe ja zhanri diktatuur.
Küsimus on lõõgastusressursside vahetusväärtuses.Üks oodiaustaja annab tööd paljudele burleskisõpradele ja laseb toota neile maiuseks mõne burleski. Burleskisõbrad aga on nõus burleski eest tegema tööd ning oodiaustaja saab korraldada endale ühe oodi. Tunnike humoorikat omasaadet Coelho vastu. Rääkimata rahvuslikust sõjafilmist, mis toob kaasa eriliselt sooja käepigistuse ühiskondliku yini ja yangi vahel. Sest kumbki ei ütle omade vahel ära mahlakast huumorist või hingeliselt kiunuvamast akordist.
Aga mida teeb lihtne töötaja, jooneke yini ja yangi vahel, kellele oodi ja burleski kõrval on arvestatavad zhanrid ka analüütiline kino, esseistlik romaan või isegi intellektuaalne teater? Ta siseneb kinosaali, et lõõgastuda. Pimedas saalis teatab ühiskondlik kokkulepe talle ekraanilt kõuehäälel: Iga mees peab leidma oma tee. Tal on nõrk närvikava ja ta siirdub koju, et lõõgastuda diivanil. Ta lülitab sisse teleri kus igal kanalil teatab diktatuur talle: Hommikul kui kires kukk, toodi välja nikupukk. Talle hakkab tunduma, et kui hästi vaadata, seisaks nagu keegi esikus, aga see on ta enda vile mantel. Ta paneb mantli selga ja läheb läbi sügisõhtu lähimasse supermarketisse. Teretab, võtab vöövahelt Dostojevski “Idioodi” ja tõstab selle parema käe higiste sõrmede vahel kõrgele peakohale.
